Kevade. Oskar Luts
Читать онлайн книгу.
ära. Ta ärkab üles, hõõrub uniseid silmi, kõneleb natuke iseenesega ja jääb uuesti tukkuma. Jälle tonksti ja pea langeb alla. Vanadus, vanadus… Jumaluke, kaheksakümmend aastat on juba tema elupäevi, ja see ei ole naljaasi.
Keegi tuleb tasa sängi juurde, paneb käe vanakese õlale ja ütleb sosinal:
“Mine magama, ema, küllap ma nüüd jõuan jälle isegi.”
See on Arno ema, kes vaevalt paari tunni osa on maganud, aga siiski juba küllalt eneses jõudu tunneb olevat valvata. Vanakene ei lähe.
“Mine’nd, mine maga ikka, rumal laps, küllap ma istun veel. Ega mulle ei tükigi uni väga peale. Mine, mine!”
Arno ema kuulab sõna, vaatab enne natuke aega oma haigele lapsele ja heidab siis uuesti magama.
Tonksti, tonksti… vanaema tukub, näeb iga kord, kui ta vähegi suigatab, juba unegi ära, aga püüab enese hoolega ärkvel hoida ja mõtleb läinud aegade peale.
Seal ta oli: tema oli veel noor perenaine; olid aga Mardiga hiljuti Saare talu oma kätte võtnud. Jumaluke, terve see seemnetagavara oli ju ainult külimitutäis otri ja teine ube. Külva! Kadunud Mart aga ütleb: “Oh, eks magasist too, pole viga. Ja tõigi magasist. Aastad läksid… ja näe, magasivõlg sai makstud ja ülegi jäi, omale tagavaraks. Laudas oli kari… Kari? Kaks lüpsilehma ja üks mullikas. Kui ta ise nelikümmend aastat vanaks sai, oli laudas juba kümme lehma. Edenes… Neil edenes. Viletsad olid nende algamiseaastad, aga kõrs kanti kõrre peale, väsimata töö tegi kõrtest pesa. Mis ütles vana Mart enne surma: “Eks mind ole Jumal aidanud. Eks ta hoidnud mind rohukõrguse, aga ta aitas.”
Rohukõrguse… Jaa, jaa, rohu kõrguse, aga just nende rohukõrguste, nende tööga kõverasse vajunud selgade peale ehitatakse edasi. Suured tammed on ka kord rohukõrgused olnud…
Tonksti… Vanaema tukub. Haige voodis läheb rahutuks. Ta lükkab vaiba kõrvale, kooditab jalgega, pöörab ennast nagu ussike.
“Juua!”
Vanaema annab talle tassiga vett. Haige joob. Suust käib tal palav, haige lehk välja. Ta käsivarred on peenikeseks jäänud. Oleks ta sööks midagi… aga ta ei söö. Ainus asi, mis ta võtab, on paar lonksu külma vett.
“Palav…”
“Jää rahule, Arnokene, varsti on hommik, siis on parem.”
“Kus ema on?”
“Ema magab, jää sina kah nüüd natukeseks.”
“Ah, kui palav, palav…”
Juba ärkab ema, tõuseb üles ja tuleb sängi juurde. Nüüd algab tema vahikord. Tuhat korda ennem oleks ta ise haige, kui aga tema laps terve oleks.
“Ema, ära nuta,” ütleb haige.
“Ei nuta, ei nuta,” vastab ema, aga enesel jooksevad pisarad silmist.
“Taevaisa, mispärast just tema,” mõtleb ta, “mispärast just tema?!”
Mõtted lendavad tulevikku, ja ema näeb vaimus oma last puusärgis. Oh… Mispärast just tema? Kas ta ei võinud elada, tema ainuke laps? Mispärast nii noorelt?.. Laul… Õpetaja sõnad… Muld krabiseb vastu puusärki… “Rahu sinu põrmule…” Temal on nüüd rahu. Aga kui ta nüüd veel korra paluks, südamest… härdalt… Kas siis Taevaisa tõesti nii vali on, et Ta ei halasta?..
Ja ema kummardub oma lapse üle, palub… Palub kaua. Kui ta lõpetab, on ta süda kergem, ta loodab jälle, et Arno saab terveks. Ei, nii halastamata ei või Tema ometi olla, et Ta ka nüüd veel tema lapse ära kutsuks.
Hommik läheneb. Eeskambris hakkab sulane köhima ja ennast sügama. Tuli võetakse üles. Uus päev algab. Arno magab natuke rahulikumalt kui öösel.
XV
Neljandal päeval toodi tohter. See laskis kõigepealt riided akende eest ära võtta, et valgus sisse paistaks. Sumbunud õhku katsus ta sellega värskendada, et eeskambri uks lahti jäeti ja pärast puhast õhku eeskambrist tagakambri lasti. Nii käskis ta iga päev teha. Siis kirjutas ta palavikku vähendavat rohtu, käskis seda kolm korda päevas sisse anda ja arvas, et kui Arnol mõnda muud tõbe, nagu kopsupõletikku, ei tule, et ta siis varsti terveks saab ja mingit suuremat hädaohtu karta ei ole. Tehti, nagu tohter käskis, aga haigus ei taganenud.
Viiendal päeval tuli koolitoa juurest üks poiss Saarele. Ta seisis esiti tüki aega sõnalausumata eeskambris ja küsis siis Arno tervise järele. Kui üteldi, et paranemist veel märgata ei ole, vahtis võõras kartlikult tagakambri poole. Peremehe küsimise peale, kes ta ise on, vastas küsitav:
“Koolitoa juurest.”
Ema viis ta haige juurde. Arno magas parajasti, ja et keegi teda äratada ei tahtnud, seisis võõras tüki aega vaikselt voodi kõrval ja vahtis üksisilmi haigele. Paar korda, kui haige vaiba pealt ära lükkas, kohendas võõras seda. Kui ta ära minema hakkas ja head päeva ütles, küsis ema, kuidas tema nimi on.
“Tõnisson,” oli vastus.
Kes aga iga päev, mõni päev isegi kaks korda Arnot vaatamas käis, oli Raja Teele. Koolist tulles ei läinud ta nüüd kunagi otse koju; enne tuli ta Saarele, jäi ukse kõrvale seisma ja vaatas küsides Arno emale otsa. Ta võis juba selle näost lugeda, kuidas haigega lugu oli. Harilikult ütles Arno ema:
“Ei kedagi, Teelekene. Ei meie Arno saa veel paremaks ühtigi.”
Ja Teele läks siis kurvalt koju. Ta oli nüüd ülepea tasasem kui enne. Ka koolis märgati seda ja mõned tüdrukud tegid tähendusi:
“Eks Raja Teele peigmees ole haige, eks ta sellepärast ole nüüd kurb.”
Tõnisson ja Teele olid ainsad, kes Arnot vaatamas käisid. Köster oli kõigile ära keelanud Saarele minemast: Talil võis jumal teab missugune külgehakkav haigus olla. Kuid sellele vaatamata käis Teele seal iga päev ja Tõnisson paar korda.
Kuuendal päeval hakkas Arno köhima. Köha ei olnud esiti vali, aga selle eest piinas ta Arnot ükslugu. Palged lõid suureneva palaviku tõttu punaseks ja õhetasid.
Tohter tuli uuesti ja seletas, et kopsupõletikku karta olevat. Ta kirjutas uut rohtu, kange kamprilõhnaga pulbreid ja õpetas, kuidas haiget edaspidi hoida tuleb.
Arno emal algasid rasked päevad, rasked ööd. Pojakene vaakus elu ja surma vahel. Juba sonis ta öösiti, hüüdis Tõnissoni, Teelet, Liblet ja kõneles parvest, mis jõepõhja olla lastud…
Arno ema istub poja voodi ääres. Ta on mõttes, tema vaade eksib kauguses. Pilt pildi järele endisest ajast kerkib tema vaimusilma ette. Aga kõik, kõik on nad tema pojaga kuidagi ühenduses. Esiti tema sündimine. Tume sügisene päev. Vihma udutab.
Tema on voodis, sooja vaiba all, aga siiski on külm. Külmavärinad käivad… Ema tuleb… Nagu halb unenägu tuleb siis ja kui ta ärkab, on keegi tema kõrval, tema laps…
Siis selle esimesed elupäevad… Ristsed… Vanad naised olid veel ütelnud:
“Keda, sellest poisist saab asi, see, näe, häälitseb, et lase aga olla.”
Esimesed sammud… Esimesed püksikesed… Oma põlleriidest oli ta need õmmelnud… paha laps tegi aga teised iga päev märjaks, rohkem olid nad aiateibas kuivamas kui jalas.
Jumalukene, nelja-aastaselt käis ta juba vanaema järel nagu uni ja mangus, et see temale vanapõlve juttusid kõneleks. Viieaastaselt hakkas ta tähti õppima ja varsti selle järel lugema. Kirjutamise õppis ta nii ruttu selgeks, et mitte uskudagi ei võinud… See oli kord väljal. Tema viib Arnole võileiba järele, annab kätte ja ütleb: säh, söö, sul on kõht juba tühi! Mis teeb Arno? Ei hakka risu enne söömagi, küsib: kas Matule kah tõid? Matu oli seakarjus, Arno käis aga teisega alati ühes. Ja mis ta siis teeb? Paneb võileiva Matule suu juurde ja ütleb: hammusta. Matu hammustab, siis hammustab tema ise. Hammustavad üks ja teine ja söövadki sedaviisi terve võileiva ära.
Ja nüüd? Valuhoog käib Arno ema südamest läbi: nüüd on seesama tema