Juht ilma tiitlita. Robin Sharma
Читать онлайн книгу.
kujutlenud kõige kaunimates unistustes. Sinust saab selle firma rokistaar. Ma olen sinu pärast nii elevil,” ütles ta, tõstes veel kord rusika ja pilgutades silma.
“Kuule, ma olen ise ka elevil.”
“Ahjaa, Pean sinuga ühes asjas kokku leppima, enne kui viin su sellele erilisele juhtimisretkele, Blake. Kui sa ei taha seda teha, mida sinult ootan, siis olenemata sellest, kui tore meil oli kohtuda, ei ole mingit võimalust, et võiksin sind nelja õpetajaga kokku viia.”
“Mis kokkulepe see on?” küsisin ma. Natuke kartsin, et võin kaotada suurima võimaluse muuta oma enamjaolt igavat elu, ning olin samal ajal mõnevõrra üllatunud, et Tommy pani mulle sellise kohustuse.
“Ära muretse. See ei ole sinu jaoks midagi liiga rasket. Tegelikult arvan, et kui sa juhtimisfilosoofiast rohkem teada saad, siis teed automaatselt seda, mida sul teha palun.”
“Niisiis, mis kokkulepe see on?” tundsin huvi.
“Lihtsalt luba mulle midagi.”
“Mida ma pean lubama?”
“Et jagad neid ideid ja seda meetodit, mis sa varsti nelja õpetaja käest teada saad, nii paljude inimestega kui võimalik, Blake. Sinu kasu seisneb selles, et teed paremaks rohkemate inimeste elu, kui suudad ette kujutada. Minu kasu seisneb selles, et pean kinni kokkuleppest nelja õpetajaga.”
“Nad käskisid sinul sama asja lubada?” küsisin ma.
“Jah. Ja nüüd, olles kogenud nende õppetundide suurt väge, tean täpselt, miks nad seda tegid. Nad neljakesi on kõige võimsamad ja üllameelsemad inimesed, keda kunagi olen kohanud. Nad teavad, et nende filosoofia võib muuta igaühe elu ja tõsta tunduvalt kõrgemale tasandile terveid organisatsioone. Tegelikult, ma ei kahtle üldse, et see, mida nad sulle avaldavad, võib aidata tervetel rahvastel läbi lüüa. Sellepärast, et nad tahavad aidata inimestel end täiustada ja muuta maailm paremaks paigaks, pidin nõustuma nende häid ideid levitama. Ja sellepärast tulin täna siia, Blake. Sellepärast palun seda ka sinult.”
“Hästi, olen nõus. Räägin nii paljudele inimestele kui vähegi võimalik sellest erilisest filosoofiast. Kui see on nii suurepärane, nagu sa ütled, siis kirjutan sellest võib-olla isegi raamatu. Siis võib igaüks, kes seda loeb, aidata juhtimissõnumit levitada. Me kõik saame anda oma panuse, et muuta inimesi, ettevõtteid ja rahvaid paremaks. Nii et jah, Tommy, muidugi olen ma nõus.”
“Suurepärane,” vastas ta leebelt.
Siis oli ta läinud, jättes mind üksi raamatute sekka, pea mõtteid täis. Mu süda peksis metsikult, nagu polnud juhtunud aastaid. Hakkasin jälle tundma, et olen elus. Hakkasin jälle lootma.
Aga see oli siis ja praegu on praegu. See esimene kohtumine Tommy Flinniga oli üpris kaua aega tagasi. Raske on uskuda, kui kiiresti aeg on läinud. Arvan, et elu on selline – päevadest saavad nädalad ja nädalatest kuud ning kõik see juhtub silmapilgu jooksul. Hea uudis on see, et kõik Tommy lubadused SoHo raamatupoes sel esmaspäeva hommikul osutusid tõeks. Igaüks neist.
Õppides seda salapärast filosoofiat, millest ta rääkis, muutus mu maailm tõepoolest täielikult. Nelja haruldase mulle tutvustatud õpetaja nõuannete järgimine aitas kaasa mu plahvatuslikule karjäärile. Kui võtsin omaks ideed, millest tema ja neli õpetajat mulle rääkisid, tulid minu ellu õnn ja sisemine rahu, mis olid mul enne käest libisenud. Ning nagu Tommy oli öelnud, saabus see kõik palju kiiremini, kui oleksin võinud arvata.
Ma olen uhke, et olen nüüd nooremaid asepresidente firma Bright Mind Books ajaloos. Sõidan mööda maad ringi ja käin kauplustes, sõlmin ärikokkuleppeid ning koolitan meie kiiresti laieneva organisatsiooni kõigi tasandite juhte. Oleme äärmiselt tõhusad ja meid hinnatakse meie töökvaliteedi ning suurepärase teeninduse pärast. Ma ei armasta mitte ainult oma tööd, vaid kogu oma elu. Olen suurepärase tervise juures, õnnelikus abielus naisega, kes oli mu kallim, ja kahe toreda lapse õnnelik isa. Olen hakanud väärtustama sõjas olemise aega kui hindamatu isikliku arengu perioodi, mis lõpuks on teinud mind tugevamaks, targemaks ja paremaks inimeseks. Karjäär, millest kunagi mõtlesin kui ummikteest, on kujunenud millekski selliseks, mis meenutab kunstiteost.
Ent tegelikult tahan öelda: ma ei ole mitte ainult edukas, vaid tunnen end olulisena. Minu elul on mingi tähendus. Maailm on ehk ka minu tõttu pisut parem. Mis saaks olla veel täiuslikum?
See esmaspäevahommikune kohtumine Tommyga on mind nii kaugele viinud. Sel saatuslikul päeval lubasin Tommyle, et jagan kõigiga, keda kohtan, neid saladusi, mis ma teada saan. Nüüd on mul võimalus jagada neid teiega. Palun kinnitage turvavöö, sest läheme vapustavale reisile.
3. PEATÜKK
Keskpärasuse kurvad kulutused ja juhtimismeisterlikkuse tohutu tasu
Ainult keskpärased inimesed surevad oma parimas vormis. Tõelised juhid muutuvad kogu aeg paremaks – ja kergitavad latti, et saavutada veelgi paremad tulemused ja veelgi kiiremini edasi liikuda.
Järgmisel hommikul pärast kohtumist raamatupoes ütles Tommy vajavat üht päeva, et avaldada mulle kõik see, mida pidin teadma. “Anna mulle üks hea päev, Blake,” palus ta siiralt. “Kohtud nelja õpetajaga, kes andsid mulle neli õppetundi, milles seisneb JIT tuum. Nad räägivad sulle täpselt, kuidas edukaks saada, ning selgitavad, mida juhtimine tegelikult tähendab. Ma ei taha olla nagu katkine grammofoniplaat, aga juhtimine ei ole ainult firmajuhtide, armeekindralite ja nende jaoks, kes juhivad rahvaid ning riike. Juhtimine on kõigi jaoks. Suurte muutuste ajastul äris ja ühiskonnas on see tegelikult kõige tähtsam asi, mida on eduks tarvis.”
“Ja ainus asi, mis mul on vaja juhiks saamisel, on olla elus inimene, eks?”
“Jah. Kui oled elus, võid ka juhtida,” kinnitas ta toonil, mille positiivsus pani mind veelgi rohkem endale ja oma tulevikule lootma.
Seal ma siis paar päeva hiljem olin, laupäeva varahommikul New Yorgist lahkumas ning autoga kõrvalisse kohta sõitmas, kus Tommy oli lubanud minuga kohtuda. Mind hoidsid ärkvel tass kohvi ja minus tärganud entusiasm. Ta oli käskinud mul täpselt kell viis hommikul kohal olla ja pomisenud midagi päeva parimast ajast. Eks ma siis kuuletusin vastumeelselt, tahtmata uuele õpetajale pettumust valmistada.
Autos lärmas rokkmuusika, kui sõitsin pilvelõhkujatega ääristatud tühjade linnatänavate kaudu Manhattanilt edasi maanteele, mis pidi mind eesmärgile viima. Mu elevus kasvas järjest. Mul polnud aimugi, milliseks see päev kujuneb. Aga selleks ajaks juba teadsin, et teadmatuse omaksvõtt on väärtuslik kingitus. Enamik meist hakkab tundmatusega kohtudes kartma. Me ei tohiks seda teha. Tegelikult pole see muud midagi, kui seikluse algus. Niimoodi me areneme.
“Pea kinni Rosemeadi surnuaia juures,” oli kirjas Tommy juhtnöörides. “Sa näed, et minu auto on selle kõrvale pargitud. Jätan tuled vilkuma, et sa meie kohtumispaiga kergemini üles leiaks.”
Umbes kümme minutit enne viit keerasin maanteelt kõrvale kruusateele, mis kaardi järgi pidi mind viima sinna, kuhu vaja. Kõrged männid sirutusid taeva poole. Maapinnalt tõusis kerge udu. Vasakul oli väli, mis juhtnööride järgi pidigi seal olema. Ma ei osanud arvata, miks pidime kohtuma surnuaial, aga mõtlesin, et lähedal pidi olema mingi koht, mida Tommy tahtis mulle näidata. Surnuaed oli ilmselt sobiv – ja meeldejääv – paik, kus pidime päeva koos alustama.
Kui jõudsin lähemale kohale, kus pidin parkima, nägin vapustavat vaatepilti. Seal, maanteest pisut kaugemal, seisis Tommy auto. Tuled vilkusid, nagu ta oli öelnud. Sees polnud kedagi. Aga olin rabatud ja vaimustatud tema sõiduriista välimusest. See oli uus läikiv must Porsche 911S! Numbrimärgil seisis kiri JUHIDME. Vangutasin pead ja naeratasin. Selles mehes peitus nii mõndagi. See kummaline raamatumüüja, kes lükkas tagasi suured rahasummad ja uhked nurgakabinetid, et luua revolutsioonilisel ajal uus revolutsiooniline juhtimismudel, oli minu unistuste auto omanik.
Parkisin Porsche taha ja lülitasin mootori välja. Oli kõhedusttekitavalt vaikne, kui ma seal peaaegu pimedas istusin. Eemal künkal märkasin üht pikka kuju. Arvasin, et see on Tommy. Ta seisis liikumatult keset surnuaeda.
Mul