I Luciferi efekt

      Mida rohkem head ma teen, seda rohkem head saan ma ka tagasi. Seda rohkem head tuleb minusse. Elasin sellise arusaamaga, kuni iga kiskus ümaramaks. Siis adusin, et see on üks väär mõte. Imbetsillidele paslik.

      See juhtus vististi viis-kuus aastat tagasi, ent võib-olla ma eksin, vahest oli see hoopis kolm-neli aastat tagasi. Igal juhul õige ammu. Ja see ei juhtunud sellel konkreetsel päeval, mida praegu kirjeldan, vaid see oli kenasti ära jaotatud tollase eluetapi peale – lihtsalt täpsustamiseks. Ära jaotatud nagu roheline muda lõuendile. Mudajana kerkisid minusse sel etapil fataalsed mõtted. Aeg oli minu jaoks tähendusetu olem, magasin – vahel pehmelt, vahel teravalt –, millal juhtus, ka tööl laua taga kägaras, nädalapäevade nimed olin unustanud. Kirjutasin need endale kollastele märkmepaberitele. (Ärgas lugeja, ära naera seal midagi! Nii oligi!) Ma ei jõudnud kohtumispaikadesse iial õigeks ajaks, jätsin kokkulepped tähelepanuta. Mu võimukaim ülemus andestas, ent teadsin, et mitmed siunasid. Aga tol päeval saabus murdepunkt, kraksatus. Olin väga laial ja värvilisel tänaval, masinad siuhkasid minust mööda. Tänav oli kaetud halli ligaga. Mu silmade all pidid olema koledad sinised paisunud võrud. Ma ei teadnud seda, ma ei kasutanud siis peeglit. Ent ma aimasin. Liikusin ruttu, hingeldades, rahutud käed olid taskus ja siis tõusid jälle taskust välja, hambad oli huultel ja siis uuesti õige koha peal, suu sees, ma tõtt-öelda ei liikunud, vaid siuglesin – aga kandiliselt, säh sulle – edasi, ei vaadanud, kuhu astun. Kraapisin sõrmedega nägu, sügeles, küünte alla jäi naharibakesi. Koperdasin aiva edasi. Ma ei hoolinud sellest, kuidas reageerivad tänavasillutisel ukerdamisele mu mustad, madalad, mõttetud, metsikult mehelikud, laiaks veninud kingad. Needsinatsed olid pärast minestushoogude algust saanud lemmikuteks, enne olin kummardanud tumesiniseid punavalge triibuga ja kõva kontsaga jalavarje. Mulle kangastus pilt iseeneslikult lagunevatest kingadest: jalavarjudest, mille servad lihtsalt sulasid tallast lahti. See kangastus pani mind muhelema. Mu kõnnak pole kunagi mõjunud graatsilisena ega ihaldusväärsena, pigem on see alati olnud kuidagi kohmakas-konarlik: üks jalg liigub teisest pisut kiiremini ja ma ei saa nende erinevaid liikumiskiiruseid ühtlustada. Paksud juuksed lendlesid nii kaunilt, näkilikult, silmavaade oli selge ja sügav, kulmukaar küsivalt kaardus – ja jalad täiesti kooskõlatud. Alati, kui jalutasin – aga eriti siis, kui olin noorem, värskemate organitega – ja mõni mustajuukseline südametunnistusega väärt poiss mind piidles, suutsin ma jalad korralikult sõlme kõndida ja jätta endast kummalise mulje ning nõnda peletasin eemale kõik potentsiaalsed kandidaadid, see tähendab, kandidaadid armastuse jagamiseks. Mis seal keerutada-pöörelda: ma ei jätnud mitte ainult kummalist muljet, vaid tekitasin enda ümber lausa kentsaka sfääri, veidruserõngad. Nende veidruserõngastega sai hiljem mitmeid kummastavaid mänge mängitud, seda siis, kui mu ellu sisenes Leevi. Maud jättis ukse praokile, praost vihises sisse punajuukseline Leevi. Aga moondunud kõndimise juurde tagasi! Kellestki mööda kõn-di-des ei olnud ma ühtki magusust loonud. Fakulteedis – nii kaua, kui seda väisasin – teati mind kui kaunitarist kooserdajat. Selline hüüdnimi tegi mulle hiiglama kombel nalja. Aga rumal ma õnneks ei olnud, nii teadvustasin endale seda hirmjat nõrkust ja leidsin, et järelikult tuli väljavalitu – oh teda õnnelikku! – enda õnge otsa saada kas istudes või seistes või pärlitest kaetuna lamades. Kui ma kellegi enda lummusesse sain, enamasti verbaalselt või pilguliselt, oli järgnev juba lihtlabane: mu kummastav kõnnak jäi tagaplaanile, seda ei märgatud. Ma sain meistriks nõrkuste maskeerimisel, ma valisin hoolikalt oma maskid-maneerid. Imelik-võrratute pahkluudega ning kummaliste rõngastega tõttasin ma saturnjalt saatusele vastu.

      Aga tol päeval, viis või kuus, olgu, kolm koledat aastat tagasi ma isegi ei mõelnud oma kõnnakumikrodefektile – on nagu on, raisk –, vaid juhtunule, olnule. Soovisin võimalikult kähku varukoju jõuda. Varukodu asus kummalises piirkonnas, kus äärelinn ja kesklinn olid astunud eesmärgipäratusse vahekorda. Majad vehklesid tuulte küüsis, võbisesid määrdunud-želeejalt. Linn oli kalk, see ei armastanud oma elanikku. Ma kandsin musta tolmumantlit – mis seda tegelikult moeasjatundjate sõnutsi ei olnud – aga mulle imponeeris sõna tolmumantel, gabardiin. Nii ma kasutasingi seda. Ma kandsin oma tolmumantlit ja hulpisin postvapustuses. Pistsin kämbla märssi ja leidsin kombates oma võtmehoidjata võtmekimbu, kuigi käeksed värisesid. Tundsin käe all märsi sees purgikeste jahedust, veepudeli õrnust, paberinoa kergust. Koledad küüned. Pigistasin võtmed tugevasti peopessa. Ühtäkki tundus kõik nii aineline, objektiküllane. Hõõrusin vanaaegset ümmarguse otsaga massiivset (aida)võtit, mille olin leidnud vanaema ajaleheväljalõigete sahtlist ja lihtsalt mingi veidra sisetundmuse ajel oma võtmekimpu kinnitanud. Vana võti lösutas uute keskel, domineeris, kiskus pilku. Enne oli mul ka võtmehoidja, Klaabuga. Aga sellega juhtus midagi. Juba mitmeid kuid oli mul tunne, et unustan tähtsaid detaile, mul oli pidevalt tunne, et ma olen millestki valesti aru saanud.

      Vana võti ei sobinud uute hulka, seda hõõruti teiste, metaljate poolt vaenulikult, vana võti mu pihus tõi kuskilt mälusopist (-sopast?) pähe pahu mõtteid. Ma olin haletsusväärne. Pathetic. Nii tuulelipjas. Vahel konservatiivne, äärmuslikult, ja kõik novaatorlik lipsas mu eest läbi, riivates, ütleme, näiteks kõrvanibusid. Tihti sulgesin ma ukse ja tihendasin praod. Vahel olin tehnoparanoik, lauatelefoniusku, romantismiaegsete tekstide junkie, hõbepaberišokolaadi kummardaja, vihikusse konspekteerija. Sügavas tehnopaanikahoos tekkisid minus mustvalged hirmupildid maailmast, vedelemas kantserogeenide kuhjal. Kui mõte läks uitama. Piieldes vana aidavõtit enda ees kimbus modernsete keskel, tuikas minust esile teatav uueviha. Ma liikusin kaanina uue ja vana kihtide vahel. Kõikusin ühest äärmusest teise. Tihti, kui ma parajasti oma ülisotsiaalset rolli etendasin ja seltskonnadaamina esinesin – oh mind hüpokriitset –, laskus lakutud ja lakku täis pidukond taolistesse mälu-mahtu-kiirust-materjali-uuendusi käsitlevatesse vestlustesse. Ja alati tekkis minus neid dispuute haarates irratsionaalne tundmus – temaatikad, mis on kenasti loogiliselt lahtiseletatavad, tundusid minu jaoks täiesti ebaloogilised. Tihti istus mõni suuremõistuseline kannatlik meespoiss mu kõrvale ja tegi teemad mulle põhjani selgeks. Ma tekitasin neis – kollaka nahaga külmades meesolendites – kirkaid tundmusi: mu ilus nägu sünnitas neis iha mulle asju selgitada, lahti mõtestada. Mu ilus kest meeldis neile, nad ei näinud mu tühja-inetut sisemust. Aga mulle meeldisid hoopiski vanad murelehelised spetsiifilise lõhnaga raamatud ja vepslaste moodi elu maailma piiril, justkui teises ajas, kus ei ole reegleid, kammitsaid. Seelik viledaks kulunud, silmad põlemas, igatseksin ma siis arvatavasti midagi hoopis teiselaadset. Janunesin seelikuid, grassilike seelikuid. Seelikuid, mida oleks tulnud seljast ära koorida. Kuubis koorida. Pikad hallid villased kleidid ja mõrvarlikud korsetid nende all ja teatav viktoriaanlik silmakirjalikkus – vaid see sulatas mu meeled, lõdvestas lihased. Vahel oli nõnda. Aga oli ka teistlaadseid hetki: siis oli mul ühtäkki ees teine mask, hoopis kõrgim, ning ma jumaldasin seda kõike, tahtsin seda kõike, mu pikad näpud sirutusid väikeste libedate masinate järele, ma ihaldasin ja vajasin veel ja veel vidinaid. Kasutasin Leevit ja tema kontakte, et saada endale moeröögatusi. Kuulasin värinaga Planet Funki. Suured säravad masi-nad, mida ma oma raha eest soetan, passivad kappides ja näevad hirmsaid unenägusid. Ma lugesin ja mõistsin ja ootasin homset. Teisel hetkel võisin vidinakesed vastu seina puruks visata. Tol päeval, viis-kuus või hoopiski kolm-neli aastat tagasi, toppisin ma telefoni trepist üles ronides taskusse ja hingasin väga sügavalt sisse, ronisin trepist aiva ja aiva ülespoole, süda oli kui kohuke.

      Kingi jalast konksates ja tolmumantlit seljast kiskudes tunnen jälle seda pisut seisnud, kuid perverssel kombel isegi head lõhna. Vanajas niiskuse, kamina, kaneeli lõhn. Ma võtan pea kopitanud lõhna sees salli kaelast ja riputan kõik hooletult vanasse nagisse. Esikupõrandal vedelevad doominotükid. Tükid on laiali paiskunud. Struktuuritus hirmutab, maas võtavad asendi sisse koletud mustrid. Ema uued saapad on hoolikalt peegli ette asetatud, viksitud. Igal pool vedeleb tapeediga kaetud kauneid kaste. Ema ei ole. Isa ei ole. Venda ei ole. Aga kass on.

      Tolmumantli krae varjus oli eelnenud kahekümne minuti jooksul leidnud aset kobrutav nõrkushetk, mis oli kliimaksiks viimase kahekümne nelja tunni jooksul tukselnud aeglasele mittebioloogilisele surmale. Praksuv lõhkiminek, langemine, hinge lahtine murdumine pärast deviisi „Ma olen võitmatu!”. Mu põskedes oli siblinud paisunud kurbusest niiske viha ja ma ei helistanud kellelegi. Nullsõnaline. Toimunud nõrkusehetke sõnadessepanemine tundus ülemäära keerukas ning tegelikult ebavajalikki, sest nii intiimseid seiku ei jaganud ma kellegagi, isegi mitte