Elas kord kuningas, kelle naine suri ning jättis ta maha ainsa tütrega, keda kuningas väga armastas. Väikese printsessi nimi oli Sametpõsk ja ta oli nii kena, armas ja heasüdamlik, et kõik ta isa alamad armastasid teda. Aga et kuningal oli alati palju tegemist riigiasjade ajamisega, oli vaesel väikesel tüdrukul üsna üksildane elu, ning sageli soovis ta, et tal oleks õde, kellega saaks mängida ning kes talle seltsiks oleks.

      Seda kuulnud, otsustas kuningas abielluda keskealise krahvinnaga, keda ta naaberõukonnas kohanud oli ja kellel oli samuti tütar, Katherine nimeks, kes oli printsess Sametpõsest vaid veidi noorem ning sobis kuninga arvates hästi tema tütrele mängukaaslaseks.

      Nii ta siis abielluski ning omal moel kukkus see hästi välja, sest kaks tüdrukukest hakkasid teineteisele meeldima ja neil oli nii palju ühist, nagu oleksidki nad pärisõed.

      Aga teistpidi kukkus see väga halvasti välja, sest uus kuninganna oli halb ja võimuahne naine ning soovis, et tema tütar teeks sedasama, mida ta ise oli teinud, nimelt abielluks suursuguse mehega ning saaks ehk ka kuningannaks. Aga kui ta nägi, et printsess Sametpõsk sirgus imeilusaks nooreks naiseks – palju ilusamaks, kui ta oma tütar –, hakkas ta neiut vihkama ning soovis, et too mingil moel oma ilu kaotaks.

      “Sest,” mõtles ta, “milline kosilane kosiks minu tütart, kui ta näeb kasuõde?”

      Kuninganna abikaasa teenijate ja kaaskondlaste seas elas keegi vanaeit, kes kanu kasvatas ning oli, nagu inimesed teadsid rääkida, mestis kurjade õhuvaimudega ning oskas nõiduda ja nõia- ning armujooke segada.

      “Võib-olla suudab tema mul aidata mu plaanid teoks teha,” lausus kuri kuninganna ja ühel õhtul, kui juba pimenema hakkas, mässis ta endale keebi ümber ja asus vanaeide maja poole teele.

      “Saatke tüdruk homme hommikul minu poole, kuid vaadake, et ta enne tulekut ivagi suhu ei saaks,” vastas vanamoor, kui oli külalise ära kuulanud. “Küll ma juba leian võimaluse, kuidas tema ilu lämmatada.” Ja kuri kuninganna läks rahulolevalt koju.

      Järgmisel hommikul läks kuninganna printsessi kambrisse, kui see parajasti riietus, ja käskis tal enne hommikusööki tuua ära munad, mida kananaine neile kogunud on. “Ja vaata,” lisas ta, “et sa enne minekut midagi ei söö, sest mitte miski ei too noore neiu põskedesse puna kiiremini, kui söömata värskes hommikuõhus kõndimine.”

      Printsess Sametpõsk lubas teha nii, nagu kästud, ja munad ära tuua, kuid talle ei meeldinud söömata välja minna ja pealegi kahtlustas ta, et kasuemal võis sellise ebatavalise käsu andmiseks mõni tagamõte olla ning et ta kasuema tagamõtteid pelgas, siis lipsas ta sahvrisse, kui kuninganna oli trepist alla läinud, ning võttis endale suure tüki kooki. Alles pärast seda, kui ta oli koogitüki ära söönud, läks ta otsejoones vanamoori maja juurde ja küsis mune.

      “Tõstke selle poti kaas üles, teie kõrgus, ja seal nad ongi,” ütles vanamoor, osutades suurele potile, mis seisis nurgas, kus eit kanaliha keetis.

      Printsess tegigi nii ning leidis potist suure hunniku mune, mis ta korvi ladus, samal ajal kui vanamoor teda kavalalt naeratades vaatas.

      “Minge koju oma proua ema juurde, kullake,” ütles ta lõpuks, “ja öelge talle, et ta paremini peale passiks.”

      Printsess läks koju ja andis selle ebatavalise sõnumi kasuemale edasi, imestades ise, mida see küll tähendada võiks.

      Kuid kui tema ei saanudki vanamoori sõnadest aru, siis kuninganna mõistis neid vägagi hästi. Ta taipas, et printsess oli kuidagi takistanud vana nõia loitsul täide minemast.

      Järgmisel hommikul saatis ta kasutütre taas sama ülesannet täitma, ilma et vaesel tüdrukul oleks olnud võimalust sahvrisse minna. Aga kui tüdruk mööda teed nõia maja poole kõndis, läks tal kõht nii tühjaks, et möödudes külarahvast, kes teeveeres herneid korjasid, palus ta neilt endalegi peotäie.

      Need andsidki ja tüdruk sõi herned ära ning kordus sama lugu, mis eelmisel päeval.

      Vanamoor saatis tüdruku mune võtma, kuid ei saanud teda ära nõiduda, sest too oli juba söönud. Taas käskis vanamoor tal koju minna ja saatis kuningannale sama sõnumi.

      Kuninganna oli seda kuuldes väga vihane, sest tundis, et tüdruk veab teda ninapidi, ja hoolimata sellest, et ta ei armastanud vara tõusta, otsustas ta, et saadab järgmisel hommikul ise tüdrukut ning valvab, et too midagi süüa ei saaks.

      Niisis läkski ta järgmisel hommikul koos printsessiga vanamoori hurtsikusse, ja nagu kahel eelmiselgi korral, nii saatis vanamoor kõrgest soost neiu nüüdki nurka potikaant tõstma ja mune välja võtma.

      Aga selsamal hetkel, kui printsess seda tegi, hüppas tema kena pea otsast ja selle asemele tekkis lamba pea.

      Nüüd tänas kuninganna kurja nõida talle osutatud teene eest ning läks rõõmsalt koju, sest ta plaan oli õnnestunud; aga vaene printsess võttis oma pea, pani selle munade sekka korvi ja läks nuttes koju, hoides kogu aeg heki varju, sest häbenes väga lamba pead ning kartis, et teised võivad teda näha.

      Nagu öeldud, pidas printsessi kasuõde Katherine teda väga kalliks, ja näinud, millist kurja õele oli tehtud, sai ta väga vihaseks ning kuulutas, et ei jää enam ainsakski tunniks lossi. “Sest,” lausus ta, “kui ema laskis midagi nii hirmsat teha, siis kes teab, mida hullu ta veel teha võib lasta? Ma arvan, et meil oleks parem olla kusagil, kust ta meid kätte ei saa.”

      Ta mässis kauni siidrätiku ümber kasuõe pea, et keegi ei näeks, milline too välja näeb, ja pannud tõelise pea korvi, võttis Sametpõsel käest ning kahekesi asusid nad oma õnne otsima.

      Nad kõndisid ja kõndisid, kuni jõudsid kauni paleeni, ja selle ette jõudnud, läks Katherine vapralt trepist üles ja koputas uksele.

      “Ehk õnnestub mul siin tööd leida,” selgitas ta, “ja ma teenin küllalt raha, et me mõlemad saaksime ära elada.”

      Aga vaene printsess tahtis teda tagasi hoida, “Nad ei tee sinuga mingit tegemist,” sosistas ta, “kui näevad, et sul on lamba peaga õde.”

      “Aga kes peaks teada saama, et sul on lamba pea?” küsis Katherine. “Hoia aga suu kinni ja rätik pea ümber ja jäta kõik muu minu hooleks.”

      Nii läkski ta trepist üles ja koputas köögiuksele, ning kui majapidajanna avama tuli, küsis tüdruk, kas neil on talle tööd anda. “Sest,” ütles ta “mul on haige õde, kellel on kohutav peavalu, ja ma tahaksin talle rahuliku peatuspaiga leida, kus ta öösel puhata saaks.”

      “Kas sa oskad haiget põetada?” küsis majapidajanna, kes oli väga liigutatud Katherine’i leebest häälest ja rahulikust olekust.

      “Muidugi oskan,” vastas Katherine, “kui su õel on migreen, siis peab ju teadma, kuidas tema eest hoolitseda, teda hellalt kohelda ning müra vältida.”

      Nüüd selgus, et kuninga vanim poeg, kroonprints, lamas haigena lossis ja kannatas kummalise haiguse käes, mis näis olevat ta mõistustki mõjutanud. Sest ta oli nii rahutu, eriti öösiti, et keegi pidi teda kogu aeg valvama, et ta endale viga ei teeks, ja selline olukord oli valitsenud juba nii kaua, et kõik olid üsna kurnatud.

      Ja vana majapidajanna arvas, et nüüd avaneks hea võimalus mõnigi rahulikum öö veeta ja sõba silmale saada, kui see tragi olekuga tundmatu printsi valvamisega hakkama saab.

      Ta jättis tüdruku ukse juurde ja läks kuningaga aru pidama, kuningas tuli välja ja rääkis Katherine’iga ning temagi jäi rahule nii tüdruku hääle kui väljanägemisega, käskis majapidajannal tüdrukutele lossi teises otsas toa anda ning lubas, et kui tüdruk terve öö printsi valvab ja jälgib, et see endale häda ei teeks, siis võib ta tänutäheks hommikul koti hõbepenne saada.

      Katherine nõustus varmalt pakkumisega, sest mõtles, et see on printsessile sobiv peatuspaik ning kotitäit hõbepenne ei pakuta just iga päev.

      Niisiis läks printsess juhatatud kaugemasse mugavasse kambrisse magama ning Katherine asus haiget printsi valvama.

      Prints oli kena ja nägus noormees, kel näis olevat mingi palavik, sest ta mõistus ei olnud päris selge ning ta viskles ja pöörles küljelt küljele, põrnitses murelikult enda ette ja sirutas käsi otsivalt välja.

      Kell kaksteist öösel, just enne seda, kui Katherine oli jõudnud mõelda, et noormees