Juht ilma tiitlita. Robin Sharma
Читать онлайн книгу.
ehtne.
See oli tõsi, et ehkki Tommy oli tõepoolest 77-aastane, peeti teda meie raamatufirma parimaks töötajaks. Tõepoolest võitis ta kõik need luksuslikud Kariibi mere puhkused ja säravad auhinnad. Ta sai suurepärast palka ja talle oli pakutud kõrgeid ametikohti. Kõik, kes kuulusid meie organisatsiooni juhtkonda, kohtlesid teda suurima austuse ja imetlusega. Aga ikkagi ei saanud ma lahti tundest, et see kohtumine varasel hommikutunnil keset surnuaeda ei olnud just kõige turvalisem ega läbimõeldum tegu. Ent miski minu sees julgustas mind jätkama. Nii ma tegingi.
Lähenedes kohale, kus Tommy seisis, nägin horisondi kohal esimesi päikesekiiri. Nägin ka täiskuud, mis valmistus väärikalt öösse kaduma. See oli kaunis vaatepilt.
Kõndisin edasi, kuni jõudsin selle mehe juurde. Tundsin ta ära, ehkki ta seisis minu poole seljaga – see oli tõesti Tommy. Ta kandis samu rõivaid nagu meie esimesel kohtumisel. Tema ees oli kaks värskelt kaevatud hauda. Olin täiesti rabatud.
Minu esimene mõte oli põgeneda. Võib-olla oli ta mingi hull, kes varitses mind selles mahajäetud kohas, et teha minust oma järjekordne ohver. Läksin pabinasse. Ma ei suutnud mõelda. Seisin kui paigale naelutatud.
Tommy pööras end aeglaselt ringi. Tema juuksed olid sassis. Ta naeratas. Hingasin kergendatult. Päike hakkas jõudsalt tõusma. Sellest tuleb huvitav päev.
“Tere hommikust, Blake,” ütles Tommy enesekindlalt. “Täpselt õigel ajal. See on muljetavaldav. Väga muljetavaldav. Ma tean, et on vara, aga üks asi, mida juhtimise kohta tean, on see, et juhid on need, kes teevad asju, mida hädavaresed teha ei taha – ehkki ka nemad ei pruugi neid tahta teha. Neil on nii palju enesedistsipliini, et teha ära see, mis on oluline – ja õige –, mitte see, mis on kerge ja lõbus. Ent see ei tähenda, nagu suurtel juhtidel poleks tore olla. Muidugi on. Tegelikult, nad on edu ja kestvate positiivsete tulemuste saavutamisel võimekamad, seetõttu on nende elu lõpuks palju lõbusam ja mõnusam kui enamikul meist. Vähesed asjad toovad nii palju rõõmu kui teadmine, et kasutad oma anded täielikult ära, teed head tööd ja elad suurepäraselt,” ütles Tommy, võttes kaelast hõbeehte, millele olid graveeritud tähed JIT.
“Palun, see on sulle, Blake. Selle eest, et sul oli julgust siia tulla. See on alati pool võitu. Ja selle eest, et suhtud eelarvamusteta sellesse filosoofiasse, millest ma tol päeval poes lubasin sulle rääkida. JIT tähendab: juhi ilma tiitlita. Selles seisnebki meetod, millest täna teada saad. Juhtimiseks pole sul tiitlit vaja, sõbrake. Palun tea, et seda kuuled täna veel mitu korda. See on osa treeningust, mida alustad. Kordamine on tarkuse ema,” ütles Tommy.
“Mis see tähendab?”
“See tähendab, et kordamine on võimas õppimismoodus. Kordamisega omandad uue idee kiiresti ja võtad selle omaks. Väga tähtis on omandada peamine idee, et milleski, mida teed, pole juht olemiseks tiitlit vaja, sestap kuuled seda ikka ja jälle. “Me vajame meeldetuletamist rohkem kui õpetamist,” on öelnud suur mõtleja G. K. Chesterton.”
“Sain aru,” vastasin nõusolevalt, märgates, kuidas Tommy mokassiinid säravad.
“Kena. Nagu raamatupoes rääkisime, pole juhtimine keeruline kunst, mis mõeldud vaid valitutele, kellel on Harvardi teaduskraad ja laitmatu taust. Igaüks meist võib olla juht tänu tõsiasjale, et oleme inimesed. Meie ühiskonna praeguste murranguliste muutuste ajastul on juhtimisest saanud äris edu saavutamise kõige tähtsam oskus. Tookord unustasin öelda, et juhtimine ei käi ainult töö kohta. See on tähtis igas eluvaldkonnas. Et meie elu oleks võimalikult hea, on vaja juhtida tervise valdkonnas, juhtida lähedastega suheldes, juhtida rahaküsimustes ja juhtida kogukonnas. Mis kõige tähtsam – selle alus on enese juhtimine. Kui sa ei suuda ennast juhtida, siis ei suuda sa juhtida ka kedagi teist. See ongi asja mõte. “Jõukeskme leidmine endas on kaugemas tulevikus parim kingitus, mille saame kaasinimestele teha,” on öelnud psühholoog Rollo May,” tsiteeris Tommy, hingates sügavalt sisse värsket õhku. “Hea päev elamiseks, Blake. Kui sa mind ei usu, siis mõtle vastupidisele,” lisas ta mulle sõbralikku müksu andes.
“Aitäh kingituse eest, Tommy,” ütlesin ma ketti kaela pannes. Lõpuks oli Tommy öelnud, mida JIT tähendab. Juhi ilma tiitlita. Mulle meeldis, kuidas see kõlab.
“Veel kord, aitäh, et sa sel kellaajal siia tulid,” ütles mu õpetaja. “Vara tõusmine on arukaid põhimõtteid, mida tiitlita juhid järgivad. Nagu on öelnud Ben Franklin: “Siis on palju aega magada, kui oled surnud.”” Ta vaatas haudu.
“Otsekohene mees,” vastasin ma.
“Aga ta tabas naelapea pihta. Nii lihtne on liiga kaua magada. Paljud meist soovivad, et oleks rohkem aega, aga me raiskame seda. Kui tõused iga päev tund aega varem, annab see sulle nädalas seitse lisatundi. See on kolmkümmend tundi kuus. Iga kolmekümne päevaga peaaegu lisa töönädal! See on aeg, mida võid kasutada plaanide tegemiseks, visioonide täiustamiseks, parimate projektide arendamiseks. Võid seda kasutada väärtushinnangute üle mõtisklemiseks, sisemistest tõketest ülesaamiseks, mõtteviisi ümberkorraldamiseks. See on aeg õppimiseks ning enese arendamiseks, et jõuda tippu kõiges, mida teed. Sinu reisi peamisi eesmärke on areneda, Blake. Tore, kui oled rahul, aga ära ole kunagi rahulolev. Nii et püüa kõike paremaks muuta. Püüa seda iga päev, järeleandmatult ja kirglikult.”
“Innustav. Aga vajan veel üht tassi kohvi,” märkisin ma. Tommy oli täiesti keskendunud. Ta kindlasti kuulis mind. Seejärel vaatas ta jälle neid kaht hauda.
“Jaa, ma mõtlesin neist. Sa ehmatasid mind. Mõtlesin neid nähes, et äkki sa oled ära keeranud. Aga ma usaldasin sind, Tommy. Ma lihtsalt usaldan sind. Võib-olla sellepärast, et sa tundsid mu isa. Jumal küll, kuidas ma temast puudust tunnen.”
“Mina ka. Ta oli nii suuremeelne ja lugupidamist vääriv mees. Juba lapsena valis ta alati väärika tee, isegi kui see oli kõige raskem. Arvan, et tal oleks hea meel teada, et oled täna siin koos minuga. Ja hakkad oma elus ja töös suuri muudatusi tegema.”
“Jah, ta rõõmustaks selle üle,” ütlesin ma vaikselt.
“Mul võttis nende kaevamine mitu tundi aega,” ütles Tommy, näidates sügavaid auke. “Päris hea treening seitsekümmend seitse aastat noorele mehele,” ütles Tommy muiates. “Hauad paeluvad mind. Need meenutavad mulle, kui lühike on elu – kui selle üle tõsiselt järele mõelda. Me kõik lõpetame ühes kohas. Justkui hunnik tolmu, Blake. Ja kõik see, mida me nii tähtsaks pidasime, tiitlid, kasum ja ühiskondlik positsioon, osutub ebaoluliseks. Suur ülemus maetakse tänavapühkija kõrvale. Sinu viimasel elupäeval on tegelikult oluline ainult see, kas õppisid tundma oma sisemist juhti, ja kui õppisid, kas sul oli julgust lasta sel pakkuda oma andeid maailmale. See on elu keskne küsimus, kui kõigist tühistest asjadest on lahti saadud.” Tommy vaikis ja hingas jälle sügavalt puhast hommikuõhku. “Surma üle mõtlemine aitab mõista, mis on elus kõige tähtsam. Vaata siia sisse.”
Esimese haua põhjas oli kivitahvel. Ma ei olnud midagi sellist kunagi varem näinud. Nägin, et sõnad olid kivi sisse uuristatud suurte trükitähtedega.
“Lase käia,” õpetas Tommy nagu seersant õppusel. “Ära karda end ära määrida. Mine sinna sisse ja võta tahvel välja.”
Mu süda hakkas jälle kiiremini lööma. Kahtlus täitis mu meeli. Aga enne kui hirm minu üle võimust võttis, ronisin läbi kõrge rohu hauda, võtsin kiiresti tahvli ja pühkisin mullast puhtaks. Päike tõusis taevas kõrgemale. Sügaval hauas, Tommyle otsa vaatamata, lugesin sõnu, mida mul kästi lugeda.
“Inimese 10 kahetsust” oli pealkiri. “Mida see tähendab?” küsisin ma.
“Loe edasi.”
“Inimese 10 kahetsust,” lugesin ma kõvasti.
1. Sa jõuad oma elutee lõppu, laulmata kaunist laulu, milleks sa olid loodud.
2. Sa jõuad oma elutee lõppu, kogemata oma loomupärast võimet, mis aitab teha suurepärast tööd ja saavutada suuri tulemusi.
3. Sa jõuad oma elutee lõppu, saades aru, et oma eeskujuga ei innustanud sa kunagi kedagi.
4.