Kevade. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
sa nii kurb oled, Arno?”
“Ega ma ei ole kurb,” vastas küsitav vaevaga pisaraid tagasi hoides.
“Miks sa’s ei ole. Ei sa käi enam teiste hulgas mängimas, istud alati üksinda, ehk oled jõe ääres. Ütle, mis sul viga on? Kas keegi sulle liiga tegi?”
“Ei teinud.”
“Aga mis siis on? Ütle minule, siis peame kahekesi nõu, kuidas selle asjaga saab. Räägi kõik, mis sul südame peal on, ära salga midagi ja ära karda, et ma kurjaks saan.”
“Mul ei ole midagi viga.”
“No vaata, mispärast sa salgad. Küllap sul midagi on, aga sa ei taha ütelda.”
“Ei ole midagi, ei ole midagi,” lausus poisike. Pisarad, mis ta senini mehiselt tagasi hoidnud, tikkusid nüüd vägisi silma. Paar silmapilku hiljem puhkes ta suure häälega nutma, kargas kivi pealt üles ja pistis kodu poole jooksma.
“Arno, kuhu sa, rumal poiss, jooksed, pea kinni!” hüüdis kooliõpetaja talle järele ja tõusis kah püsti. “Tule tagasi ja ütle mulle. Ära karda!”
Kuid Arno ei kuulnud teda enam, vaid jooksis täie ajuga edasi. Kooliõpetaja jäi talle järele vahtima.
XII
Kui Arno kodu poole lippas, sai ta tee peal imelikke asju kuulda. Kabeliaia kohal jõudis ta Liblele järele ja see oli tema suureks imestuseks täna kaine.
Ta hakkas kohe Arnoga rääkima:
“Ja-jah, Saare peremees, ei mina siin enam kaua kella löö. Peate juba ilma minuta läbi saama. Ära söövad mind kellameheametist välja.”
“Mis see on siis?” küsis Arno ja varjas hoolega oma nutust nägu.
“Jaa, jaa, misse on… Eks ole kurivaim päise päeva ajal kuud tõrvamas, mina olla õpetaja kalkunite-tolkade parve jõepõhja lasnud. No kas on inimestel aru tossugi pealuu üdis: mina olevat nende parve jõepõhja lasnud! Ennem oleks ma vana Köögi-Liisa jõepõhja lasnud, kui nende parve.”
“Kudas! Kas nad siis sinu peale ajavad? Õpetaja oli ju koolis ja siis arvasid tema ja köster, et Tõnisson on lasnud.”
“No jah, koolis nad on käinud küll, aga seal olla jälle Tõnisson selgeks teinud, et tema ei ole. Va Köögi-Liisa olla jälle mind kah laupäeva õhtupoole jõe ääres näinud ja nüüd aetakse terve see kupatus kõik minu kaelavarre otsa.”
“Kas nad ei usu, et sina ei teinud?”
“Õpetaja ehk veel usuks, aga Julk-Jüri kargab ühe jala pealt teise peale ja laulab nagu lõoke: “Lible tegi, Lible tegi, kesse muud!”…”
“Mispärast siis tema nii ütleb?”
“A võta kinni, mispärast ta nii ütleb. Lahti tahab saada minust.”
“Mispärast ta sinust lahti tahab saada?”
“Noh, selleks oled sa veel liiga noor, et sulle seda seletama hakata. Kasva veel, kui elan, küll siis ütlen. Vaata, kui Visakule üteldakse: poiss, otsi oma isa üles, siis peab ta seda isa köstri lähedalt otsima. Saad aru? Eks mina ütelnud jälle ühekorra köstrist, et see asi selle Visakuga on nii ja naa, ja eks jutt läinud jälle välja, et mina olla köstri peale tühja juttu ajanud… ja seal ta’nd oligi. No nüüd köster ei salli mind enam silma otsas. Ei kannata siin ilmas ükski sunnik välja, kui talle pisut õigust üteldakse. Aga valeta, valeta, vaata, siis oled sa mees! No nüüd, näed, selle parvega jälle: egas ma mõni poisike ei ole, et ma kaksiti parve selga ronin. Minu pärast kullaku nad oma parv üle, siis mina kah sinna ligidale oma sääreluid ei vii… Vaja ütelda õige: lasin jah põhja, näed! Ega nad ju ei usu, mis ma räägin, jään siis veel õigeks meheks pealegi.”
“Mispärast sa ütlesid, et sa enam kella ei löö?”
“Ah mispärast? No ikka sellesama parve pärast. Eks nad arvand kõik, las mina ütelda mis tahes, et mina tegin ja nüüd veel salgan pealegi. Noh, ega mind siis siin enam peeta. Eks praosk tee minule nüüd väiksed valged tiivad külge nagu tuikesele, et ma ära võiks lennata, kohe kiriku tornist alla ja kõrtsi kartsumdi, või kuhu nüüd aga saab. Eks ma ütelnud küll, et tõstame parve jõepõhjast ülesse, üks sitt kõik, kudas ta sinna sai, ja paneme poisid peale sõitma. Edaspidi võib ju teisele vaht matraga juure seada, kes siis iga ligitulija ära nokitseb, aga tema ikka: “Seesinane kuri lugu peab päikesevalgele tulema, seesinane kuri lugu peab päikesevalgele tulema.” Eks mina selle peale küll jälle et: “Tõstame parve jõepõhjast ülesse, eks siis ole see kuri lugu päikesevalgel.”
Aga kus tema? “Peab välja tulema, kes seda tegi!” Nagu nüüd jumal teab mis veel oleks olnud. Oleks veel olnud, et oli mõni hea patsam raha, siis oleks ka maksnud rääkida, aga paar pehkind palginotti jões, ja tema karjub, justkui oleks veeuputus käes ja temal laev tegemata.”
Arnol hakkas Liblest kahju. Ehk ta küll teadis, et Lible joodik ja hangeldaja on, oli ta temaga siiski, niipalju kui ta temaga ülepea kokku puutus, ilusti läbi saanud. Lible oli tema vastu, kõigi oma vintskete kõnekäändude peale vaatamata, palju sõbralikum kui mõne teise poisi vastu. Ja nüüd pidi ta kellameheametist lahti saama; pidi ära minema jumal teab kui kaugele, nii et teda vast enam kunagi näha ei saa. Ära minema – mispärast? Parve pärast!
Imelik oli selle parvega: kes laskis selle põhja? Tõnisson ju mitte. Lible kah mitte, sest esimesest ei võinud seda kuidagi uskuda, see oli ju tema sõber ja temale vähemalt oleks ta seda ütelnud, teine jälle, kui ta seda oleks teinud, poleks mitte salgama hakanud; oleks varsti ütelnud:
“No lasin jah, mis need poisid siis kakerdavad seal alati peal, kukuvad veel viimati sisse ja upuvad ära.” Niiviisi, suure kära ja praginaga ütles ta alati ära, mis tal südame peal oli. Arno oli isegi kord oma isa kuulnud ütlevat:
“On see Lible nüüd muidu mis ta on, aga ega ta sunnik ei valeta küll.”
Kui ta midagi müüs, ei luisanud ta kunagi ette, et ta asja eest ise nii ja niipalju maksnud. Kui teised tema käest küsisid, mis ta ise maksnud, ja siis ette viskasid, et ta hirmus palju kasu tahab saada, siis ütles tema:
“Mis te’s tahate, et ma juurde pean maksma või? Kas siis mõni kaupmees teil kahjuga kauplema läheb, hurjuh!”
Ja nüüd taheti teda lahti lasta, muidugi rohkem salgamise kui kuriteo enese pärast, sest Kristjan Lible oli Paunvere kirikumõisas juba mõnegi karutüki ära teinud, aga ikka terve nahaga pääsenud, öeldes, et muidugi just tema seda teinud on, ja teinud sellepärast, et ta nii parema arvanud olevat.
Arno arvas, Lible ei võinud see küll olla, oli see mõni muu, kes ta oli. See pidi üks hirmus, kuri inimene olema. Ja kui nüüd teine sellepärast kellameheametist lahti saab, siis oli just see, see kuri inimene, selles süüdi. Ta hakkas kõnelema:
“See köster on küll halb inimene, kudas ta nii sinu peale kohe hakkab ajama. Mind haugutab ta kah iga päev.”
“No mis tal sinuga asja on?” küsis Lible.
“Haugutab, et mina viina olen joonud, sinuga metsas purjutanud. Iga päev küsib, et millal ma Liblega jälle jooma lähen. Poisid ka naeravad minu üle…”
Lible vihastas. Ta hakkas päris vihase häälega naerma:
“No, eks ma ütle, mis Julk-Jüri, see Julk-Jüri; nüüd, näed, lapsi ei jäta kah enam rahu, mis siis veel vanadest inimestest kõnelda. Vaata hullu ometi, või temal juba selle kohta ka midagi ütelda, kui sina paar tilka viina võtsid; nagu oleks jälle mõni mõrtsukatöö või majapõletamine või parvelaskmine olnud! Aga vaata, kudas ta ise teeb: Metsanurga ristjatsil võttis omal ise loti nii täis, et kui hakkas last ristima ja vett otsaette panema, siis ajas taldriku kõige veega säuhti ümber. Nooh, kussa sellega, aga kudas ta teiste järele piilub, va niskoi. Sina, Saare peremees, küsi ta käest õige, kui ta sinuga jälle lorima hakkab, et kuule, Julk-Jüri, milla me sinuga Metsanurga ristjatsile jälle lähme? Siis joome seal kolmekesi: Lible tuleb kah. Mes, kas küsid?”
“Ei.”
“Noojaa,