Pikse tütar. Jaan Tangsoo
Читать онлайн книгу.
ei lähe. Ja kuigi ta on oma elu jooksul päris palju mõelnud, et niimoodi ringi hulkuda oleks ehk päris huvitav ja et võimaluse korral teeks seda ehk isegi, on ta niisugused mõtted kohe alla surunud ja neid eneses ära hävitada püüdnud, sest need pole õige inimese mõtted.
Õige inimene teeb tööd ega mõtle lollustele, mis teda töö juurest eemale võivad kiskuda. Kui saatus on juba tema, Alma, maale ja loomade eest hoolitsema pannud, siis peab ta nurisemata kandma oma risti, aga mitte unistama Jumal teab millest.
Ja ometi on ta nüüd teel ja kihutab Jumal teab kuhu! Endine elu on möödas, läbi ja lõplikult lõhki, aga mis saab edasi, on juba nagu äraarvamise mäng. Võib-olla läheb nii, nagu sa loodad ja arvata oskad, aga võib-olla ka mitte.
Nojaa. Eks meel oli ennist muidugi hale, aga ta oli haleduse alla surunud ja teinud näo, nagu poleks see kõik tema jaoks midagi hirmsat ja nagu oleks kodunt äraminek tema jaoks tavaline asi. Ja kui silm läkski vahepääl vesiseks, siis oli Alma ennast noorte eest ära peitnud, oli tühja lauta läinud ja sääl väheke tönnida löristanud, nii et laut kajas, sest laut on niisuguseks toiminguks kõige kindlam koht, ükskõik kas sääl on loomi sees või mitte.
Laut on niisama püha paik nagu kirik, mine tea, võib-olla veel pühamgi, sest päriskirikus pole magusat sõnnikulõhna. Lauta saab selle maailma hädade eest põgeneda muidugi ka siis, kui tarvis millegipärast Jumalat paluda, sest sääl ei sega sind keegi ja sääl saab inimene end kindlamana tunda kui kusagil mujal.
Niisiis oli ta hommikupoolikul päris mitmel korral teiste pilgu eest ära lauta põgenenud, sääl väheke tönninud ja siis teiste sekka tagasi tulnud. Nood said muidugi aru, et ega kodust lahkumine Alma jaoks kerge pole ja et ta vahepääl kusagil varjulises kohas tönnimas käib, aga ei öelnud midagi. Vähemalt temale mitte, mis aga sugugi seda ei tähenda, et nad omavahel sellest rääkinud poleks. Alma kõrv oli teisest toast püüdnud kinni väimehe hääle, kui too oli Liivilt küsinud, et mis Almal viga?
„Mis sellel Almal viga on – silmad punased nagu elektrijänesel?”
Alma oli seepeale kohe peegli juurde tõtanud, et järele uurida, kas asi on ikka tõesti nii hull, et teda küülikuga võrreldakse, ja oh sa pime! Silmad olidki punased ja kuigi ta sai aru, et noored teavad tema tönnimistest, oli ta ometi musta valgeks hakanud rääkima, läinud nende juurde pajatama, kuidas ta hommikul pipraste näppudega silmi oli nühkinud ja siis nii hirmsa silmakipituse saanud, et kraabi nad või peast. Aga nagu alati sellistel puhkudel, läks ta nüüdki oma jutuga sohu, sest kui Liivi oli küsinud, et mida sa selle pipraga siis tegid, ei osanud ta midagi kosta.
„Mis ma taga siis iks tegin… Niisama kohendasin väheke teist laua pääl… Või ei. Asi oli nii, et pipar läks laua säädimisega ümber ja…”
Aga mida rohkem sa vassid, seda rohkem oma vassimistega puntrasse lähed ja säält pääsemine on juba võimatu. Liivi nägi, et asi pole õige, oli aiva edasi pärinud, mispääle Alma päris kurjaks oli saanud, sest mis vanainimese rumalate küsimustega kiusamine see siis olgu.
Nii oligi ta kähvanud, et pole tema näol häda miskit, sest see on täpselt samasugune, nagu talle kunagi siia ilma tulles kaasa anti ja on praegugi seesama, mis ta kogu aja on olnud ja üldse vaadaku Liivi parem ennast. Nägu nii hirmsal kombel ära soditud, kõik ripsmed, silmalaud ja mokad, nii et jube vaadata ja et õige inimene ennast nii jõledal kombel juba ära ei mäkerdaks.
Omaenda lihane tütar, aga käib ringi nagu mõni Paabeli hoor või litapeni. Huuled mökerdatud, ripsmed mökerdatud ja veel küüned ka lakitud nagu mõnel litsil. Kas mõni õige naisterahvas siis sedasi teeb, et tema, lihane ema, oma tütre väljanägemise pärast silmad peast peab häbenema.
Ta oli oma segaduse varjamiseks kohe tükk aega tänitanud, aga õnneks ei olnud sellest sõnavahetusest siiski suuremat tüli tulnud. Liivi oli läinud teise tuppa ja Alma kööki, et sääl oma armsatele kassikestele kurta ränka saatust, mis tema õlgadele pandud, sest olgu nende kassidega muidu kuidas on, aga nemad ei hakka vähemalt vanainimest rumalate küsimustega kiusama ja teda tolaks tegema.
Ja sääl nad kõik olidki: Esmeralda, Maria, Vilja, Tont, Edgar, Diana, Talse ja Lesti, kõik korraga näugudes Almale vastu tulemas, ja nende seltsis ei jäänud Almal midagi muud üle, kui jälle natukene nuttu võristada, sest Almat pidi ju siit nüüd varsti ära viidama nagu vangi, aga nemad, vaesekesed, pidid siia jääma ja ainult Jumal ise teab, kuidas nad ilma tema hoolitsuseta hakkama saavad.
Alma oleks oma aruga nad kõik linna kaasa tahtnud võtta, sest mis elu see ilma kassikesteta on, aga noored ei tahtnud oma kaledas südames sellest mitte kuuldagi. Neil ei olevat ruumi ja pealegi olevat kasse liiga palju! Vaat sellest ei saanud Alma aru. Kuidas ei ole ruumi, kui neil on ometi viis või kuus või Jumal seda teab kui mitu tuba ja kas kaheksa kassikest on siis tõesti liiga palju?
Siis saaks ta niisugusest vastuseisust ehk veel aru, kui kassikesi oleks kolmkümmend või nelikümmend, nagu Lindal sääl all metsa ääres, või Jumal seda teab, kui palju tal neid õieti on – aga et ka seesama peotäis hirmsuure hulgana näib, käis tal küll üle mõistuse.
Kassid ei ole ju sugugi nii suured loomad, näiteks siiasamasse kööki mahuvad nad ju kõik kaheksakesi suurele pajakaanele üksteise kaissu magama, nii et ei lähe nende peale ruumi ega miskit, aga ei – sellest ei tahetud kuuldagi. Nii pididki nad maha jääma otsekui vaeslapsed ja see tegi Almale muidugi muret. Kuidas nad ilma temata hakkama saavad?
Ühest küljest võttes sai ta küll aru, et kass hoiab nii iseäralikult kodu külge, et tema viimine uude kohta on mõttetu – nagunii laseb jalga ja tuleb tagasi – aga teisest küljest oli neist ikka kahju, sest nad vaesekesed pidid ju nüüd otsekui orvuks jääma ja mis nendest saab, kui Almat enam nende eest hoolt kandmas ei ole, seda teab ainult Jumal taevas.
Mõne nädala eest oli kasside pärast päris tõsine tüli olnud, kui asjad nende suhtes lõplikult selgeks räägiti. Noorte tigedus kassikeste vastu oli Almale päris üllatusena tulnud, sest oma mõtteis oli ta linna ühes nendega läinud, aga äkitselt tuli välja, et noored seisavad oma jonnakuses sellele tema kiusamiseks nii vastu, kui vähegi jaksavad. Ja see, et asi seisab just kiuslikkuses ja jonnis, oli ju selge ütlematagi, sest ega mingisugust muud põhjust polnud.
Alma oli proovinud neid küll veenda, et hakkab kasside eest ise hoolt kandma, aga ei. Sel teemal ei maksnud nendega üldse kõneldagi. Ju hakkas neil jõhkamitel siis oma kitsiduses kahju piimatilgast, mis kassidele oleks läinud, ja lausa ime, et nad veel Murit maale ei soovinud jätta.
Aga noh, nüüdseks on kõik möödas ja sõites nüüd linna hea elu poole läksid kassid Almal varsti meelest ja ta hakkas hoopis muretsema, et kas sai kodust lahkudes ikka kõik tarvilik ära tehtud või jäi midagi tegemata. Kõik oli nagu kombes – laudaja tareuksed lukus, kork ka välja keeratud ja kõik paistis olevat korras, aga sellegipoolest oli Alma kindel, et midagi tarvilikku jäi vist ikka tegemata. Kohe kindla peale, ainult ta ei suutnud välja mõelda, mis nimelt?
Helistanud oli ta ka eile õhtul inimestele, kes tema arust seda väärisid, ja kenasti hüvasti jätnud, sest millal neid kõiki jälle näha või kuulda saab – või jummal! Äkki ongi see viimane kord, sest mine tea, mida kõike temaga sääl linnas juhtuda võib või mida näiteks tulev aastavahetuski tuua võib, sest sel aastavahetusel pidi ju jällegi järjekordne maailmalõpp tulema, sellest kõnelevad ju kõik igal pool. Alles üleeile oli ta Luise käest kuulnud ja too oli omakorda kusagilt kuulnud, et viimase detsembrikuu päeva keskööl täpipealt kell kaksteist minevat maakera suure raksakuga lõhki nagu kõrvits. Niisiis oli ta helistanud kõikidele, keda vähegi hoidis, justnagu nendega hüvasti jättes ja õigupoolest oli ta rippunud telefonitoru küljes terve eilse õhtu ja rääkinud kõikidega kõigest, kuigi ta asja mõistusega võttes õigupoolest isegi aru ei saanud, mis mõte sel on.
Ega naabrid ja tuttavad kuhugi ei kao ja neile saab helistada igal kellaajal ka linnast, ükstapuha kas siis häda pärast või niisama lobisemiseks, aga ometi näis Almale, et ta kohe peab sel viimasel kodusolemise õhtul kellegagi rääkima ja omakandi inimeste hääli kuulama, sest see oli nagu olek omaste seltsis või midagi taolist. Linnas on ju ümberringi kõik jumalast võõrad inimesed, kellest