Kevade. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
koolitoas.”
“Kas teie ühes koju läksite, või jäi Tõnisson peale sind veel siia?”
Arno oli senini kaunis kindlalt ja ilma kohmetuseta vastanud, mis õpetaja nõudis. Nüüd aga, kus ta valetama pidi ja valetada tahtis, läks ta näost punaseks.
“Ei jäänud siia. Meie läksime ühes ära.”
“So-soo. Istu, mu laps.”
Köster asus uuesti Tõnissoni kallale. Ta nõudis ja usutas poisikest igapidi ja pani talle ühe keerdküsimuse teise järele ette. Kooliõpetaja, kes kogu aja vaikides ühte raamatut soris, ütles viimaks omalt poolt niipalju, et see ikka ei või olla, et üks väike ja nõrk poiss niisuguse suure tööga valmis saab. Sedasama arvasid köster ja õpetaja ka.
Aga oli üks inimene, kes hirmsasti Tõnissoni vastu tunnistas – õpetaja köögitüdruk. Ei aidanud viimaks muu nõu, kui kutsuti köögitüdruk koolitoa juurde ja pandi Tõnissoniga silm silma vastu seisma.
“Ütle, Liisa, on see seesama poiss, keda sa laupäeva õhtupoole jõe ääres nägid?” küsis õpetaja Tõnissoni peale tähendades.
“Seesama jah.”
“Aga tema ütleb, et ta ei ole olnud. Tali ütleb sedasama. Nad on kahekesi ühes koju läinud.”
“Mina ei tea, aga tema ta oli. Kui te mind ei usu, siis küsige Lible käest. Ma arvan, Lible nägi teda ka.”
“Lible? Kus see Lible oli?”
“Lible tuli kah pärast jõe äärde.”
“Kas oli parv siis, kui sa Tõnissoni jõe ääres nägid, veel alles, või oli juba ära?”
“Mina seda ei tea. Mina nende parve tean vahtida, kord on ta neil siin, kord seal, kord otsaga Veskijärves. Mina parve ei mäleta.”
“Kus kohal sa Tõnissoni nägid?”
“Purde lähedal, Veskijärve pool.”
“Hm. Parv pidi teisel pool purret olema… Mis see Lible seal tegi?”
“Lible lubas jõe vee vastupidi jooksma panna, et siis temal tore vaadata oleks, kui villavabrik seisma jääks.”
“Ah, see Lible on üks väga halb inimene. Kas ta sinust sinna jäi?”
“Jah.”
Tüdruk saadeti minema. Köster tuli Lible nime kuuldes uuele mõttele. Esiti ei julgenud ta seda välja ütelda, aga õpetaja tusast, nõuta nägu nähes tiris ta selle päevavalgele. Nad kõnelesid õpetajaga tüki aega saksa keeli. Kooliõpetaja soris ikka veel raamatut. Ta oli pahane, et ajalootund niisuguste usutamistega mööda läks.
XI
Saare peremees oli ühel päeval köstriga juttu ajades osatanud, et tema poeg kah jooma olla hakanud. Ja sellele järgnes siis terve lugu, kuidas Arno metsas Liblega purjutanud ja kuidas nemad metsas otsimas käinud. Köster naeris, nii et ümmargune kõht vabises, aga viskas teisel päeval Arnole ette, et see olla purjutanud.
Sellest ei olnud veel midagi, see oli ikka veel nali, aga kui köster paar või kolm päeva hiljem Saare peremehe juurde läks raha laenama ja see ei andnud, sai poeg seda kohe tunda. Köster hakkas Arnot päris kiusama. Peaaegu iga päev küsis ta Arno käest: “Noh, Tali, kas täna ka napsi tegid?” ehk: “Tali, kas kilk on peas?”, teinekord jälle: “No milla te Liblega proositama lähete?” Ja seda tegi ta harilikult teiste juuresolekul, ehk kui Arno teiste hulgas mängis.
Võib arvata, et kui köster juba ise niiviisi lõõpis, et siis poisid sedasama järele tegema hakkasid.
Et Arno hea poiss oli ja kellelegi kunagi paha ei teinud, siis sai ta igatahes vähem pilget kannatada kui mõni teine tema asemel oleks pidanud kannatama, aga selle-eest mõjus see temale palju rohkem, kui see mõnele teisele oleks mõjunud.
Mõned tegid nii: kallasid klaasi ehk tassi vett täis ja ütlesid Arnole:
“Proosit, Tali!”
Iga niisugune ütlus oli Arnole väga valus kuulda. Kindel oli, et kui nad aimata oleks võinud, kui palju nad teisele sellega meelehärmi sünnitasid, paljud seda ütlemata oleksid jätnud, sest seda poissi ei olnud, kes Arnost lugu ei oleks pidanud.
Arno oli õrnatundeline poiss. Ta ei võinud seda kannatada, kui temale midagi ette heideti. Ta tundis enese nagu vangis olevat selle teadmise all, et teised tema kohta midagi halba võisid kõnelda.
Nähes, et köster päev-päevalt ikka õelamaks muutub, jäi tema kurvemaks. Teiste hulka mängima läks ta palju harvemini kui enne. Ta ei olnud kaugeltki see, mis varemalt. Arno vanemad ei laenanud köstrile raha. Aga vanemate patud nuheldakse laste kätte.
Kui kodus nähti, et poisiga asi enam korras ei ole, küsis ema, mis tal viga on. Arno seletas oma kurbuse põhjuse ära ja hakkas lõpuks nutma. Ema ajas isa köstrile ütlema, et sedaviisi ometi teha ei tohi, kuid vanamees sõnas Arnole:
“Ooh, mis see mehele teeb. Las ta haugutab, küll ta ühekorra vait jääb.”
Nõnda ei leidnud vaene poiss kaitset ka kodust.
Ainuke, kellega ta veel usaldavalt rääkida julges, oli Tõnisson. Tõnisson andis nõu köstri sõnadest mitte väljagi teha, niikaua kui ta ei löö. Aga kui ta lööma peaks, siis soovitas ta koolist ära minna, isale kaebama. Arno jäi kurvaks. Alati ei olnud tal küll köstri sõnu meeles, kuid arusaamatu kurbus rõhus tema hinge. Ta hakkas üksindust armastama. Ta käis vahetundide ajal üksinda jõe ääres kõndimas ja vaatas mõtetes laineid. Kord, kui rändaja leierkasti-juut koolitoa juurde tuli, kuulas Arno mängu ja hakkas nutma. Unistav-kurb tükk avaldas temale nii suurt mõju, et ta pisaraid ei jõudnud tagasi hoida.
Isegi mõte Teelele ei parandanud tema kurba meelt. Kui ta Teele peale mõtles, tulid talle imelikud segased tundmused, millest ta aru ei saanud. Teele näis temale nüüd võõraks jäänud olevat. Ennemalt oli ta salajas südame põhjas mõtelnud, et Teele kord tema naiseks saab, et ta alati tema juures olla võib. Nüüd… nüüd naeratas ta ainult kurvalt selle mõtte juures. Kui nad kahekesi koju läksid, vaikisid nad enamasti. Teele püüdis küll rääkida, aga kui ta nägi, et Arno midagi ei vastanud, ehk ainult vähe vastas, jäi temagi vait.
Ühel päeval, varsti pärast parvetüli, läks Arno enne kojuminekut jõe äärde. Jõe ääres istumine sai tema armsamaks ajaviiteks. Ta võis kaua istuda ja vaadata, kuidas vesi voolas ja kuidas pisikesed lained vastu kallast pladistasid. Ta oli kunagi ühte laulu lugenud, kuidas keegi jõele oma häda kaebama läks, kuidas jõgi tema kaebust kuulatas ja tasase vulinaga tema kurba meelt trööstis. Temale näis ka, et jões peale voolava vee ikka veel midagi muud olema pidi. Seal all oli ju põhjatu sügavus, ja miks ei võinud seal need elada, kellest vanaema temale nii palju oli rääkinud, need, pool kala, pool inimest. Üks pika sorgus habemega ja veekasvudega läbipõimitud juustega vanamees olla nende kuningas. Suveöödel, kui hämarus valitses ja kui udu jõe kohal hõljus, tulid nad veest välja ja mängisid kaldal ringmänge.
Kui hämaraks muutus ja vee vulin saladuslikult Arno kõrvu kostis, võis ta kaugemal imelikke asju näha. Vaja oli mõtetele ainult vaba voli anda ja silmi pilgutamata ühe koha peal hoida, siis vajus ta imelikku poolunne ja nägi kõiki neid vaime, kellest vanaema oli kõnelenud.
Vahel, kui Arno jõe kaldal seisis, nii ligidal, et vesi tema jalgu uhtus, võttis imelik rammetus tema üle võimust. Vähe puudus, siis oleks ta enese väsinult voogudesse heitnud, nagu ta õhtul voodisse heitis. Saladuslik jõud tõmbas teda vee poole.
Kui ta kord jõe ääres istus ja mõtetes vette vaatas, kuulis ta oma selja taga samme. Ta pööras ümber ja nägi kooliõpetajat enese poole tulevat.
“No mis sa siin istud, Tali? Kas sa koju ei lähe?” küsis tulija lähemale jõudes.
“Lähen ka. Ma tulin enne natukeseks jõe äärde.”
“Soo, soo. Kas siis jõgi sulle nii armas on, et sa enne kojuminekut siia istuma tuled?”
Arno ei teadnud, mis vastata.