Minu kass Jugoslaavia. Pajtim Statovci
Читать онлайн книгу.
nägude.
Kõige hullem oli see, et hakkasin mõtlema samasuguste asjade peale nagu nemad. Mõtlesin, millise töö ma kord saan. Ja kui palju ja mida ma pean tegema selleks, et mu elu hakkaks ülesmäge minema. Mõtlesin, millise hinde ma kraadi kaitsmisel uurimistöö eest saan, kas oleks targem teha mõni aasta tööd ja seejärel õpingute juurde naasta, niiviisi juureldes kaotasin isegi une. Mõtlesin veel, kas õppelaen tasub kohe välja võtta ja osta kohe oma korter, või alles hiljem, kui olen leidnud kellegi, kes tahab sellega seotud kulusid minuga jagada.
Pärast seda episoodi istusin trammis ja mõtlesin, mida oma eluga pihta hakata. Alati võib ju minna ja alustada kusagil mujal. Võib kõik maha jätta, keelduda teisi nägemast ja kuulmast. Võib vahetada nime ja asendada kõik ametlikud dokumendid. Võib lasta opereerida nina ja paigaldada põsesarnade alla implantaadid, et täiesti teistsugune välja näha. Siis ei teaks keegi minust mitte midagi, sest ma ei saaks neile kedagi meenutada. Sarnase näo ja nimega poleks keegi midagi teinud ega olemas olnud. Isegi kui polekski midagi maha jätta, ega kedagi, kellele teele minekust rääkida, aitaks uus algus valgelt lehelt mõista, et ma tegelikult ei vajagi midagi, ja on vaid üksikud asjad, milleta ma elada ei saaks.
Siis mõtlesin, et võiksin minna mööda maailma ringi reisima. Pesta Hispaania restoranide köökides nõusid, noppida päikeselistel Lõuna-Aafrika põldudel granadille, hoolitseda Ameerika koertevarjupaigas tänavalt püütud hulkuvate koerte eest ja abistada katastroofipiirkonda sattunud inimesi. Paluksin neil mind kuulata, ise samal ajal neile silma vaadates ja aina korrutades, mida mul öelda on. Me jääme ellu. Võtaksin neil õlast kinni ja naerataksin, ja nemad naerataksid mulle sellise väega vastu, et võiksin tunda elu ürgjõudu enda luuüdis.
Siis hakkasin enda üle naerma. Sedasi sa raisk mõtledki toimida, küsisin endalt. Kas tõesti mõtlesin äramineku üle seepärast, et saaksin end teistest erinevaks pidada, või seepärast, et kujutasin end teistest üle olevat?
Trammi sisenes noor naine, kes võttis minu kõrval istet. Ta oli ilus ja hästi riides. Tema parfüüm lõhnas värskelt korjatud marjade järele ja veidi liiga lühikeseks tepitud jaki alt paistis tsipake tema paljast ihu. Ta surus oma jala minu oma vastu ja tegi, nagu vaataks mujale. Pöördusin ta poole, et naist silmitseda. Oleksin võinud tal paluda minu juurde tulla, ta oleks kindlasti tulnud. Või mõnel muul kombel reageerida. Öelda mida kuradit, mispeale ta oleks mu poole vaadanud, ja mina omakorda oleksin oma pilgu allapoole tema jalale suunanud, mille ta oleks eemale tõmmanud ja siis nii muuseas oi, sorry öelnud.
Naisele sõnagi lausumata astusin trammi pealt maha, lukustasin oma korteri välisukse, riputasin jope nagisse ja läksin otsekohe magamistuppa. Vaatasin hetke ringi: lumivalgeid seinu, täiskuhjatud kirjutuslauda, valgeid seinakõrguseid kappe ja madu, kes oli elutoast magamistuppa siirdunud, aknalauale roninud, ja nüüd nagu pruunistunud banaanikobar seal lösutas.
Tundsin, kuidas riided mind seljas pitsitama hakkasid ja mu kehale surusid kui pingul nailonkangas. Koorisin riided seljast ja peitsin end kahe teki alla, võtsin maol sabast kinni ja sikutasin ta aknalaualt alla. Tasapisi liugleski ta vastu põiklemata ja puiklemata mu kõrvale, kuni lõpuks nagu kaitsemüür või nimbus mu ümber tuli. Ta oli jahe ja kare, ja tema nahk koorus kui küpsel avokaadol.
„Ma ei tea kohe üldse,“ ütlesin viivu pärast ja silitasin mao nahka. „Mida ma tegema pean.“
Tahtsin talle öelda, kui üksik ma olen. Nii üksik, et võisin mõnikord kodus omaette rääkida, või jalutada parki, istuda pingile ja vaadata mitu tundi inimesi, kes sinna koos oma lähedastega olid tulnud. Tahtsin öelda, kui väikse ja tähtsusetuna ma end siis tundsin, kui nad koos sööma ja naerma hakkasid, ja kuidas mind nende hea läbisaamine imestama pani. Ma tahtsin maole jutustada, et kõikide nende aastate üksindus on olnud nii julm, et mõnikord tundub, nagu keegi ei olekski mu olemasolust teadlik.
Vastuseks pööras madu veidi pead ja libistas oma pea mu rinnakorvile nii, et võisin tema teise silma peegeldusest näha iseennast.
Kevad 1980
Teine kohtumine
Mehe nimi oli Bajram ja see tähendas pidu. Ta oli õlakas mees, nõtke ja koguka kehaga, kelle sammudes oli mehist kaalu. Tema võimsad rinnalihased kumasid läbi tumepunase kaelussärgi ja pringid kannikad mahtusid vaevu pükstesse, kui ta mööda teed meie maja juurde astus ja ringi vaatas, nagu soovist mu asukohta kindlaks määrata. Liiv krudises tema sammude all ja suust tulev tubakasuits jäi õhku seisma nagu raske tolm.
Jälgisin nende lähenemist praokil ukse taga. Hingasin raskelt ja üritasin olla võimalikult tasa, kartes, et Bajram või tema isa, keda märkasin oma poja taga veidi küürus astumas, võivad mind kuulda. Mu sees mulksus kui kobrutavas veenõus ja käed olid niisked.
Olin õppinud, et naistel ei sobi mõelda sellistele asjadele. Olin kas haige või hulluks minemas, sest erutusin juba paljast mõttest tema ihu katsuda või nuusutada, nii nagu tema minu ihu katsuks ja nuusutaks. Soovisin oma huuled vajutada tema huultele ja põimida käed tema tugeva keha ümber. Mõtlesin, et kui sellistele asjadele mõtlemine või nende aset leidmine oleks olnud midagi loomulikku, oleksin varem kedagi kuulnud sellest rääkimas.
Ühest küljest ma tahtsin teda ja teisest küljest oli mul häbi paiga pärast, kuhu nad mind vaatama olid tulnud. Meie tagasihoidliku valge maja lahtikoorunud värvikiht reetis, et meil ei olnud palju. Maja pooleli jäänud ehitusprojekt paljastas, et meie rahad olid otsas. Suur põld meie maja taga andis mõista, et suvel sõime peamiselt isekasvatatud köögivilju ja talvel samu vilju äädikas.
Kui nad terrassile lähenesid, hiilisin kööki. Hetke pärast astusid Bajram ja ta isa uksest sisse ning läksid elutuppa rääkima minu tulevasest elust. Ma ei olnudki teda enam näinud pärast seda, kui ta kivi juures mu nime küsis, te guri i madhë, ja nüüd tulid nad rääkima pulmadest, mis toimuvad maikuu esimesel nädalavahetusel, ja sellest, millal ja kuidas mind nende juurde viiakse või mis päeval midagi toimub, sest seal ta nüüd oli, minu abikaasa.
Külalised tervitatud, kuulasin nende vestlust köögis, kuid ei suutnud eristada sõnu. Bajrami häält ei olnudki kuulda. Bajramil polnud lihtsalt õigust neist üle rääkida. Ta tohtis rääkida alles pärast oma isa, ja ta pidi kätlema kõigepealt minu isa ja alles siis mind. Ta pidi majja astuma parema, mitte vasaku jalaga, võtma vastu talle peagi pakutud sigaretid, mahla ja tee, kuid talitsema enda isu, et mitte liiga ahnesti süüa lauale toodud pähkleid, soolapulki ja llokume’sid.
Hoidsin käes kandikut, millele olin asetanud soolaseid ja magusaid suupisteid, kolm teeklaasi ja kaks Türgi teekannu, ühes neist hautatud teelehed, teises keedetud vesi. Juuksed olin kinni sidunud ning seljas kandsin musta pluusi ja musta pikka seelikut.
Haakisin sõrmed ümber kandiku ja tõstsin selle üles, kuid märgates kanne üksteise vastu kolisemas, pidin kandiku käest panema. Käed endist viisi värisesid.
Alles sel hetkel tajusin, et mul tuleb kogu ülejäänud elu temaga elada, ja see mõte sööstis mulle ribidesse nagu oleks maja kuulisadu tabanud. Põsed läksid nii kuumaks, nagu oleks keegi neid tulise tšilliga hõõrunud. Tundsin end rumalana, petetuna, ninapidi veetuna. Aga kui me ei õpigi teineteist armastama, mis siis saab?
Mõte temaga kooselust ja laste sünnitamisest kiskus mind sama tugevasti, nagu rebib vihane põllupidaja umbrohtu. Kohkusin mõttest, et ma ei oska talle olla see, kes mul olla tuli, et ma ei sünnita talle lapsi ega oska isegi ta kõrval elada. Kujutlesin, kuidas ma teda hommikuti tervitaksin ja kuidas ma talle oma naistehädadest räägiksin. Kuid palju rohkem pelgasin ma seda, et ta kardab sama palju kui mina. Kui ta tõesti mõtleks samamoodi kui mina, oleksime kui kaks tehasetöölist, kes on visatud haigla operatsioonisaali südamelõikust tegema.
Neelasin mõtted alla, võtsin kandikust kinni ja astusin esikusse, korraks elutoa ukse taga seisatades. Raputasin siis pead, köhisin kurgu puhtaks, lükkasin ukse jalaga lahti ja sammusin hoolimata mind vallanud vabinast elutuppa. Võisin rõõmsalt üllatudagi oma nägusa peigmehe üle. Ta paistis lähedalt veelgi kenam kui eemalt vaadates. Siin ei saa ju olla midagi keerulist, mõtlesin ma, hoopis teine asi oleks abielluda koleda ja karvase mehega. Tema nägu oli sile ja sümmeetriline. Ta