Šoti muinasjutud ja muistendid. Tiia Krass (tõlkija)
Читать онлайн книгу.
et hüljestel polnud mingit kavatsust teda tappa, ei rõõmustanud teda väljavaade, et ta peab kogu ülejäänud elu sügaval ookeani põhjas hülgenahas mööda saatma.
Kuid õige pea ilmus tema suureks rõõmuks ta teejuht ning ütles: “Nüüd on sul vabadus minna koju oma naise ja laste juurde. Ma viin sind kohale, kuid ainult ühel tingimusel.”
“Ja mis see on?” küsis hülgekütt õhinal, ülirõõmus, et saab tagasi oma pere juurde maapealsesse maailma.
“Sa pead pühalikult tõotama, et ei haava enam kunagi mitte ühtegi hüljest.”
“Seda teen ma hea meelega,” kostis hülgekütt, sest kuigi see lubadus tähendas elatisest ilmajäämist, tundis ta, et kui ta vaid saab oma endise kuju tagasi, võib ta vabalt midagi muud tegema hakata.
Ta andis nõutud vande kogu pühalikkusega, hoides uime üleval, ning kõik teised hülged olid tuunistajatena tema ümber. Ja kui ta lõpetas, kajas läbi saali kergendusohe, sest oli ta ju kõige kuulsam hülgekütt kogu põhjas.
Seejärel jättis ta selle kummalise seltskonnaga hüvasti ja, järgnedes oma teejuhile, läks läbi välimisest koralluksest ja liikus ülespoole, ikka ülespoole tumerohelises vees, kuni hakkas aina kergem ja kergem ning viimaks jõudsid nad välja päikesepaistelisse maailma.
Üheainsa hüppega olid nad kaljujärsakul, kus suur must hobune neid juba ootas ja vaikselt rohtu näksis.
Kui nad vee äärest lahkusid, langes neilt nende kummaline rüü ja nad nägid välja nagu alguses: lihtne hülgekütt ja pikk, hästiriietatud härrasmees ratsaülikonnas.
“Hüppa minu selja taha,” sõnas viimane end sadulasse vinnates. Hülgekütt tegi, nagu kästud, võttis kõvasti kaaslase kuuest kinni, sest talle meenus, kuidas ta eelmine kord peaaegu oleks kukkunud.
Seejärel juhtus kõik täpselt nii nagu enne. Valjad vuhisesid ja hobune kihutas minema ning ei läinudki kaua, kui hülgekütt leidis end tuttava aiavärava eest.
Ta tõstis käe, et jumalaga jätta, aga võõras võttis põuest kotitäie kulda ja pistis selle talle pihku.
“Sina täitsid oma osa kokkuleppest – meie täidame oma,” ütles ta. “Inimesed ei tohi kunagi öelda, et me võtsime ausalt mehelt töö, andmata midagi vastutasuks; sellega siin saad oma elupäevade lõpuni mõnusasti ära elada.”
Siis ratsanik kadus ja kui hämmeldunud hülgekütt koti majja viis ja kulla lauale kallas, nägi ta, et võõras oli tõtt rääkinud ning ta on nüüd elu lõpuni rikas mees.
Isand Morphie ja vetevaim
Elas kord Šoti lord, kelle nimi oli Graham Morphie, ja et ta oli rikas ja suursugune, otsustas ta lasta endale uhke lossi ehitada. Aga ehkki rikas, oli ta ihnevõitu ja talle ei meeldinud mõte, et peab ehitamise eest hulga raha välja käima. Niisiis nuputas ta välja plaani, kuidas seda tööd odavalt teha saaks. Tema plaan oli järgmine.
Orus, mille lähedal ta elas, oli suur sügav järv ja selles järves, nagu rahvas teadis rääkida, elutses vetevaim.
Teadagi on vetevaimud pahatahtlikud ja kurjad olendid, kes üle kõige tahavad surelikke hukatusse meelitada. Ja nad teevad seda niiviisi.
Nad võtavad ilusa ruuge hobuse kuju ja tulevad saduldatuna ja valjais veest välja, nagu võiks nendega kohe-kohe sõitma minna; siis söövad nad vaikselt tee ääres rohtu, kuni mõni õnnetu inimolend tunneb kiusatust sadulasse istuda.
Seejärel sukelduvad nad koos vaesekesega vette ja rohkem pole mehikest enam kunagi näha. (Või vähemalt vanarahvas teab nii rääkida.)
Aga heakene küll, lähme oma looga edasi. Isand Morphie teadis, et vetevaim, kes kummitas järves oma varanduse otsas, tuli tavaliselt veest välja videvikus, just nii, nagu eespool kirjeldatud, et vaikselt tee ääres rohtu näksida.
Ja et ta teadis ka seda, et need üleloomulikud hobused on tugevad, otsustas ta selle olendi endale allutada ja tööd tegema panna. Ainus viis seda teha oli ära võtta hobuse võluvaljad ning panna need varjule – mitte just kerge ülesanne.
Kuid isand Morphie polnud kartlike killast ning ta oli päris kindel, et suudab vetevaimu üle trumbata.
Niisiis võttis ta ühel õhtul seinalt mõõga ja kutsus naise enda juurde ning rääkis talle, et vajab teenrit ja arvab, et veehobust saaks hea teenri ning seega lähebki ta hobust endale alistama.
“Aga,” lisas ta, “ma ei saa ilma sinu abita hakkama, nii et kuula, mis ma sulle räägin. Sa pead aeda minema, väravapihlakalt kaks oksakest murdma, neist risti tegema, selle välja ukse kohale kinnitama ning ukse riivi ja lukku panema. See takistab vetevaimu majja tulemast; sest mitte ükski kuri vaim ei kannata pihlakat, saati siis veel püha märki.
Seejärel pead köögiakna lahti tegema, sest kuigi ma tahan, et vetevaim sisse ei pääseks, pean ma ise ometi sisse saama. Kas said aru?”
Aga kuigi isand ei kartnud veehobuseid, siis tema naine kartis küll ja selle asemel, et vastata, langes ta mehele kaela ja hakkas kibedasti nutma, anudes, et mees ei teeks vaimudega mingit tegemist, vaid püsiks vagusalt kodus.
Sellega too mõistagi nõusse ei jäänud ja, tõugates vaese naise endast karmilt eemale, käskis ta tollel mitte hädaldada, vaid mehe sõna kuulata ja teha, mis kästud. Siis läks mees ära ja jättis koju naise, kes oli nii hirmul, et läks otsekohe ja murdis pihlakaoksad, tegi nendest risti ja riputas selle ukse kohale. Seejärel sulges naine end majja, avas köögiakna, just nii, nagu mees oli käskinud, ning hiilis seejärel voodisse ja peitis end peadpidi teki alla.
Samal ajal kõndis isand vapralt mööda teed, kuni jõudis kohani, kus see mägede vahele keeras ning ühtki maja enam näha polnud; selles üksildases paigas nägi ta, nagu oli arvanudki, ilusat ruuget hobust, kes teepervel rohtu näksis.
Hobuse sadul ja valjad olid kõige kaunimast nahast, ta näis nii vaikne ja taltsas, et võinuks mõne daami ratsu olla.
Aga mees ei lasknud end sellest vaatepildist petta. Loomale lähenedes haaras ta mõõga ja lõi ootamatult hobuse kõrva taha, raiudes rihmad, mis valjaid kinni hoidsid, ühe hoobiga läbi.
Üllatunud loom lõi ägedasti takka üles ja nähes, et ei saa ettevaatlikku surelikku kuidagi sadulasse meelitada, hakkas tagasi järve poole kihutama, kuni ta valjad äkki maha langesid.
Otsekohe kahmas mees need üles ja pistis taskusse, sest teadis, et kui veehobu valjad kaotab, on ka ta vägi läinud, ning ta ei saa vetevalda tagasi enne, kui on need üles leidnud.
Vaevalt oli mees valjad taskusse pannud, kui tema hämmelduseks hakkas hobu surelike viisil rääkima ning palus valjaid tagasi, tuletades mõisnikule meelde, et pole talle eluski kurja teinud.
“Ma ei saa sind selle eest tänada,” sõnas mõisnik virilalt, “sest kui ma oleksin olnud küllalt loll, et sulle selga istuda, siis oleksime näinud, kas sa oleksid mulle kurja teinud või mitte. Ha-haa, mu kullake, nüüd on mul su valjad ilusasti taskus ja minu arvates ongi neil seal kõige kindlam koht.”
Siis sai veehobu vihaseks ning näitas niimoodi hambaid, et see oleks suuremat jagu inimesi hirmutanud.
“Sa ei tõsta enne jalgagi oma majja, kui oled mulle valjad tagasi andnud, sest ma jooksen sinust kiiremini ning lähen ja võtan su maja oma valdusesse.”
Nende sõnadega galopeeris ta mehe maja suunas.
Aga mees ainult naeris ja järgnes talle pikkamisi, sest teadis, et vaim, olgu ta nõid või sorts või deemon, ei saa minna elamusse, mida kaitseb pihlakane rist.
Ja mehel oli õigus, sest kui ta koju jõudis, leidis ta välisukse ees liikumatult seisva veehobuse, kes arvas, et kui ta ise kaugemale ei saa, siis takistab ta vähemalt omanikku majja pääsemast.
Aga nagu me teame, oli köögiaken lahti ja isand läks ringiga maja taha ning hüppas aknast sisse.
Siis läks ta ülakorrusele, pistis pea aknast välja ja hakkas vetevaimuga kaupa tegema.
“Vaata,”