Šoti muinasjutud ja muistendid. Tiia Krass (tõlkija)
Читать онлайн книгу.
hiilis printsi järel uksest välja ja järgnes talle märkamatult alumisele korrusele; aga suur oli tüdruku üllatus, kui ta nägi, et noormees kavatseb kaugemale minna, sest ta pani kübara pähe ja ratsakuue selga, tegi ukse lukust lahti, läks üle hoovi talli ning hakkas hobust saduldama.
Kui noormees oli hobusele sadula selga saanud, juhtis ta looma tallist välja, hüppas talle selga ja, vilistanud vaikselt nurgas magavale koerale, seadis end minema ratsutama.
“Pean talle järgnema ja vaatama, millega see asi lõpeb,” sõnas Katherine vapralt. “Kindlasti on prints ära nõiutud. Haige inimene ju nii ei teeks.”
Ja kui hobune liikuma hakkas, hüppas tüdruk talle selga ja seadis end ratsanikule märkamatult tolle taha istuma.
Niisiis ratsutas see kummaline paar minema ja läbi metsa minnes tõmbas Katherine põõsalt pihuga pähkleid, mis talle suurte kobaratena näkku paiskusid. “Sest,” ütles ta endale, “taevas teab, millal ma järgmine kord süüa saan.”
Ikka edasi ratsutasid nad, kuni olid jätnud rohelise metsa kaugele maha ja jõudnud lagedale nõmmele. Varsti jõudsid nad künkale, kus prints hobuse seisma tõmbas ja ettepoole kummardudes kummalisel sosinal lausus: “Avane, avane, roheline mägi, ja lase noor prints, tema hobune ja koer sisse.”
“Ja,” sosistas Katherine kiiresti, “neiu koos nendega.”
Tüdruku suureks imestuseks kerkis künka tipp silmapilkselt üles ja tekkis piisavalt suur lõhe, et väike seltskond sai siseneda, siis sulgus see taas vaikselt nende taga.
Nad leidsid end suurejoonelisest saalist, mida valgustasid eredalt sajad seinalühtritesse torgatud küünlad. Ruumi keskel oli suur seltskond kõige kaunimaid tüdrukuid, keda Katherine eales oli näinud, kõik sädelevates ballikleitides, roosidest ja kannikestest pärjad juustes. Seal olid ka reipad noorukid, kes seadsid nende kaunite neidudega imeliste muusikahelide saatel tantsusammu.
Kui neiud printsi nägid, tormasid nad tema juurde ja juhtisid ta kohe tantsupillerkaari. Ja nende käte puudutusest näis printsi rammetus haihtuvat, ta oli seltskonnas kõige säravam, muudkui naeris, tantsis ja laulis, nagu poleks ta kunagi teadnud, mis tähendab haige olla.
Keegi ei pööranud Katherine’ile tähelepanu, ta istus vaikselt maha kivile ja jälgis, mis edasi saab. Ja kui ta seal tähelepanelikult ümbrust uuris, märkas ta pisikest lapsukest, kes just tema jalge ees väikese võlukepikesega mängis.
See oli armas väike lapsuke ja tüdruk mõtles just hakata temaga sõprust sobitama, kui üks kaunis neiu möödus ja võlukepikest silmates oma partnerile tähendusrikkalt lausus: “Kolm viibutust selle kepiga ja Katherine’i õde saaks oma kauni näo tagasi.”
Oli see vast uudis! Katherine hakkas hingeldama ja värisevi sõrmi võttis ta taskust mõne pähkli ja veeretas need hooletult lapse poole. Ilmselt ei saanud too pähkleid just väga sageli, sest pillas kepikese kohe maha ja sirutas oma pisikesed käed pähklite järele.
Aga seda Katherine just tahtiski, ta libistas end istmelt põrandale ja nihkus poisikese poole. Siis viskas ta veel paar pähklit sinnapoole ja kui laps neid üles korjas, õnnestus Katherine’il kepike märkamatult üles tõsta ja oma põlle alla peita. Seepeale hiilis ta ettevaatlikult oma istme juurde tagasi ning oli ka viimane aeg, sest just siis kires kukk ja selle hääle peale haihtus kogu tantsijate seltskond – kõik peale printsi, kes jooksis hobuse juurde, hüppas sadulasse ja kiirustas äraminekuga niivõrd, et Katherine jõudis hädavaevu tema taha hüpata, enne kui küngas avanes ja prints kiiresti välismaailma ratsutas.
Kuid tüdruk tuli sellega siiski toime ning kui nad koiduvalgel kodu poole kihutasid, istus tüdruk sadulas, purustas pähkleid ning sõi neid nii kiiresti, kui suutis, sest kogu see seiklus oli ta hullupööra näljaseks teinud.
Kui ta koos kummalise haigega taas lossi oli jõudnud, ootas ta, kuni prints tagasi voodisse läks ja nagu varemgi visklema ja rabelema hakkas, ning jooksis siis oma kasuõe tuppa, kes ikka veel magas, jube pea rahulikult padjal, viibutas kolm korda hoogsalt võlukepiga ning uskuge või mitte, lamba pea kadus ja asemele ilmus printsessi kaunis pea.
Hommikul tulid kuningas ja vana majapidajanna pärima, kuidas prints öö oli veetnud. Katherine vastas, et öö oli olnud rahulik, sest ta tahtis veelgi printsi juurde jääda ja olles juba selgeks teinud, et haldjaneiud, kes rohelise künka all elasid, olid printsi ära nõidunud, otsustas ta välja selgitada, kuidas seda nõidust maha võtta.
Ja saatus soosis tema ettevõtmist, sest kuningas oli väga rahul, et oli printsile sellise sobiliku põetaja leidnud, ning täiesti võlutud Katherine’i kasuõe ilust, kes kauni ja säravana oma kambrist välja tuli, öeldes, et peavalu on läinud, ja pakkudes oma abi majapidamistöödes-tegemises, kui majapidajannal seda vaja peaks minema. Kuningas paluski Katherine’il veel mõneks ajaks printsi juurde jääda, lubades tüdrukule nõustumise korral kotikese kuldmünte.
Katherine nõustuski varmalt ja sel ööl, nagu eelmiselgi, valvas ta taas printsi. Kell kaksteist prints tõusis ja riietus ning ratsutas haldjakünka juurde, nagu tüdruk oli arvanudki, sest nüüd oli ta täesti kindel, et vaene noormees on nõiutud ega kannata palaviku käes, nagu kõik arvasid.
Ja loomulikult läks ta seekordki printsiga kaasa, ratsutades märkamatult tolle selja taga ja täites tee peal oma taskud pähklitega.
Kui nad jõudsid haldjakünkani, lausus noormees samad sõnad, mis eelmiselgi ööl: “Avane, avane, roheline mägi, ja lase noor prints, tema hobune ja koer sisse.” Kui roheline mägi siis avanes, lisas Katherine vaikselt: “Ja neiu koos nendega.” Nii sisenesid nad kõik koos.
Jällegi istus Katherine kivile ja vaatas ringi. Käimas oli samasugune pillekaar nagu eelmiselgi ööl ja prints oli peagi neidude keskel, tantsides ja naerdes kui pöörane. Tüdruk vaatas teda tähelepanelikult, mõeldes, kas ta üldse kunagi suudab ära arvata, mis noormehe mõistuse juurde tagasi tooks; ja samal ajal, kui ta printsi jälgis, tuli seesama väike lapsuke, kes oli võlukepiga mänginud, jälle tema juurde. Ainult et seekord mängis ta väikese linnuga.
Sel ajal möödus üks tantsijatest ja ütles oma partneri poole pöördudes nagu muuseas: “Kolm suutäit sellest linnukesest ja printsi haigus oleks nagu pühitud, ta oleks tervem kui kunagi varem.” Siis ühinesid nad teiste tantsijatega, jättes Katherine’i ehmunult kivile istuma ja ärevusest värisema.
Kui ta vaid saaks selle linnu kätte, siis saaks prints terveks! Väga ettevaatlikult hakkas ta taskust pähkleid urgitsema ja veeretas need põrandal lapse poole.
See korjas pähklid innukalt üles, lastes seda tehes linnu lahti; ja samal hetkel haaras Katherine linnu ning peitis endale põue.
Ei läinudki kaua, kui kukk kires ning nad koos printsiga asusid taas koduteele. Aga selle asemel, et pähkleid purustada, tappis tüdruk sel hommikul linnu, kitkus sulgedest paljaks, ajas vardasse ning pani tule kohale küpsema.
See hakkas varsti särisema, tõmbus pruuniks ning lõhnas nii isuäratavalt, et printski silmad avas ja nõrgalt pomises: “Oh, kuidas ma tahaksin ühe suutäie seda linnuliha.”
Kui Katherine neid sõnu kuulis, hüppas ta süda rõõmust ja niipea, kui lind oli küps, lõikas ta selle rinnast väikse tükikese ning pistis printsile suhu.
Kui too oli selle ära söönud, näis tema jõud imekombel taastuvat, sest ta toetus küünarnukkidele ja vaatas oma põetajat. “Oh, kui ma saaksin veel ühe tükikese seda linnuliha!” ütles prints. Ja tema hääl kõlas juba palju reipamalt.
Katherine andis talle veel ühe tükikese ja kui prints sellegi ära oli söönud, tõusis ta voodis istukile.
“Oh, kui ma saaksin veel kolmandagi tükikese seda linnuliha!” hüüdis ta. Ja nüüd tuli puna tema põskedesse tagasi ja ta silmad särasid.
Seekord andis Katherine talle kogu ülejäänud linnu ja noormees sõi selle suure isuga ära, noolides kondidki üle; ja kui ta oli lõpetanud, hüppas ta voodist välja, pani end riidesse ja istus tule äärde.
Kui kuningas hommikul sisse astus, vana majapidajanna kannul, ja uuris, kuidas printsil läheb, leidsid