Minu kass Jugoslaavia. Pajtim Statovci
Читать онлайн книгу.
isa istus ühel diivanil ning Bajram ja tema isa teisel diivanil minu isa vastas.
„Sina oled talle hea ja õige mees, Bajram,“ kuulsin oma isa ütlevat ja nägin teda võtvat Bajramil õlast kinni. „See on jumala tahe,“ jätkas ta.
Bajram silmitses tulevast abikaasat, nagu oli kombeks. Ta hindas, millises järjekorras asetasin teeklaasid nende ette lauale; kas andsin esimese klaasi tema isale ja alles siis talle ja oma isale; kuidas ma teed kallasin, kas lõpetasin kallamise õiges kohas, viimase joone juures, või oli mind lohakalt õpetatud; kas oli võimalik, et minu ema oli dështuar, kõlvatu naine, kes oli ebaõnnestunud oma ülesandes õpetada tütrele, kuidas tuleb mehi teenida.
Kui külalised olid end mugavalt istuma sättinud, tuli neile sõltuvalt kellaajast pakkuda kas teed või kohvi koos kerge soolase või magusa suupistega. Enne serveerimist pakuti neile veel klaas limonaadi, mineraalvett või tavalist vett. Juhul, kui külalistele pakuti lõunasööki, kandsid enne sööki maja nooremad perenaised, tavaliselt nooremate vendade naised, elutuppa kausitäie vett, kannu ja käterätiku. Ühel perenaisel rippus käterätik vasemal käel, samal ajal kui ta parema käega kannust vett kallas, et külalised saaksid käsi pesta, teine perenaine hoidis aga kätepesu all suurt kaussi, mida tühjendamas käis. Või kui külalised Türgi teeklaasidest teed jõid ja klaasid oma väikse mahu tõttu tihti tühjaks said, pidid emandad nobedasti köögist uued tooma. Teed tuli kallata koonerdamata, alles siis, kui külaline ütles piisab, mjaft, võis tee kallamise lõpetada. Teekannude samasse tuppa jätmine, kus teed joodi, tähendas hoolimatust, lugupidamatust ja laiskust, teega koonerdamine aga ahnust ja kitsidust.
Kui tee oli tassis täiuslikult punakaspruun ja täpselt õige jooneni kallatud, kui olin kõik nii teinud, nagu pidi, pilgutas Bajram mulle usalduslikult silma, naeratas ja vaatas mind veel puurivamalt, nagu ei teeks märkamagi, kui ebamugavalt ma ennast tunnen.
Hakkasin tagurpidi käies kanne kööki tagasi viima. Alles ukse juures end ringi pöörates tundsin, kuidas ta pilk mu selga põletas. Olles jõudnud tagasi kööki ja pannud kannud käest, olin hingetu. Vaatasin aknast välja õdesid-vendi, kes jooksid ja mängisid põllu ääres, ema, kes sihtis ootava pilguga maja. Ta oli pahane, et isa oli ta Bajrami ja ta isa külaskäigu ajaks majast välja ajanud.
Jõin klaasi vett, ja kui ma hetk hiljem kandik käes elutuppa tagasi läksin, oli Bajrami naeratus endiselt vallutav ja maagiline. Tahtsin sõrmeotstega puudutada tema kortsukesi silmanurkades, silitada ta naerulohke, jääda temaga kahekesi, puudutada ta käsivarsi, sest ma ei suutnud uskuda, mida nägin. Kas tõesti saab üks mees naeratades nii ilus olla?
„Kuidas läheb, zotëri?“ küsisin ta isalt, kes pani klaasi põhja kolm lusikatäit suhkrut.
Kandikut puusade ees kiigutades.
„Hästi,“ vastas ta.
„Kuidas su naisel, nana’l, läheb?“
„Hästi, ta on terve,“ vastas ta ja segas teed.
„Aga Bajramil ja tüdrukutel?“
„Hästi neilgi, kõik on terved,“ sõnas ta.
„Aga kari? Kuidas põld on?“
„Väga hästi.“
„Jumala õnnistust!“
Ta esitas mulle samad küsimused, nagu etikett nõudis, ja mina andsin samad vastused. Siis esitasin samad küsimused Bajramile, millele ta vastas samamoodi nagu ta isa, ja küsis omakorda minult needsamad küsimused, millele mina vastasin samamoodi nagu ta isale. Kõik oli hästi. Õnneks on neid vaid kaks, mõtlesin. Kõikide tervitamine eraldi kestis mõttetult kaua ja nende kõikide ees seismine tundus, nagu peaksin etendama laval rolli, mille sõnu ma ei tea.
Kui olin vastanud, pöördus Bajram minu isa vaatama. Nägin tema profiili, teravat lõuga, joonsirget nina ja ümarat pead, mis moodustasid nii ligitõmbava silueti. Samas märkasin, kui erinevalt ta nüüd mu isale naeratas. Tema naeratus isale oli tagasihoidlik, isegi arglik, samas kui minule mõeldud naeratus oli palju isiklikum. Naeratades minule, langetas ta veidi oma lõuga, nagu poleks ümbritsevast keskustelust sugugi huvitatud. Ta istus diivanil, käed reitele asetatud, ja tema otsmik läikis, küllap ta oli pinges nagu minagi.
Lahkusin uuesti toast, kuid jäin ukse taha vestlust pealt kuulama.
„Minu tütart tuleb kohelda teie kodus hästi,“ alustas mu isa.
„Otse loomulikult,“ sõnas Bajrami isa.
„Bajram,“ alustas isa ja pööras pilgu Bajramile. „ Ma ei aktsepteeri hasartmänge ega võõraid naisi,“ jätkas ta tõsiselt.
„Mina ei ole selline mees,“ kinnitas Bajram.
„Olete ju mu tütart näinud. Sellistele tüdrukutele ei satu iga päev. Lisaks sellele on Emine osavate kätega, usin ja täpne, ta on minu jaoks olnud unistuste täitumine, ja seda saab ta olema ka teie jaoks,“ ütles isa järjest tõsisema tooniga, ja tema sõnad panid mind naeratama.
„Korralik mees teeb tööd ja naaseb pärast tööd koju naise ja laste juurde. Ja naine hoolitseb kodu eest,“ jätkas isa.
„Siis oleme ühel meelel,“ ütles Bajrami isa usalduslikult. „Bajram õpib alles, ta õpib Priština ülikoolis. Ta on nägus, nagu näed, kuid lisaks sellele on ta korralik ja tark, ja ühel päeval saab ta tasuvale tööle.“
„Kinnitan sinule, zotëri, et hoolitsen sinu tütre eest hästi,“ lisas Bajram isa sõnadele.
„Hästi,“ noogutas isa rahulolevalt. „Sest mina ei karda vanglat ega karda ka surma,“ ütles ta, ja viivuks valitses toas selline vaikus, et teadsin kohe, kui tähendusrikka pilgu oli isa mõlemale suunanud.
Mõtlesin, et pean temale usin ja kuulekas naine olema. Ema oli ju palju jutustanud, mis põhjustel võis naise tagasi koju saata. Üks oli teed kallates kogemata pumpsutanud, teine oli mehe triiksärgid triikimata jätnud, kolmas oli mehe jalgu peaaegu keevas vees pesnud, sest mees polevat tema vastu austust üles näidanud. Koju saatmine oleks olnud häbistav, rikuks terve suguvõsa maine, ja keegi ei tahaks enam naist, kes on kord juba mehe juurest minema saadetud.
Siis küsis isa, kas nad lõunat jäävad sööma.
„Kahjuks ei saa me lõunale jääda,“ ütles Bajrami isa, mille peale asuti end teele seadma.
Kui olime üksteisega hüvasti jätnud ja ettenähtud järjekorras parema käe ulatanud, esiteks kõige vanemale mehele, siis temast noorematele meestele, seejärel vanimale naisele ja kõige lõpus noorematele naistele, ütles mu isa, et ta ei ole kunagi kohanud nii peent perekonda. Ta kiitis nende kõnemaneeri, oskust oma asju kiiresti korraldada, soovimatust oma varandusega uhkeldada, kuigi neil oleks selleks põhjust, ning kindlat ja tugevat käepigistust.
„Kas teadsid, et su mehe perekond pakkus end just kõige eest maksma? Nad küsisid isegi, kui palju on pulmade ettevalmistused meile maksma läinud. Tead sa, mida see tähendab?“ küsis ta ja pani mõlemad käed puusa, jälgides terrassilt nende lahkumist.
„Mida see tähendab, babë?“
„See tähendab seda, et sina oled maailma kõige õnnelikum tüdruk, Emine,“ vastas ta naeratades ja võttis mul õlast kinni. „Kas teadsid, et Bajram õpib Prištinas Balkani keeli ja kirjandust?“
Ta ei mõelnud seda küsimusena, sest pärast selle ütlemist hingas ta sügavalt välja. Ta oli hetke tasa, tundes naudingut sellest, mida ta oli just öelnud.
„Ülikoolis,“ lisas ta ja asetas käe otsmikule, et kaitsta päikese eest silmi.
Ta näis õnnelik ja naeratas. Selline vaene ja tähtsusetu tüdrukutirts. Õnneks oled sa nii ilus ja osav – ega muidu poleks sind sinna perekonda tahetud, nii ta kindlasti mõtles.
„Kuulsid sa, Emine? Ülikoolis,“ kordas ta ja raputas uskmatult pead. „Saad igal hommikul tema kõrval ärgata ja iga päeva koos temaga veeta.“
Selle peale naeratasin minagi.
Seejärel