Ühe maailmavalutaja märkmed. Merlin Piirve
Читать онлайн книгу.
üllatuslik ja too üllatus muutis mind ebalevaks. Ta küsis mu käest ükskord pärast kooli väikese silla all, kas kirjanik saab oma peategelase lemmikkirjanikuks nimetada loojat, kes on tegelikult kirjanikule endale kohutavalt antipaatne? Kas ta saab sellisel juhul seda kõike kujutada irooniavabalt? Ohh, Traat! Mu romantiline poeet. Mu sõber par excellence. „Eriline loll!” karjus Maud, kui kuulis Traadi erialavalikust. Maud oli terav nagu juurviljanuga. Siuhti ja raksti purustas ta inimeste sõnalisi unelmaid. Aga too õppekava kindlustas lõppude lõpuks multitalent Traadile leivapätsid leivakappi ja Traadist sai dändi. Traat kandis alati ilusaid pehmeid sviitreid ja tema juuksed lõhnasid nagu eelmäng. Mis omakorda ei tähendanud, et tema soe hingeõhk mu kõrva kõrval oleks tekitanud minus niiskeid tundmusi. Oh ei! Tol õhtul oli aga mu lemmik nii üksik ja nukker ja varisenud ning see tekitas minus mitu kilo kaastunnet. Ilusa kesta sees sõi teed väljapoole pakitsev rahulolematus.
Mulle meeldib omal moel – jätis, nagu ma olen –, kui meesinimesed end vahel kohatult üksikuna tunnevad. Kui ratsionaalne ilmavaade laguneb hetkeks koost. Kui nad on segaduses. Kui nad käituvad nii, nagu soostereotüüp ette ei näe. Siis tuleb nende hale, haavatav, hoomamatu poolus ilmsiks ja neid on vajadusel lihtsam salvata. Mitte et ma oleksin Traati salvata tahtnud, tema peenest kangast pükstesse, nein! Hüpoteetiliselt rääkides. Või siis on edaspidi võimalik nende enesekesksust paremini taluda, teades, et teatud eluperioodidel vahetavad nad nahka ja kahe naha vahelisel perioodil on nad vagurad kui talled või vaglad. Limajad ja valged. Ja see oleneb loomulikult ka meeskodanikust, kes parasjagu tähelepanu keskmes on. Oh mind, ma üldistan mõne üksiku näite pinnalt, ainult mõnd sellist talle olin ma oma napi ja napiks jääva elu jooksul silitanud. Vast oli see ainuke karakteristikum, mille olin saanud vere kaudu oma võimukatelt esiemadelt. Vast hakkas neil minus seda omadust adudes hauas kergem. Niigi olin neid aiva häbistanud. Õrn ja feminiinne olend.
Kui ma Traadi staapi, olgu, pessa jõudsin, oli asju juba toimunud. Traat oli koridoris kägaras ja soigus. Ta ei olnud puhas ja ta tegi imelikke hääli ning keeldus tõusmast. Ta vingerdas põrandal ja ma ei osanud seda groteskset situatsiooni kuidagi lahendini suruda. „Mida sa korraldad siin?” karjusin ma kurjalt. Traadil oli täiesti ükskõik. Panin käed ta õlgadele, võtsin need ära ja kutsusin naabrimehe Vadimi, kes oli kordades tugevam kui mina, ja me lohistasime Traadi mehelike kiljatuste saatel voodisse. Vadim lahkus kärmelt ja vaikselt ning mina pugesin Traadi juurde voodisse. Asjatult üritasin ma temaga kontakti saada, ta vaatas mind õnnetute silmadega ja ma võtsin ta käed oma peopesadesse. „Mis ometigi juhtus, Traat? Kas sa tahad ehk mahla?” Traat oli akontaktne. Ma võtsin Traadi üleriided ära ja heitsin talle teki peale. Võtsin ka endal kampsuni seljast ja tõmbasin pleedi ülle. Ei olnud mitte mingisugust mõtet koju sõitma hakata, sest sügis undas akna taga ja ma olin hirmsal kombel unine. Traadi magamistoa kujundus kõikus õdususe ja kõleduse piiri peal. Ei tea, kuidas Traadil õnnestus selline huvitav kooslus tekitada. Mõtlesin sel nädalal nähtud linateostele ja eilsele jalutuskäigule rahvusgalerii kivimassidel ja pargis – see oli nii värskendav, et ma kirjutasin mõttes valmis novelli. See oleks tüdrukust, kes langeb fataalsesse armukadedusesse. Mõttes skitseerimist alustades visandan ma esimesena peamise karakteri. Keedaksin peategelase minust ja mitteminust. Tema nimi oleks María, nii marjalik, ja ta lõhuks oma ideaalse, satisfaktoorse, intellektuaalse kattuvusega suhte kõikelömastava, lolli, läbimõtlemata armukadedusega. Muidugi liidaksin ma fiktsiooni oma elus toimunut, kleebiksin vale vahele sulaselget tõtt ja naeraksin lugejale näkku, kuna too ei suuda iial eristada reaalsust ja väljamõeldist. Ja Maimu Berg loomulikult naeraks koos minuga. Muidugi on kõikidel kirjanikel – kuigi, lubagem küsida, kes on üleüldse kirjanik? – tavakodanikust – kes see on? – suurem kogus kujutlusvõimet veenides voolamas. Just nimelt kujutlusvõimet, sest üks sünge reaalne (teate küll, mis võtmes reaalne, mu üliharitud lugejad!) angloameerika poeet on mulle õpetussõnad peale lugenud, et kujutlusvõime ei ole sama mis fantaasia ja esimene on siiski kõrgem kategooria. Aga kui elus ikka midagi segab-häirib-piniseb (sest kellel ikka kogu aeg piimapudrused jõed tagahoovis voolaksid?) või erutab, siis sulandatakse see narratiivi, nii et nagiseb. Mõnus.
Ma magan Traadi kurva varju varjus.
Hurraa, on hea öö, ma näen und. Mingi veider muusika mängib ja midagi tilgub, altkorruselt tõusevad purunemishääled. Pikkade mustade lokkis juustega ja piimašokolaadi karva nahaga tüdruk roomab hirmkiirusel laua alla hiiglasliku valge laudlina sisse ja üks armas, aga ohtlik poiss tormab talle välkkiirelt järele. Laua all on mõõtmatult rohkem ruumi, kui peale vaadates tundub, tüdruk on värisevana pugenud tagumise lauajala juurde ja hingeldab seal kärisevalt. Ta nahk on valkjas ja ta põsed on niiskelt lillad. Tal on üll lühikesed püksid ja väike särk, ta jalad on paistes. Ilmselt on ta päeva jooksul väga palju seisnud. Poisil oli plaanis ta kohe maha murda, ent kummastavale territooriumile jõudes tunneb ta end pisut ebakindlalt ja jääb paigale, samal ajal tüdrukut metsistunud silmadega vaadates. Poiss hingab sügavalt sisse ja hõõrub oma kauneid suuri sõrmi. Tüdruku silmad on eksinud, ta saba vehkleb ühelt küljelt teisele. Poiss võtab kella randme ümbert ära, sirutab käe välja ja haarab tüdruku pükstest, ta kisub neid jõulise tõmbega enda poole, nii et õmblused purunevad ja püksid hakkavad libisema üle puusade, küll raskustega, aga siiski. Tüdruk kiljatab. „Nüüd sa enam ei pääse,” ütleb poiss. Ta lükkab tüdruku värisevad ja takistavad käed kõrvale ning tahab nööbi ja luku kallale asuda. Tüdruk uriseb tasakesi. Räsituna ja korratuna teeb ta paar kiiret liigutust ja siugleb ühest nurgast teise, see õnnestub tal peaaegu briljantselt. Ta näolt peegeldub naljakas hirm, kui poiss tõstab oma suured käed üles ja haarab tugevasti tüdruku mõlemast pahkluust ning teeb nüüd lisaks pükstetõmbele veel ühe jõulise tõmbe, nii et punane vaip tõmbab tüdruku selja marraskile. „Kurat,” mõtleb tüdruk.
Ärkan ja on öö. Mu selgroogu palistav nahk on toorelt ja värskelt roosa, see jääb haavavedelikuga mu särgi külge kinni. Traat mu kõrval hingab sügavalt ning ühtlaselt ning ma tunnen, kuidas padjapüür mu all on soe, mis aga ei tähenda, et mul endal soe oleks, pigem vastupidi: mul on kabukülm ning pleedist jääb väheks. Panen oma valged jalad Traadi tammepõrandale ja vinnan end üles. Kõigepealt suundun kööki ja otsin külmkapist lihtsakoelist mahla. Traadi mahlamaitse hirmutab ja solvab mind. Suundun elutuppa ja otsin kapist varutekki, mille ma ka leian, ja ma leian muudki. Linadekapis, sümmeetriliselt paigutatud tekstiilide vahel hoiab Traat millegipärast ka Maudi pilte. Fotod Maudist kukuvad sahinal linade vahelt välja, kui sealtsamast ühe karvase teki matsaki endale sülle tõmban. Fotod kukuvad tasakesi liueldes elutoa vaibale, riivates mu silma, toimub kiire identifitseerimine ja fotod liuglevad edasi põrandale, kõik jäävad kummastaval kombel lebama, nägu allapoole, ja see hirmutab mind. Ma panen teki diivanile ja kükitan Maudi pilte üles korjama. Need fotod on hämmastavalt kaunid, Maudi lühikesed lokkis juuksed ja kõrged põsesarnad, tema ilusad, aga külmad silmad ja lummav suu. Mu ilus ja tark Maud rohelises salaaias. Ma olen pahviks löödud ta ilust ja mälestustest, mis üle kogu mu keha voolavad ja mind igalt poolt torgivad.
Maud oli Traadi muusa juba koolipäevil. Traadil käisid neelud Maudi järele lausa nilbelt ammu. Nägin küll, kuis algebratunnis käisid Traadi käed liigagi tihti laua all, liigagi hoolsalt. Maud hakkas aina tihedamini seelikut kandma. Lendlevat. Märkasin, kuidas Maud tegi oma tõsikindlat nägu. Naljakas. Traat oli Maudist väga sisse võetud, kuumas ta järele, kuid tüdruk oli mehehakatise suhtes külm, poiss oli talle katsejänes. Naljakal kombel tekkis nende vahele pärast teatavaid eksperimente üllatavalt tugev sõprussuhe. Maud ja Traat kasvasid väga ühte ja veetsid peaaegu kõik pärastlõunad pärast kooli koos. Mina olin Traadi teine lemmik, pesamuna, ja nii ma loomulikult lävisin ka Maudiga, kellesse ma väga kiindusin. Käisime Maudiga tihti koos kiikumas ja pargis, valmistasime roogasid. Meie suhe oli – kuidas seda nüüd öeldagi – väga liikuv. Olgugi et olime peaaegu ühevanused, oli Maud suurema osa meie lävimiseajast mulle teatavas mõttes ema eest. Vahel kasvasid tema nõuanded küll targutusteks ning tema üliarenenud kriitikameel laienes mõnikord lahmimiseks. Siis sigines meie vahele sallimatus. Ent seda juhtus vaid hetkiti.
Ajal, mil me kolm tihedalt suhtlesime, leidis Maud esimese inimese, kellega end lõpuni jagada. Too oli väga ilus. Tal olid kõvad huuled ja huvitava kujuga kukal, mis tekitas naisolendites tihti liigagi palju saginat, liigagi roosasid nägusid, liigagi avatud huuli. Kui