PÜHA MAJANDUS. Raha, kink ja ühiskond üleminekuajastul. Charles Eisenstein
Читать онлайн книгу.
levima hakanud mõtteviisist, et teised inimesed pole vajalikud. Ma ei vaja teist inimest, et tarbida toitu, jooki, ravimit või meelelahutust. Tarbimisega ei kaasne kingitusi ja selleks ei vajata midagi inimese tõelisest olemusest. Ühine tarbimine ei tekita kogukondsust ega intiimsust, see saab sündida üksnes andmisest ja ühisest loomisest.
Kui libertaarlased räägivad pühast eraomandist, tekitavad nad tahtmatult vajaduse äärmiselt suure valitsuse järele, mida nad ise põlgavad. Kui kogukondlikud sidemed on katkenud, sõltuvad eraldiseisvad indiviidid eemalseisvast võimust, legitiimsest riigist, kes peab enda kanda võtma paljud sotsiaalsed funktsioonid, mida varem oli täitnud lähedane kogukond, sealhulgas julgeoleku, vaidluste lahendamise või otsustamise ühise raha kasutamise üle. Omandi võimutsemine ja erastamine muudab meid “abitult sõltumatuks” – sõltumatuks kõigist, keda tunneme; ja sõltuvaks impersonaalsetest kaugel asuvatest sundi rakendavatest institutsioonidest.
Kui küsin inimestelt, millest nad kõige rohkem puudust tunnevad, saan enamasti vastuse, et kogukonnast. Kuid kuidas saaksime kogukonna rajada, kui selle elemendid – asjad, mida me üksteise heaks teeme – on kõik rahaks muudetud? Kogukond põhineb kingitustel. Erinevalt raha- või bartertehingutest, mis on lõplikud ega loo lisakohustusi, kaasneb kingitusega ootus vastukingituseks. Kui me kingi saame, jääme võlgu; tänulikkus tähendab teadmist, et meile on kingitud, ja soovi ise midagi edasi kinkida. Kuid mida on meil tänapäeval anda? Igaüks ostab ise oma toidu, eluaseme, rõivad, meelelahutuse, lood, tervishoiuteenused. Seetõttu peame kõigest sellest eemalduma ja naturaalmajanduslikuma eluviisi juurde tagasi pöörduma; koos kogukonnaga ehitama ise oma majad, kasvatama toidu, õmblema riided. Kuigi sellel eluviisil on oma väärtused, kahtlen, kas inimesed on nõus ainuüksi kogukonna taastamise nimel oma elu uuesti nii keeruliseks muutma. Võib-olla siiski ei pea tänapäeva tööjaotust ja masinatel põhinevat tootlikkust nurka viskama. Teistsugune lahendus tuleneb ideest, et raha oma isikupäratuses ei suuda kõiki meie vajadusi rahuldada.
Siit selgub ka, miks nimetan raha ühisvara laibaks. Richard Seafordi sõnul muudab raha homogeenseks kõik muu, millega kokku puutub. Kui looduslik, kultuuriline, sotsiaalne ja vaimne kapital on rahaks muudetud, on rahavõim oma eesmärgi saavutanud. Ta kirjutab: “Raha jõul muutub individuaalsus homogeenseks isikupäratuseks. Selle poolest sarnaneb raha surmaga.”67 Tõepoolest, kui kõik metsad on muudetud tihumeetriteks, kõik ökosüsteemid on üle asfalteeritud ja kõik inimsuhted on asendatud teenustega, seiskuvad kõik loomulikud looduslikud ja sotsiaalsed protsessid. Alles jääb üksnes külm ja surnud raha, mille eest hoiatas juba kuningas Midas. Siis oleme me surnud, aga seevastu väga, väga rikkad.
Vajaduste loomine
Majandusteadlased räägivad, et tehnilised vahendid nagu fonograafid või buldooserid on meid rikastanud, et need on uued tooted ja teenused, mida varem polnud. Tegelikult oli vajadus selliste asjade järele meis juba enne olemas. Need rahuldavad lihtsalt meie vajadust uuel viisil – nii, et me peame selle eest maksma.
Kui mõtleme telekommunikatsiooni peale, siis on selge, et inimestel pole abstraktset vajadust kaugsuhtluse järele. Meil on vajadus olla ühenduses inimestega, kellega oleme emotsionaalselt ja majanduslikult seotud. Vanasti olid need inimesed meie lähedal. Kütid-korilased või 14. sajandi Vene talupojad ei vajanud telefoni. Vajadus telefoni järele tekkis alles siis, kui tehnoloogia ja kultuuri enda areng inimesed üksteisest eemale tõukas, perekonnad ja kohalikud kogukonnad killustas. Seega ka see vajadus pole oma olemuselt midagi täiesti uut.
Üks värskemaid tehnoloogilisi ahvatlusi on väga paljude mängijatega online-rollimängud (MMORPG), millest mu lapsed minu kohkumuseks suurde vaimustusse on sattunud. Ka need mängud ei rahulda mingit äsja tekkinud vajadust. Lastel on vajadus maailma tundma õppida, seigelda ja luua endale identiteet maailmas, mille teistel osalistel on samasugused huvid. Minevikus tehti seda kõike õues mängides. Kui mina laps olin, ei olnud meil enam küll niisugust vabadust nagu Tom Sawyeril, ometigi võisime mõnikord sõpradega kilomeetreid rännata, kolada oja kaldal, mahajäetud kivimurrus, mäenõlval või raudteel. Tänapäeval näeme harva väljas uudistavaid lapsi. Iga maatükk on tarastatud ja keelava sildiga märgistatud, inimestel on paranoiline hirm turvalisuse pärast ning laste aeg on vanemate saavutusvajaduse sunnil viimseni ära planeeritud. Tehnoloogia ja kultuur on lastelt ära võtnud midagi, mida nad hädasti vajavad, ning püüab seda siis videomängude kujul neile tagasi müüa.
Mäletan päeva, mil selle avastasin. Vaatasin Pokémoni, mis kirjeldab kolme lapse imelisi seiklusi. Ekraanil tegutsevad väljamõeldud kaubamärgiks muudetud tegelased mängisid mänge, milles ka pärislapsed olid kunagi osalenud. Nüüd peavad nad raha maksma selle eest, et väljamõeldud tegelaste mänge pealt vaadata. Tänu sellele on suurenenud meie rahvuslik kogutoodang. Oleme loonud uusi kaupu ja teenuseid, mis asendavad tegevust, mida kunagi tasuta ehedalt kogesime.
Kui veidi järele mõtleme, selgub, et enam-vähem kõik tänapäeva kaubad ja teenused rahuldavad vajadust, mille rahuldasime vanasti tasuta. Kuidas on lood meditsiinitehnoloogiaga? Kui võrdleme oma hädist tervist küttide-korilaste ja algeliste põlluharijate suurepärase tervisega, saab selgeks, et püüame kalli raha eest osta endale suutlikkust füüsiliselt funktsioneerida. Lapsehoidmine, toiduvalmistamine, transport, tekstiilitööstus? Mul pole aega ega ruumi analüüsida kõiki tegevusvaldkondi, mis on meilt ära varastatud ja mida püütakse meile tagasi müüa. Esitan siiski veel ühe küsimuse: “Kui raha võimutsemine oleks tõesti kaasa aidanud uute vajaduste rahuldamisele tehnoloogia ja kultuuri abil, kas siis me ei peaks olema rahulolevamad kui keegi kunagi varem?”
Kas inimesed on õnnelikumad ja rohkem rahul, kui jutuvestjate asemel on filmid ja klaveri ümber kogunenud pere asemel MP3-mängijad? Kas oleme õnnelikumad, kui sööme enda või naabri põllusaaduste asemel tööstuslikku toitu? Kas tööstuslikus standardmajas elavad inimesed on õnnelikumad kui palkmajas või vigvamis elanud inimesed? Kas me oleme õnnelikumad? Kas on rahuldatud mõni meie uus vajadus?
Isegi kui pole, ei taha ma siiski kõiki tehnika edusamme aknast välja visata, hoolimata hävingust, mis need on loodusele ja inimkonnale kaasa toonud. Õieti on teaduse ja tehnika saavutused siiski pakkunud rahulduse paljudele püha majanduse jaoks olulistele vajadustele. Nende seas on vajadus uurida, mängida, teada ja luua uue majanduse uusi lahedaid asju. Ka püha majanduse tingimustes rahuldavad teadus, tehnika ja tööjaotus jätkuvalt selliseid vajadusi. Näeme sellist teaduse ja tehnika üllamat eesmärki juba praegu; see on nagu retsessiivne geen, mis ikka ja jälle kommertsialiseerumisest hoolimata esile kerkib. Iga tõelise teadlase ja leiutaja hinges on igikestev imestus, erutus ja uudsusärevus. Iga vana maailma institutsioon saab uues ilmas endale teisiku, mis on nagu sama noot, aga teises oktavis. Me ei vaja revolutsiooni, mis hävitaks kõik vana ja hakkaks nullist uut ehitama. Sellist revolutsiooni on varem juba katsetatud ja see on alati läbi kukkunud, sest inimeste vanast maailmast pärit hoiakud on jäid alles. Püha majandus tekib hoopis teistsuguse revolutsiooni tulemusel; see on transformatsioon, mitte suurpuhastus. Selle revolutsiooni kaotajad ei saa isegi aru, et nad on kaotanud.
Väga vähesed tooted on seni selliseid vajadusi rahuldanud. Rahuldamata pole mitte üksnes meie mängimis-, uurimis- ja imestamisvajadus. Isegi füüsiliste vajaduste rahuldamisega kaasneb suur ärevus ja võitlus. See on vastuolus majandusteadlaste väitega, et isegi kui uusi vajadusi ei rahuldata, võimaldab tööjaotus ja tehnoloogia vähemalt olemasolevaid vajadusi paremini rahuldada. Öeldakse, et masin teeb ära tuhande inimese töö ja arvuti kooskõlastab tuhande masina töö. Seetõttu on futuristid juba 18. sajandist saadik ennustanud peagi saabuvat jõudeoleku ajastut. See pole aga siiani kätte jõudnud ning tundub, et on viimase 30 aastaga üha kaugemale tulevikku nihkunud. Ilmselgelt on midagi valesti.
Majandusteadus räägib inimkäitumise puhul kahest esmasest eeldusest – inimesed tegutsevad tavaliselt ratsionaalse omakasu ajel ja see omakasu väljendub rahas. Inimesed sõlmivad tehingu ainult siis, kui see on mõlemale poolele kasulik. Mida rohkem tehakse tehinguid, seda rohkem saadakse kasu. Seetõttu seostavad majandusteadlased raha Jeremy Benthami utilitarismiga ja peavad seda hüveks. See on üks põhjusi, mille tõttu majanduskasvu peetakse majanduspoliitika esmaseks eesmärgiks – kui majandus kasvab, suureneb heaolu. Milline poliitik ei tahaks hoobelda sellega, et aitas kaasa majanduskasvule?
Majandusteaduse
Seaford, “