Pikse tütar. Jaan Tangsoo
Читать онлайн книгу.
täis, täitsa kohe katkematu rivi, nii kaugele kui silm ulatub. Majade vahele mahub neid ka veel hulganisti seisma ja üldse paistab siin autosid veel rohkem olevat kui inimesi. Kuidas sa siin üle tee saad või oled? Juba alevi vahel on mõnikord nii, et sa ei saa tükil ajal üle tee minna, masinad muudkui tulevad üksteise järel ja ega neile siis alla ei saa tormata, aga siin pole neil ju üldse vahet.
Nojah, Liivi on küll rääkinud, et linnas on valgusfoorid ja ülekäigurajad ja puha, aga mis sest kasu, kui kõik oma autodega nii hullupööra kihutavad, et ei pane foore ja ribasid õieti tähelegi. Kas siis vähe on raadios rääkinud, kuis jällegi üks või teine inimene õkva ülekäigurajal alla on aetud? Pole siin kindlat miskit.
Ja ometi, nii imelik kui see ka ei tundu, elab enamik inimesi ikka nendes hirmsates linnades ja pole neil häda midagi. Kui neile siin ei meeldiks või kui siin poleks võimalik elada, siis oleksid nad ju kõik maale tagasi tulnud, aga tehakse hoopis vastupidi. Kel vähegi võimalus tekib, põrutab, saba selgas, hoopis maalt linna. Ju on linnas ikka mingisugune imeliselt kiskuv vägi, mis kõik inimesed justnagu endasse imeb ja siis enam lahti ei lase.
Võib-olla on asi ka harjumuses. Vahest ongi, sest inimene lepib lõppude lõpuks kõigega. Liivi on ju ka maal sündinud ja kasvanud ja puha, aga ometi on ta nüüd siin linnas nii ära harjunud, et ei taha maale tagasitulekust kuuldagi. Ja niisamuti kõik teisedki, kes oma kodudest linnadesse on põgenenud. Võib-olla harjuks ta isegi, kui tükike maad noorem oleks, kuigi jah, nüüd on vist harjumiseks küll hilja. Nüüd on tema, see tähendab Alma, juba nii vana inimene, et talle pole harjumiseks enam aegagi antud.
Tont seda teab, kuidas need asjad nüüd minema hakkavad, aga küllap ta seda kõike varsti omaenese silmadega näeb. Natukene imelik tunne on praegu südame all nüüd küll – justnagu enne Bingo loto mängu: läheb õnneks või mitte.
Eluaeg on harjutud elama säherduse mõttega, et linn on hirmus ja kõiksugu kurjust kubinal täis, aga võib-olla on asjad hoopis nii, et ta on tundunud hirmsana vaid seepärast, et on üks tundmata värk? Täpselt nagu oli siis, kui Alma esimest korda elus hanesid hakkas pidama. Siis oli ka nendega askeldamine hirmvõõras ja imelik, aga kui ära harjus, polnud neil viga midagi, ainult natukene õrnakesed teised. Võib-olla on nüüd linnaga niisamuti, harjub natukene ja kõik saab korda.
Ja kui nüüd niimoodi mõttejupil otsast kinni võtta ja teda pidi tagurpidi minema hakata, et järele uurida, miks linn hirmus on, siis ei oskagi nagu vastata. Almal ju linnas elamise kogemus puudub. Kõik teadmised, et mis sääl on või kuidas, on tulnud ikka enamalt jaolt läbi teiste inimeste. Kusjuures teadmiste see osa, mis linna hirmsaks tunnistab, on tulnud ju niisuguste inimeste suust, kes pole sääl ise ealeski elanud. See on ju niisama hea kui hakata kirjeldama niisugust looma, keda sa ise näinudki pole.
Nojah, eks seda räägivad kõik, kes maal elavad, et linn võtab inimese peast täitsa lolliks, et kui sa sinna kasvõi mõneks tunnikesekski lähed hirmsa lärmi ja rahvasumma sisse, kus kõik jooksevad, oled varsti väsimusest ramp ega taha enam muud kui koju tagasi saada. Aga täpselt sedasama räägivad ju ka kogu aja selles rahvasummas elanud, sääl sündinud ja kasvanud linnainimesed, kui nad maale satuvad.
Üks väimehe sugulane pealinnast, kes kah neil kunagi maal külas käis, rääkis täpselt samasugust juttu, ainult et mitte linna, vaid maa kohta. Tal olevat niisugune tunne, et ta läheb siin lolliks, seepärast et siin on vaikus ja pole inimesi ja kuigi see pole jutt ega miskit, võib siin ometi oma tõeiva sees olla. Et inimene tunneb ennast hästi ainult seal, kus ta on harjunud olema ja kui ta siis kasvõi natukenegi teistsuguse elu keskele satub, paneb see pea kumisema.
No ja nüüd siis sõidab teistsuguse elu poole ka tema, Alma, ja ainult Jumal ise teab, mis temast nüüd saab? Kui kõik hästi läheb, siis võib-olla ta harjub, aga võib-olla ka mitte, kuid see ei olene enam temast. Saatuseraamatus on kõik muidugi kirjas, aga mis seal täpsemalt on, pole teada. Aga noh, küllap siis, kui õige aeg käes, talle seda kõike ka näidatakse.
Kolmas päätükk
Nüüd on siis jälle see hirmus päev või õigemini öö käes ja ei jää üle midagi muud, kui ainult vaikselt kannatada ja Jumalat paluda, et kõik hästi läheks ja midagi ei juhtuks.
Alma istub omas toas poolhämaras ja kuulab jõra, mis kõrvalruumist kostab ja milles pole ei mõtet ega miskit, aga mida ta ometi kuulama on sunnitud, sest ega siin majas keegi ju vanainimese peale ei mõtle. Siin tehakse ikka ja jälle ja kõik selleks, et kaitsetul naisterahval võimalikult halb oleks. Muidu nad ju sedasi ei teeks.
On uusaastaöö, kell on umbes poole üheteistkümne paiku ja kõrvalruumis, sääl suures kaminaga saalis laaberdatakse ja juuakse juba mitmendat tundi mis hirmus, aga selle peale ei mõtle keegi, et Alma ei kannata niisugust asja silmaotsaski. Hirmus möla, naer ja lõkerdamine lõikavad hinge nagu kreissaega ja panevad vanainimese südamevere jooksma ja nii ta siis peabki siin poolhämaras istuma ja tundma, kui üksi ja mahajäetud tema, Alma, ikka on.
Noored on teda küll mitmel korral palumas käinud, et ka tema nende seltsi tuleks ja istet võtaks ja sööks ja jooks ja nii edasi, aga Alma ei näe mingit põhjust, miks ta sinna nende sekka peaks minema? Seda enam, et teha pole tal seal nagunii mitte kui midagi. Nad on ju nagu lollakad oma lõkerdusete ja hammaste irvitamisega ja ei taha nagu arugi saada, kui hirmjube on see aastavahetuse öö, sest varsti hakatakse ju laskma rakette! Isegi riideid pole neil seljas, vähemalt üleriideid mitte, et kõigeks halvaks valmis olla, kui mõne hullu lastud rakett aknast sisse lendab ja kõik põlema süütab. Nii et kui see juhtub, ei jää neile alles mitte midagi pääle seljariiete, aga toad on soojad ja seljas pole neil õieti miskit. Nii et ilma on nad varsti kõigest, aga ega seda nende tölpmanite aru kinni ei võta. Istuvad laua taga, ajavad oma jura ja on veel õnnelikud pealekauba.
Pole nagu nende asigi, et maailmalõpp on tulekil, nagu ajalehtedes suure suuga lubatakse…
Esialgu, kui hirmus lära kõrvalruumis lahti läks ja muusika karjuma pandi, nii et tamtamtam Alma pea lausa valutama pani, oli ta oma toaust kinni hoidnud ja lootnud, et ega see jama kaua ei kesta, sest kaua nad siin ikka lõrisevad, öö on ju tulekil, aga tunnid muudkui läksid üksteise järel ja lõppu ei paistnud kusagilt. Ja Alma ei saanud ei rahu ega vaikust ja tema südameveri muudkui jooksis, sest ta nägi, kui hoolimatud ollakse tema vastu. Kui temast kasvõi natukenegi oleks hoolitud, oleks see hirmus lära ära lõpetatud ja oldud vagusi ja vaikselt nagu õigetele inimestele kohane, aga ei. Kõik tehti nagu nimme selleks, et Almal oleks võimalikult valus.
Siis oli ta oma toaukse, mis sinna saali viib, irvakile lükanud, algul väheke irvakile ja siis natukene rohkem, et nad näeksid, kuidas tema siin akna all nüüd vaevatuna istub ja pikisilmi ootab, et see jõramine ära lõpetatakse ja kuigi nad teda nägid ja kohe kindla peale aru said, kui halb temal siin ikka on, ei tehtud midagi selleks, et tal parem hakkaks.
Siis oli ta endale veel hästi valulise näo ette teinud ja kahe käega omal ümbert kinni võtnud, justnagu oleks tema sisikonnas maailmatuma suur valuvaev, aga ei aidanud miski.
Kõik jätkus suuremagi trambiga kui enne ja mida aeg edasi, seda hullemaks jõramine läks. Kellelgi polnud temast sooja ega külma ja kuigi Alma oli teinud endale ette nii oigamisenäo, kui vähegi mõistis, ei aidanud seegi. Vahepeal oli ta isegi tahtnud minna ja neil kõikidel sääl nägu täis sõimata, et mis see siis lõppude lõpuks olgu – öö juba ammu käes ja puha, aga lärm muudkui kestab ja seda ei kavatsetagi ära lõpetada!
Murile ei paista ka niisugune asi meeldivat. Koerake küll magab, aga uriseb läbi une ja vahel teeb hammastega naks-naks, nagu püüaks neid poolearulisi hammustada.
Kodus, vanamehega, oli asi nii, nagu olema peab ja õigete inimeste seas kombeks. Ja ka kord oli majas, sest ega uusaastaöö siis mõni niisama öö pole, kus kõik harilik, vaid siis võib juhtuda kõike. Seepärast ei lubanud ta vanamehel nendel öödel ka viina võtta, sest mõni kaugelt lastud rakett võis majasse lennata või teab mis – selleks kõigeks tuli valmis olla ja selle juures peab loomulikult kaine olema, sest ega purjus inimene siis enam midagi päästa või välja tassida ei jõua.
Nii ei olnudki ta neil öödel lasknud vanamehel tema mesijooki võtta, vaid