PÜHA MAJANDUS. Raha, kink ja ühiskond üleminekuajastul. Charles Eisenstein
Читать онлайн книгу.
see minult tagasi osta. Kui ma varastan sinu maa, on sul kasulik seda minult rentida, sest sa vajad seda elatumiseks. Kuid absurdne on väita, et rahalised tehingud annavad tunnistust hüvede hulga suurenemisest. Sellega eeldatakse, et rahuldatakse vajadusi, mis seni olid rahuldamata. Majanduskasvu teooria loogika lonkab, sest maksame rahaga selliste asjade eest, mida varem tegime ise või saime kingitusena. Siit leiame varjatud motiivi, millele tugineb Hobbesi väide, et “primitiivne elu oli üksildane, vaene, vastik, tõpralik ja lühike”. Selline minevik seletaks meie tänapäeva olukorda, mida võib kirjeldada mitmes mõttes nende samade sõnadega. Kas äärelinna endassesulgunud elu pole siis üksildane? Kas musta Aafrika inimeste elu ei ole siis lühike?68 Kas eelmisele sajandile on vastikuse ja elajalikkuse poolest ajaloos võrdset? Võib-olla on Hobbesi arvamus minevikust kui julmast olelusvõitlusest meie enda olukorra ideoloogiline projektsioon.
Et majandus saaks kasvada, peab kasvama ka rahas väljendatud kaupade ja teenuste hulk. Raha peab rahuldama üha enamaid vajadusi. Sisemajanduse kogutoodang on määratletud kui riigis toodetud kaupade ja teenuste kogus. Arvesse lähevad ainult raha eest tehtud tehingud.
Kui ma tasuta sinu laste järele vaatan, ei loeta seda teenuseks ega arvestata SKT hulka. Sellega ei saa oma võlga tasuda ega poest kaupa osta. Kui ma aga avan lasteaia ja sinult raha küsin, olen loonud teenuse. SKT kasvab ja majandusteadlaste arvates on ühiskond rikkamaks saanud. Ma olen andnud oma panuse majanduskasvu ja loonud maailma uusi hüvesid. Hüve on see, mille eest makstakse raha. Raha = hüve. See on meie ajastu põhivõrrand.
Sama asi juhtub siis, kui metsa maha lõikan ja puidu maha müün. Kuni mets kasvab, pole see hüve. Metsast saab hüve siis, kui ehitan väljaveotee, palkan töölised, lasen neil metsa maha võtta ja puidu ostja juurde vedada. Ma muudan metsa kaubaks ja SKT kasvab. Kui loon laulu ja jagan seda tasuta, ei suurenda see SKT-d ja inimesed ei saa rikkamaks. Kui aga oma autoriõigusele tuginen ja laulu müüma hakkan, saab sellest hüve. Kui lähen traditsioonilisel viisil elava rahva juurde, kes austab maarohtusid ja šamaane, ning hävitan nende kultuuri, sundides neid ostma farmaatsiatehases toodetud ravimeid; hävitan nende naturaalmajandusliku süsteemi, ajades nad oma maalt minema ja sundides toitu ostma; lõpuks palkan nad nende enda maale rajatud banaaniistandusse tööle ja olen muutnud maailma rikkamaks. Olen loomuliku elu, inimsuhted ja looduslikud ressursid raha võimkonda andnud.
Alati, kui keegi maksab asja eest, mida ta varem tegi ise või sai kingiks, muutub maailm paremaks. Killuke looduslikust, kultuurilisest, vaimsest ja sotsiaalsest ühisvarast muudetakse rahaks iga kord, kui keegi puu maha saeb ja paberiks töötleb või idee intellektuaalseks omandiks muudab; iga kord, kui laps mängib arvutimaailmas mängu, mille ta võiks tegelikus maailmas ise luua; iga kord, kui inimsuhe muudetakse teenuseks.
See on tõsi, et töötunde arvestades on otstarbekam lasta elukutselistel kasvatajatel lasteaias mitmekümne lapsega tegelda kui igal lapsevanemal eraldi oma laste järele vaadata. Ka mitmesaja hektari suuruse põllu harimine hiigelmasinate ja kemikaalide abil on efektiivsem kui väikese põllulapi käsitsi harimine. Samas pole kogu see efektiivsus andnud meile rohkem vaba aega ega rahuldanud ühtki põhimõtteliselt uut vajadust. Uus efektiivsus aitab rahuldada samu vajadusi, mis muutuvad üha täitumatumateks. Meie kapid on täis uusi rõivaid ja kingi, mis on peagi teel prügimäele.
Inimvajaduste piiratusest saadi aru juba tööstusajastu koidikul, mil see ilmnes esmalt tekstiilitööstuses. Kui palju riideid siis lõppude lõpuks inimene saab vajada? Ületoodangu turustamiseks püüti tekitada üha uusi vajadusi. Moetööstus rõhus inimeste edevusele, et sundida neid üle tarbima. Inimesed läksid sellega kaasa osalt seetõttu, et riietus on kõigis kultuurides teatud sümboolset rolli mänginud; sellega on väljendatud pühadust, mängulisust, rõõmu ja leina; see on olnud osa inimeste identiteedist. Oma keha kaunistamine on olnud sama loomulik kui toidu maitsestamine. Asi oli aga selles, et ei rahuldatud ühtki uut vajadust. Sama, aga üha põhjatuma vajaduse rahuldamiseks toodeti üha rohkem ja rohkem.
Tööstuslik masstootmine tõi kaasa ka sotsiaalse killustumise, mis lõhkus traditsioonilised kogukonnad ja lõi sõltuvuse moetööstusest. Raamatus “The Ascent of Humanity” olen seda kirjeldanud nii:
“Et seni eraldatud kultuuris tarbijalikku mõtteviisi sisendada, tuleb kõigepealt hävitada kogukonna identiteet. Selleks tuleb lahti siduda vastastikused võrgustikud, pakkudes kaupu väljastpoolt. Inimeste enesehinnangu mõjutamiseks tuleb maalida klantspilt lääne ühiskonnast. Kohalikku mütoloogiat aitavad hävitada misjonitöö ja loodusteaduste õpetamine. Traditsioonilise tarkuse edasiandmise viisi saab asendada koolidega, kus kehtestatakse endale meelepärane tunniplaan. Kui õpetada inglise keeles või mõnes teises maailmakeeles, nõrgendab see kohaliku keele elujõudu. Inimeste sideme maaga saab kaotada, kui vedada sisse odavaid toiduaineid. Nii lood tänuväärsed tarbijad oma kaubale.”
Mingi vajaduse ammendumisel tekkinud ületootmiskriis lahendatakse mõne teise vajaduse juurde suundumisega. See tähendab, et looduslikud, sotsiaalsed, kultuurilised ja vaimsed ühisvarad teisendatakse üksteise järel omandiks ja rahaks. Kui rõivaste valmistamise sotsiaalne kapital (st oskused ja traditsioonid ning nende edasiandmine) on kaubaks muudetud ja keegi enam väljaspool rahamajandust rõivaid ei valmista, on aeg asuda tootmise suurendamise abil lammutama teisi identiteeti säilitavaid sotsiaalseid struktuure. Ka identiteedist saab kaup. Seda vahendavad rõivad ja teised tarbekaubad.
Kingitustel põhinev sotsiaalne ökosüsteem, kus jagatakse oskusi, tavasid ja sotsiaalseid struktuure, rahuldades üksteise vajadusi, on sama rikkalik jõukuse allikas kui looduslik ökosüsteem; temas peitub sama palju aardeid nagu maapõues. Mis juhtub siis, kui sellised ühisvara allikad on ammendatud? Mis juhtub, kui pole enam kala, millest toitu valmistada; metsa, millest paberit teha; huumust, millest maisisiirupit teha, ega mitte midagi sellist, mida inimene teise heaks tasuta teeks?
Esmapilgul polegi probleemi. Miks me peaksime kestvalt kasvama? Kui meie vajadusi rahuldatakse üha tõhusamalt, miks ei võiks me siis lihtsalt vähem töötada? Miks ei ole ammulubatud jõudeaeg siiani saabunud? Peagi näeme, et meie praeguse rahasüsteemi raames see ei saabugi. Ühestki tehnikaimest ei piisa. Meile pärandatud rahasüsteem sunnib meid alati kasvu jõudeajale eelistama.
Võiksime väita, et ühe varem rahuldamata vajaduse on raha siiski rahuldanud – vajaduse kasvada ja tegutseda mastaabis, mis ulatub miljonite ja miljarditeni. Meie toidu-, muusika-, lugude- ja tervishoiuvajadus võib olla rahuldatud samal määral nagu kiviajal, kuid esimest korda saame luua asju, mille tegemiseks vajatakse miljonite kõikjal maailmas tegutsevate asjatundjate kooskõlastatud tegevust. Raha on hõlbustanud selle seitsmest miljardist rakust koosneva metainimliku organismi arengut, luues inimliigi raames suure kollektiivse keha. Ta on nagu signaalmolekul, mis koordineerib indiviidide ja organisatsioonide tegevust sellisel viisil, nagu ükski väiksem üksus iialgi ei suudaks. Kõik raha loodud ja muundatud vajadused on selle organismi arengu tagajärjed. Selle osa on ka moetööstus, mis loob sotsiaalseid vahemaid ületavat identiteeti ja ühtekuuluvustunnet.
Nagu kõik paljuraksed organismid, vajab ka kollektiivse olevusena tegutsev inimkond elundeid, elundkondi ning vahendeid nende töö koordineerimiseks. Raha on muu hulgas sümbolilise kultuuri, kommunikatsioonitehnoloogia ja hariduse kõrval olnud oluline komponent nende loomisel. See sarnaneb ka kasvuhormooniga, mis stimuleerib kasvu ja ühtlasi juhib selle kasvu avaldumisviise. Tundub, et oleme jõudmas kasvu ammendumiseni, mis tähistab ühtlasi inimkonna lapsepõlve lõppemist. Kõik meie organid on välja arenenud; tõsi küll, mõnda neist enam ei vajata ja sellest võib saada rudiment. Me küpseme. Võib-olla kavatseme oma miljarditele inimestele ühise äsjaleitud loomisjõu suunata küpsele organismile omasele eesmärgile. Sel juhul võime vajada teistsugust raha, sellist jõudu, mis küll suudab hiigelsuurt ja keerukat metainimlikku organismi koordineerida, kuid ei sunni teda enam kasvama.
Raha võim
Kõigil tänapäeva lugematutel omanditüüpidel on üks oluline ühine nimetaja – igasugust omandit saab raha eest osta ja müüa. Kõik nad on rahaga ekvivalentsed, sest igaüks, kellel on raha, võib omandada mis tahes muu kapitali ja sellega kaasneva tootliku jõu. Igasugune omand on alguse saanud ühisest varast; see on inimestelt ära võetud ja omandiks muudetud. See, mis juhtus maaga, on
Tänapäeva elu ongi lühike. Isegi kui eluiga on pikenenud, tundub elu lühike inimesele, kes pidevalt kuhugi kiirustab.