Sisemine jõud. Anthony Robbins
Читать онлайн книгу.
Mida mõtleb inimene, kui ta ütleb, et tal on midagi südamel või et ta mõistus on kokku jooksnud? Mida tähendab, kui öeldakse, et miski kõlab õigesti või et nüüd loksus kõik paika?
Oleme harjunud arvama, et need fraasid on vaid metafoorid. Ei ole. Tavaliselt kirjeldavad nad üsna täpselt seda, mis ajus toimub. Mõelge, kuidas te natukese aja eest võtsite ebameeldiva mälestuse ja suurendasite seda. Mäletate, kuidas te võimendasite kogemuse negatiivseid aspekte ja sattusite negatiivsesse seisundisse? Kas te oskate selle kohta kasutada paremat väljendit kui “proportsioonist välja viidud”? Nii et tegelikult teame me vaistlikult, kui jõulised on sisemised kujutluspildid. Tuleks aga meeles pidada, et inimene on võimeline oma aju juhtima ja see ei pea tema üle kontrolli omama.
Nüüd aga pakun ma välja ühe lihtsa harjutuse, millest on abi saanud paljud inimesed. Kas teid on kunagi vaevanud pealetükkiv sisemine dialoog? Kas te olete kunagi olnud olukorras, kus teie aju ei taha vait jääda? Ajus toimub paljudel juhtudel korduv dialoog. Me vaidleme iseendaga mingi küsimuse üle, püüame esitada vanu argumente või vanu asju lahata. Kui see juhtub, püüdke lihtsalt hääletugevus maha keerata. Muutke pealetükkiv hääl peas pehmemaks, kaugemaks ja nõrgemaks. See aitab paljudel inimestel probleemi lahendada. Aga äkki on teie puhul tegemist sellise sisemise dialoogiga, mis teid alati piirab? Kuulake nüüd samu sõnu, ainult seksikama häälega, peaaegu flirtivas hääletoonis ja tempos: “Sa ei saa seda teha”. Kuidas see nüüd tundub? Võib-olla tunnete te nüüd, et tahate teha just seda, mida hääl teil teha ei luba. Katsetage ja vaadake, kas märkate erinevust.
Võtame veel ühe harjutuse. Mõelge seekord mingile oma kogemusele, mil te olite täiesti motiveeritud. Lõdvestuge ja looge sellest kogemusest nii selge kujutluspilt kui võimalik. Nüüd esitan ma teile selle kohta mõned küsimused. Vastake igale küsimusele ükshaaval. Õigeid või valesid vastuseid ei ole. Erinevad inimesed reageerivad erinevalt.
Kas te näete pilti vaadates filmi või fotot? Kas see on värviline või mustvalge? Kas see on lähedal või kaugel? Kas see on vasakul, paremal või keskel? Kas see on teie nägemisväljas kõrgel, madalal või keskel? Kas see on seostatud – kas te näete seda läbi oma silmade – või seostamata – kas te näete seda nagu kõrvalseisja? Kas sellel on raam ümber või on tegemist lõpmatu panoraamiga? Kas see on särav või tuhm, tume või hele? Kas see on fokuseeritud või fokuseerimata? Seda harjutust tehes tuleks teil kindlasti tähele panna, millised ala-aistingud on teie juures kõige tugevamad ja millistel on kõige suurem jõud, kui te nendele keskendute.
Nüüd võtke ette oma auditiivsed ja kinesteetilised ala-aistingud. Kas te kuulete toimuvat kuuldes enda häält või kujutluspildis olevate inimeste hääli? Kas te kuulete dialoogi või monoloogi? Kas kuuldavad helid on valjud või vaiksed? Kas neil on erinevad varjundid või on need monotoonsed? Kas need on rütmilised või katkendlikud? Kas tempo on aeglane või kiire? Kas hääled lähenevad või kaugenevad või püsivad paigal? Mis on see põhiline asi, mida te kuulete või endale ütlete? Kus hääl asub – kust see tuleb? Kas kujutluspilt on kõva või pehme? Soe või külm? Kare või sile? Paindlik või jäik? Tahke või vedel? Terav või tömp? Kus see tunne teie kehas asub? Kas see on hapu või magus?
Mõnele küsimusele on võib-olla alguses raske vastata. Kui teil on kalduvus luua sisemisi kujutluspilte peamiselt just kinesteetiliselt, siis olete te võib-olla omaette mõelnud, et teie ei loogi pilte. Pidage meeles, et tegemist on usuga ning nii kaua kui te sellest kinni hoiate, on see tõsi. Saades oma aistingutest rohkem teadlikuks, õpite te ka oma tajumusi paremaks muutma, tehes seda niinimetatud ülemineku abil. See tähendab, et kui te kasutate näiteks peamiselt kuulmismeelt, siis püüate te kõigest hingest kinni püüda ja kogeda kõiki auditiivseid signaale. Seetõttu meenub teile tõenäoliselt hiljem just see, mida te tookord kuulsite. Kui te aga juba olete selles seisundis ja teil on rikas ning jõuline sisemine kujutluspilt, on palju kergem minna üle visuaalsele, et töötada nägemismeelega, või kinesteetilisele, et kogeda kinesteetilisi ala-aistinguid.
Just praegu nägite ja kogesite te millegi sellise struktuuri, mille tegemise suhtes te kunagi suurt motivatsiooni tundsite. Nüüd aga palun ma teil mõelda millelegi, mille suhtes te tahaksite olla väga motiveeritud, aga mille vastu te hetkel ei tunne eriti midagi ja mille tegemiseks teil puudub stiimul. Looge jälle kujutluspilt. Nüüd esitage endale sama küsimus ja jälgige hoolikalt, kuidas teie reageeringud erinevad nendest, mida te andsite asja kohta, mille sooritamiseks olite väga motiveeritud. Kas te näete kujutluspilti filmi või fotona? Nüüd võtke läbi ka teised visuaalse ala-aistingu küsimused, seejärel aga auditiivse ja kinesteetilise ala-aistingu omad. Jälgige seda tehes, millised ala-aistingud on teie puhul kõige tugevamad ja millistel on kõige suurem jõud teie seisundit mõjutada.
Nüüd aga võtke see, mis teid motiveeris – nimetame seda kogemuseks nr. 1 – ja see, mille suhtes te tahaksite omada motivatsiooni – kogemus nr. 2 – ja vaadake neid korraga. Mõelge oma ajule kui pooleks jaotatud ekraaniga televiisorile ning jälgige mõlemat pilti korraga. Ala-aistingutes on erinevused, kas pole? Seda võiski oodata, sest erinevad kujutluspildid põhjustavad närvisüsteemis erinevaid reageeringuid. Nüüd aga mõelge, mida me oleme saanud teada selle kohta, millised ala-aistingud meid motiveerivad, ning siis kohandage järk-järgult selle asja ala-aistingud, mille suhtes te ei tundnud motivatsiooni (kogemus nr. 2) nii, et need langeksid kokku selle asja ala-aistingutega, mille tegemiseks te olite motiveeritud (kogemuse nr. 1 ala-aistingud). Muidugi on need erinevate inimeste puhul erinevad, aga tõenäoliselt on kogemuse nr. 1 kujutluspilt eredam kui kogemuse nr. 2 oma. See on selgem ja omasem. Palun teid nüüd keskenduda nendevahelisele erinevusele ja manipuleerida teise pildiga seni, kuni see muutub järjest rohkem esimese sarnaseks. Pidage meeles, et sama asja tuleb teha ka auditiivse ja kinesteetilise kujutluspildiga. Tehke seda nüüd.
Mida te nüüd kogemuse nr. 2 suhtes tunnete? Kas teie motivatsioon on tõusnud? Peaks olema, kui te viisite kogemuse nr. 1 ala-aistingud kokku kogemuse nr. 2 omadega (näiteks kui kogemus nr. 1 oli film ja kogemus nr. 2 lihtsalt pilt, siis muutsite te kogemuse nr. 2 filmiks) ja jätkate protsessi kõigi visuaalsete, auditiivsete ja kinesteetiliste ala-aistingutega. Leidnud kindlad positiivse seisundi tekitajad (ala-aistingud), võite te neid kasutada mittesoovitud seisundite juures ja neid seega hetkega muuta.
Pidage meeles, et sarnased sisemised kujutluspildid tekitavad sarnaseid seisundeid või tundeid. Ning sarnased tunded või seisundid kutsuvad esile sarnaseid tegevusi. Kui te teete kindlaks, mis on see, mis teid motiveerib midagi tegema, siis teate te ka täpselt, mida mingi kogemusega teha, et tunda end motiveerituna. Ja selles motiveeritud seisundis saate te siis juba vastavaid samme astuda.
On oluline märkida, et mõned põhilised ala-aistingud mõjutavad meid rohkem kui teised. Ma töötasin näiteks ühe noore poisiga, kellel puudus motivatsioon kooli minna. Tundus, et enamik visuaalseid ala-aistinguid ei mõjunud talle eriti. Kuid kui ta ütles endale teatud asju teatud hääletoonil, siis leidis ta endas otsekohe motivatsiooni. Peale selle tundis ta motivatsiooni olemasolu puhul ka pinget lihastes. Kuid kui ta ei olnud motiveeritud või oli vihane, tekkis tal pinge lõualuus ja ka tema hääletoon oli erinev. Muutes vaid neid kahte ala-aistingut, oli mul lihtne teda hetkega ärritatud või mittemotiveeritud seisundist välja tuua ja motiveeritud seisundisse viia. Sama võib teha toiduga. Üks naine armastas väga šokolaadi selle konsistentsi, kooretaolisuse ja sileduse tõttu, kuid vihkas viinamarju, sest need krigisesid. Mul piisas vaid lasta tal kujutleda, kuidas ta sööb viinamarja aeglaselt, hammustades seda aeglaselt ja tundes suus selle siledust. Lasin tal ka samu asju sama tooniga öelda. Kui ta seda oli teinud, hakkasid viinamarjad talle kohe maitsema ja ta armastab neid tänaseni.
Jäljendajal on alati huvitav teada, kuidas inimesed tulemusteni jõuavad, olgu need siis vaimsed või füüsilised. Näiteks tuleb inimene minu juurde nõu saama ja ütleb: “Ma olen väga sügavas depressioonis.” Ma ei küsi: “Miks te olete depressioonis?” ega lase tal maalida endale ja mulle kujutluspilti, miks ta on depressioonis. Ma ei tahagi teada, miks ta depressioonis on. Ma tahan teada, kuidas ta on depressioonis. Nii et ma küsin hoopis: “Kuidas te seda teete?” Tavaliselt heidab ta siis mulle ehmunud pilgu, sest ta ei saa aru, et depressiooni sattumiseks on vaja teha oma mõtetes ja füüsises teatud asju. Seetõttu küsin ma: “Kui mina oleksin teie kehas, kuidas ma siis satuksin depressiooni? Mida