Juht ilma tiitlita. Robin Sharma
Читать онлайн книгу.
ma siis räägin teisest hauast. Palun hüppa sisse,” ütles ta, viibates kärmelt teise augu suunas justkui šiki restorani peakokk eriti peene külalise saabumisel.
Kuuletusin varmalt ja tegutsesin kiiresti, ronides entusiastlikult sisse. Lootsin leida teise tahvli. Või teise hõbekaelaehte sellele graveeritud omapärase akronüümiga. Aga sügaval hauas ei leidnud ma mitte midagi.
“Võta,” ütles Tommy mulle labidat andes. “Pead siin veidi kaevama. Aga korralik tasu tuleb ikka ausate jõupingutuste ja raske tööga. Sulle meeldib see väga, mis sa sealt leiad.”
Hakkasin kaevama.
“Kiiremini, Blake. Meil on vaja igasuguseid asju teha ja inimestega kokku saada. Meil ei ole päev otsa aega,” hüüdis Tommy, käed rinnal risti ja lõbus ilme näol.
Varsti põrkasin millegi vastu. Põlvitasin maha ja hakkasin mulda paljaste kätega kõrvale kühveldama. Seejärel märkasin midagi hommikupäikeses hiilgamas. Võtsin selle ettevaatlikult kätte ja, uskumata oma silmi, vaatasin üles Tommy poole. Haua põhjas oligi teine tahvel. Aga tuli välja, et see oli puhtast kullast.
“Kas see on see, mis ma mõtlen, Tommy?” küsisin ma rabatult.
“Ehtne kuld, sõbrake. Nüüd palun loe seda, sa oled valmis mõistma, mis sinna on kirjutatud.”
Kuldtahvlil oli pealkiri, kirjutatud samasuguste suurte tähtedega: “Inimese 10 võitu”.
Tommy hakkas rääkima. “Maalisin pildi sellest, kuidas näeb välja maapealne põrgu, Blake. Nüüd aga peame olema positiivsed ja rääkima kohast, mille suunas, nagu ma aru saan, sa kiiresti liigud, ning seisundist, kus kõik asjad on võimalikud ja miski ei takista sind muudatusi tegemast.”
“Ja kuidas sinna saab, Tommy?”
“Lihtsalt tee neid asju, mida olen soovitanud sul teha. Juhi ilma tiitlita. Kui juhtimine on kõiges, mida teed, ja igas asjas, mida puudutad, siis võid elada silmapaistvat elu. Sa saad väljendada oma algupäraseid andeid. Sa võid olla üks suurtest tegijatest. Loe, mis tasu on sulle garanteeritud, kui võtad omaks filosoofia, millest sulle rääkisin. Ma olen sinu pärast nii elevil.”
Lugesin nimekirja.
1. Elu lõpul oled tulvil õnne ja rahulolu selle üle, et kasutasid ära kõik oma anded, leidlikkuse ja potentsiaali, tehes suurepärast tööd ja elades harukordset elu.
2. Elu lõpul tead, et andsid endast parima ja tegutsesid igas asjas parimate eeskujude järgi.
3. Elu lõpul võid endale õnne soovida, et sul oli julgust hirmudega võidelda ja täita oma suurimad unistused.
4. Elu lõpul mõistad, et olid inimene, kes ülendas inimesi, mitte ei kiskunud neid alla.
5. Elu lõpul saad aru, et ehkki su teekond polnud alati kerge, tõusid pärast kukkumist kohe püsti – ega kaotanud kunagi optimistlikku meelt.
6. Elu lõpul naudid häid saavutusi ja suuri väärtusi, mis sa tõid nende inimeste ellu, keda sul oli õnn teenida.
7. Elu lõpul imetled tugevat, eetilist, innustavat ja empaatilist inimest, kes sinust on saanud.
8. Elu lõpul saad aru, et olid andekas novaator, kes ei käinud vanu radu, vaid rajas uusi teid.
9. Elu lõpul on sinu ümber kaaslased, kes nimetavad sind rokistaariks, kliendid, kes nimetavad sind kangelaseks, ja su lähedased, kes nimetavad sind legendiks.
10. Elu lõpul oled tõeline tiitlita juht, kes teab, et suured teod kestavad veel kaua pärast sinu surma ja et sinu elu on teistele eeskujuks.
Istusime lopsakale rohule, mis oli ümber haudade. Tommy kirjutatud sõnad oli targad, ilusad ja olulised. Mu elu oli olnud nii tulvil muresid ja rumalaid tegusid, et olin kaotanud silmist kõige tähtsama.
Ma ei teadnud, mida peale hakata. Olin unustanud, et suudan midagi muuta. Olin eraldunud sellest peidetud geeniusest, kelleks pidin saama.
Tommy sõnum oli selge – võisin jätkata nii, nagu olin viimastel aastatel elanud: elu vabajooksul, alistudes väikesele igapäevase hoolimatuse needusele. Siis lõpetaksin esimeses hauas, kivitahvlile kirjutatud kahetsuste mõttetu ohvrina. Võisin valida ka teise tee. Võisin töös ja elus üldse omaks võtta juhtimise, tubliduse ja innukuse. Võisin alustada tiitlita juhtimist ja püüelda tulemusi, mis olid kirjas kuldtahvlil. Üks valik viiks mind ehtsasse põrgusse. Teine, nagu kinnitas Tommy, juhiks mind mu unistuste täitumise juurde. Teadsin, mis valik mul tuleb teha. Niisiis, seal maas istudes, kummaliselt riides õpetaja minu kõrval ja kaks värsket hauda minu ees, tegin ma valiku.
4. PEATÜKK
Esimene vestlus juhtimisest: sa ei vaja tiitlit, et olla juht
Kui inimese kutsumus on olla tänavapühkija, siis peab ta pühkima tänavaid, nii nagu Michelangelo maalis, Beethoven komponeeris või Shakespeare luuletas. Ta peab pühkima tänavaid nii hästi, et kõik taevased ja maised väed peatuksid ja ütleksid: “Siin elas suur tänavapühkija, kes tegi oma tööd hästi.”
Kõige tavalisem viis loobuda oma jõust on mõelda, et seda polegi olemas.
Tommy pani kuldtahvli ettevaatlikult Porschesse ja käivitas mootori. See tundus kui muusika mu kõrvadele. Järgnesin talle oma autoga ning sõitsime tagasi Manhattanile.
Pärast paaritunnist sõitu peatus Tommy New Yorgi ühe parema hotelli ees, mis oli moeteadliku ja stiilseid asju hindava seltskonna meelispaik. Ta andis uksehoidjale 20-dollarilise, et too auto ära pargiks, ja juhatas mind läbi väikese, ent muljetavaldava vestibüüli, mis oli tulvil kauneid modelle, reisijaid Euroopast ja nüüdisdisaini raamatuid. Läksime üles kolmandale korrusele ja kõndisime mööda pimedat koridori. “Sel erilisel päeval, kui me koos oleme, Blake, tahan sind tutvustada esimesega neljast õpetajast.
Tema nimi on Anna ja ta on pärit Argentinast. Ta on meeldiv naine. Väga lahke. Töökas. Alati nii hingega asja juures. Ja tõeliselt tark. Annal on hea arusaam sellest, mida tegelikult tähendab olla juht ja mida tähendab kogu tiitlita juhi kontseptsioon. Tema oligi esimene, kes seda mulle õpetas,” rääkis Tommy, kui jõudsime toa nr 404 juurde. Kuulsin toas kedagi laulmas.
“Buenos dias, Tommy,” siristas kena naine, kes avas ukse laia naeratusega. Minu arvates oli ta mõni aasta alla viiekümne. Temast õhkus nooruslikkust ja seksapiili. Ta kandis mustvalget rõivastust, sellist, nagu tavaliselt on luksushotellide toateenijatel. Tema helepruun nahk oli veatu ja peaaegu täiuslikud hambad muljetavaldavalt valged. Ta oli reibas, kuid nõtke, ning ilmselt sai endaga suurepäraselt läbi. Tal oli juustes kaunis valge lill, omapärane nüanss, mis muutis ta veelgi säravamaks.
“Buenos dias, Anna,” vastas Tommy teda õrnalt põsele suudeldes ja soojalt kallistades.
“Kas sina laulsid?” küsis ta.
“Muidugi mina. Sa tead, kui rõõmus ma olen oma tööd tehes. See paneb mind laulma. Ja kui ma laulan, olen veelgi rõõmsam. See kõik on nii tore,” säras ta rõõmust.
Tommy ja teenijanna ulatasid teineteisele käed ja hakkasid tantsima. See tundus osaliselt tango, osaliselt meringi moodi. Nad viskasid toas poognaid, nagu poleks millelgi muul tähtsust. See oli nii kummaline ja kütkestav. Nemad kahekesi olid mõnda aega oma väikeses universumis. Seisin seal seda sürrealistlikku stseeni jälgides justkui transis. Tuleb tunnistada, et nende liikumises ei olnud märkigi romantikast. Pigem oli tegemist sõprusega. Siiski tajusin, et nad jumaldavad teineteist.
“Anna, see ongi noormees, kellest sulle rääkisin. Blake ja Anna, palun saage tuttavaks.”
Surusime kätt. Anna kohendas lille juustes. Tuba oli ideaalses korras. Tume puit ja valged linad koos suurepäraste arhitektuuriliste nüansside ja rahvarohke tänava poolsete tohutute akendega lõid meisterliku tasakaalu minimalismi ja hubasuse vahel. Ma tundsin end siin hästi.
Tommy hakkas rääkima. “Blake on sõjaveteran. Ta teenis Iraagis. Ta töötab koos minuga raamatupoes,