Ühe maailmavalutaja märkmed. Merlin Piirve
Читать онлайн книгу.
kohkuma.” Traat lõpetas ja tõmbas hinge. Ta hakkas greipi koorima. Greibi roosa liha rahustas silmi. Traat vaatas mulle otsa ja nõudis vastulauset. Ampsti, hammustas ta greipi.
Ma himustasin seda greipi, ent ei julgenud küsida.
Vaatasin viljast eemale, aknast välja, närbunud kliimasse. „Tead. Üks kirjamees lubas oma teose peategelasel öelda, et igaüks oma vaimusünnitist kaante vahele klammerdama ei peakski, raamatuid on juba niigi palju ja kõik mõtted nii või teisiti ära öeldud, ära kirjeldatud. Kõik probleemid lahatud. Emotsioonid mõlema skaala tippu välja venitatud. Böö. Kukele. Ma ei ole selle peategelasega üldsegi mitte nõus. Kõik võiksidki kirjutada. Enam pole vahet. Siis ongi hea terasid sõkaldest eraldada, muidu hirmutame hirmandekad ära ja tulevased enesekindlusetud tähtkirjanikud ei kirjuta enam sahtlissegi mitte. Ja nii „loovadki” pelgalt enesekindlad ignorandid. Traat, paneme, palun, kokku petrarcaliku sonetikogu. Palun, palun. Või kirjutame ühe verise tragöödia, värssides.”
Ma rüüpasin lonksu teed ja neelasin selle suure vaevaga alla. Rüüpamine sarnaneb nii mitme elutähtsa vallaga maailmas. Alguses pigistab ja siis on hää. Üht üksikut esimest lonksu on tihti raske neelata, võib esineda nõrk valu ja tekkida kummastav hääl. Järgmised lonksud on juba lihtsamad ja kustutavad janu. Ja siis küllastumus. „Aga kirjuta siis ometigi midagi!” ütlesin ma nude-roosade katkiste huultega. Ja Traat suudles mind mõtteis. Õigemini mina mõtlesin, et Traat mõtleb, kuidas oleks asetada oma huuled minu alahuule ümber. Kuidas oleks libistada keel minu soojale keelele. Kuidas oleks tõmmata vilksamisi üle mu ülahuule ja miks ka mitte üle ülalõua. Mõttetud mõtted. Traat, sõbratsooniline. „Mõtle, palun, uuesti selle peale, kuidas ma oma mõtte formuleerisin, mu armsaim,” lausus ta.
Tegelikult ootas Traat minult natuke sõnakamat kommentaari, ta tahtis vaielda, ta lootis natuke enam ivasid, sest ta teadis, et mul on alati sõnaseadmisandi olnud. Või vähemasti sisendati mulle nii fakulteedis kui ka ligimeste poolt, et ma oskan sõnu rivistada, ja mahlakalt rivistada. Traat valis sellise teema täiesti juhuslikult, mitte mingil kindlal põhjusel. Tahtis lihtsalt vestelda, elu auklikkuselt silmi ära saada, lünki täita. Sõnaseadmisand mind eriliselt liigutanud ei ole. Pigem olin õnnetu, et minusse ei programmeeritud eostamishetkel võimet ülimeisterlikult joonistada või näiteks käelist osavust. Käelist osavust olin ma alati ihanud, näiteks selleks, et vajadusel oleksin saanud hakkama riidekapi ehitamise ja peegli paigaldamisega. Käed ei kõlvanud mul kuskile. Ilusad olid ainult, ja linade vahel aplad. Kuigi viimasel ajal olid küüned lihani ära näritud. Igaks juhuks lisasin: „Kui sa suudad kirjutada, siis kirjuta! Kui sa muudmoodi ei saa. Aga peamine on see, et sa ei kirjutaks üleolevalt, tänitades. Siis mina tulemit lugeda ei plaani, olgugi et armastan sind palavalt. Jäta see meelde.” Traat naeratas ja soovitas mul uuesti mõelda sellele, kuidas ta oma mõttekäiku oli alustanud. Mu mõte aga ei liikunud enam selles suunas, ma ei tahtnud tagasi mõelda. Jõime soojad joogid lõpuni ja läksime tahatuppa kastidesse. Traat oli nii fluktueeriv – eufooriast masendusse. Suurtest ideedest eikuhugi. Unetusest väsimusse. Lahkusin Traadi juurest kiirustades, külastasin raamatukogu, mäletasin, surusin rubiinjat käevõru, nutsin ja läksin varukoju.
Rohmakalt tõstsin oma mustad väljaveninud jalavarjud kingakastide otsa ja vaatasin enda ette. Triibuline tapeet tõusis taevasteni. Kõrgel asuva porte kohal hõljusid pilved. Liikusin kööki, olgu, kööktuppa. Mul ei ole köögiga mikagesakurailikku suhet. Köögis frigo ees ma magada ei tahaks, räpased köögipõrandad teevad söögitoru ja kurgu heitlikuks. Köögis passis kass – õel triibuline loom, kes paisid ega väntsutusi ei sallinud ja tundis ennast hästi ka täiesti üksinda. Ja ta ei olnud Peemot ega Murr ega Otsuka. Ta ei võtnud valu ää. Vöödiline olend. Hoolisin temast. Ta hoidis triibulise tapeedi lähedusse ja tegi näo, nagu oleks sellega üks. Oh teda, sõltumatut, kuidas tahtsin ka mina selline olla, ignoreerida teiste olemasolu! Ma krigistasin hambaid ja kratsisin endast välja sõltumist-sõltuvust Temast. Krigistasin seni, kuni hammastel hakkas väga valus. Ka vannis käisin selleks, et unustada. Tahtsin tunda, kuis pehme vedelik kisub minust välja kõik musta, kõik pahelise, kõik liiase. Lootsin, et puhastun. Äravoolutorru läheks siis mu mõru minevik. Ma olin sõltunud nõnda jõuliselt, mehiselt. Ma kaldusingi sõltuvusse, see tekitas turvatunnet, ma olin sõltuvuses sõltuvusest. Jällegi, nagu ütlesin: argpüks. „Sõltun ma ju vähem kui nii mõnigi teine,” ütles mu eneseupitajalik poolus. Aga see pisukenegi tunne oli vastik. Silmade ees säras idee iseseisvast, jumalikust naisest. Sõltuvussõltuvusest vabanenud selgroolisest. Õrnavärvilisest olendist, kelleks oli võimalik saada, kuid kelleks mitte keegi mu ümber saada ei soovinud. Ma istusin kassi kõrvale ja pilved kõrgusid mu kohal ning mõtted – saadanast – jõõrasid mu peas edasi. „Mida sa tahad? Kuidas sa saaksid terveks?” küsisin ma ja vaatasin oma pruunide silmadega kassi rohelistesse. „Asjad on tegelikult lihtsamad kui paistavad, eks ole. Simplex.” Ma naeratasin, vaatasin helgel pilgul tapeedistunud kassi. Padi oli täis pudistatud-lödistatud. Keegi oli siin maiustanud. Istusin ja mõtlesin. Näppisin padjaservi ja lootsin, et pilved liiga madalale ei lasku. Kõik. See oligi kõik. Pidin järgmisel päeval tööle minema, aga just helistati ja öeldi, et miskit ei toimu ja pole tarvis ilmuda. Mu emotsionaalset haprust arvesse võttes olekski see liiga kurnav olnud. Ma töötasin ühes vastalustanud firmas poole kohaga turundusassistendina. Tihti pidin kutse peale töötama ka nädalavahetustel. See ei olnud unistuste töö. Tööl koostasin ma nimekirju ideaalsetest ametipostidest, koostasin kriiskavtoredaid ametikirjeldusi, unistasinunelesin. Mu ülemus oli tolerantne, jumal tänatud. Sain keskmist palka. Ei säästnud, ei investeerinud. Ma ei osanud rahaga ümber käia. Lapsepõlves ei rääkinud mitte keegi mulle raha olemusest, nii sattusin ühtäkki naiivsena maailmakorda, mis seisis rahapakkidel, ja tundsin end kui kana. Siis aga algas äkitselt mu lolitalik ja apokalüptiline suhe Temaga, kes ta kõik mu finantsprobleemid lahendas. Ma ei saanud arugi, et ta mind ülal pidas. Nii loomulikult juhtus see. Aga Tema rahaline ja emotsionaalne toetus oli mu toimimisest igaveseks kadunud. Nii ma ostsingi isemajandavana süüa, kui oli nälg ja söök oli lubatud, ja ostsin kangaid, kui oli himu õmmelda. Kui palga kätte sain, ostsin endale alati raamatuid, nii veetsingi kuu esimese nädala õhtupoolikud raamatupoodides. Käisin teatris ja kinos. Maksin üüri, kui üksinda elasin. Ja loomulikult ravimid. Vajasin oma närust tööd. Kuigi mul oli laua taga istudes raskusi hingamisega ja enamik meestöötajaid kohtles mind kui ettekandjat või pigistatavat no-stress tompu. Aga see selleks.
Olin ikka veel varukodus. Ma mõtlesin, kuidas olla ja mida teha. Tänkjas kitsejuustupirukas. Ma tõstsin külmkapist lauale ained, keerasin oma koti tagurpidi ja plaanisin hakata küpsetama külma pirukat. No alguses oleks see ilmselgelt ju soe. Ma ei mõelnud Temale, vaid hoopis Traadile, kelle pärast olin ikka veel valulikult mures. Ma pobisesin rahustavaid fraase, ei tahtnud tema probleeme üdini endasse võtta. Üleeile olin ka Traadi pool käinud, ma veetsin seal ülemäära palju aega. Tal tundus olevat kive südame peal, nii et ka tol korral ei saanud jälle minemata jätta. Kuigi oleksin hea meelega oma sohvas asuvat istumislohku veelgi sügavamaks istunud. Telefonikõne, mille ta mulle tegi, koosnes kahest minu nime lausumisest ja kahest kähedast appikarjest. Ja see oli kõik. Lakooniline, geniaalne. Ka mina ihaldasin olla napisõnaline, harjutasin iga päev, kaldusin ikkagi sõnarohkusesse. Ma jõin ruttu oma kange kohvi lõpuni, mummud tassil elasid omasoodu. Jõin mõnuga, sest kohvist segasena tegin ma kõige paremaid otsuseid. Värisevate kätega panin vammuse selga ja jooksin trolli peale. Trill-troll. Traat oli sellel hetkel, mil üle tema lävepaku astusin, ülimalt üksik, ideedesajule ja optimismile oli järgnenud kitsikus, lämbumine, kontrollimatus, kurbus. Aktiivsusele järgnes kurb passiivsus. Traat, mu hea sõber, keda ma omamoodi isegi armastasin, leigelt ja leegita, aga siiski, oli jälle jõudnud elu hallile servale. Traadi metsik kujutlusvõime oli mulle pärikarva ja temaga ei hakanud kunagi igav. Ta rääkis mulle pegasustest. Nii ilusasti. Traat oli palju lugenud, tegi hästi süüa ja lõhnas taevalikult. Ilmselgelt tahtsin temaga aega veeta. Iseenesestmõistetavalt tuleb temasugustest kinni hoida. Temale see muidugi ei meeldinud, aga Tema oli selleks hetkeks mu elust õigupoolest peaaegu läinud, nii et isegi seda probleemi ei olnud enam. Tema kitsarinnalisus – mida ma tegelikult salamisi mööndusteta mõistsin, ent Temale ma oma mõistmist ei paljastanud ning silmakirjalikult isegi hurjutasin Teda – väljendus selles, et ta ei suutnud mõista, kuidas saavad meest-naist suhelda omavahel aseksuaalselt. Tema