Palgamõrvar. Tom Wood
Читать онлайн книгу.
Svjatoslavi tänava. Victor teeskles, nagu ei oskaks saksa keelt, vältides nõnda mõttetut vestlust sõidu ajal. Otsitav hoone oli neljakorruseline kortermaja Ida-Münchenis. Ümbruskond tundus olevat jõukamat sorti, seal hakkasid silma üheksakümnendatel ehitatud kallid jõevaatega korterid ja ruumikad elamud.
Maja eesuks oli kõvasti kinni ning turvakaamera ja välisvalgustus muutsid sissemurdmise liiga riskantseks, niisiis veetis Victor öö Müncheni hommikuni avatud baarides, lubades endale maksimaalselt ühe napsi tunnis. Ta viitis aega, silmitsedes vastassugupoole esindajaid nagu teised üksikud mehed. Igasse baari jäi ta kõige rohkem kaheks tunniks, et inimesed ei meenutaks teda liiga kergesti. Kell kuus sõi ta väikeses kohvikus hommikueine ning suundus tagasi elumaja poole, käes kaasa ostetud topsitäis musta kohvi, millest kerkis kargesse õhku aurupilv.
Ta peatus hoone vastas teisel pool tänavat, varjunud tibutava vihma eest bussi ootekotta. Bussipeatus andis talle ka põhjuse tänaval oodata, kui keegi oleks teda tähele pannud. Hotellikaardi järgi elas Svjatoslav 318. korteris, kuid alati jäi võimalus, et ta polnudki Mihhail Svjatoslav. Victor uskus pigem siiski vastupidist, sest Svjatoslavi pass oli juhusliku identiteedi jaoks liiga kulunud, niisiis oli see kas ehtne või tema ainus võltsdokument. Sellesse oli löödud rohkesti templeid, mille järgi ta oli sageli reisinud ka endistes Nõukogude riikides Eestis, Ukrainas, Lätis ja Leedus. Ta oli kas sageli tööasjus ringi liikunud või hoopis sihtkohtade suhtes vähenõudlik innukas turist. Igatahes vääris selle isiku elukoht lähemat uurimist.
Victor rüüpas sõõmu kohvi. See oli tavaline saksa lake. Kohutav. Nad oskasid valmistada maailmaklassi tulirelvi, kuid poleks suutnud keeta tassikest head kohvi isegi siis, kui sellest sõltunuks riigi püsimajäämine. Eeldades, et püssid on otsa saanud.
Victor nägi nelja meest majast väljuvat, kuid mitte kedagi sisenevat. Kõik nad kandsid ülikonda ja pikka mantlit, käe otsas diplomaadikohver. Linna leskmesilased teel ametisse igaüks oma tarus. Kohvisõõmude vahel jälgis ta maja poole sammuvaid inimesi, püüdes ära arvata, kes neist kavatseb siseneda.
Hommik oli külm ja rõske, taevast polnud kivihallide pilvede taga näha. Suvel võib Saksamaa olla kaunis, kuid talvel oli see Victori meelest masendavam kui ükski teine Euroopa riik. Viikingite põrgu oli külm Niflheim ning Victori arvates võis muinasskandinaavlaste kardetud koht vägagi sarnaneda novembrikuise Saksamaaga.
Ta rüüpas veel sõõmu kohvi ja märkas samas villast mantlit kandvat meest tänaval kiirel sammul astuvat, metallist diplomaadikohver käes. Tal olid tumedad juuksed ja piklik kahvatu nägu. Victor tundis ta ära, sest oli näinud teda kümme minutit varem majast väljuvat. Suurepärane.
Victor ootas õige hetkeni, viskas kohvitopsi prügikasti ja suundus üle tänava. Ta seadis samme, et mehega ühtaegu pärale jõuda. Too vaatas Victori poole, kuid Victori pilk oli kõrvale pööratud ja käed kobasid taskutes, otsides olematuid võtmeid.
Victor laskis mehe enda ees ukse juurde ja too avas selle oma võtmega.
“Danke,” ütles Victor, haaranud lingist, enne kui mees jõudis küsida, kas Victor elab samas majas või mitte.
“Kein problem.”
Fuajee oli heledasti valgustatud, puhas ja avar. Victor suundus trepi poole, nähes puhta käsipuu ja plekkideta astmete järgi, et ilmselt polnud lift kunagi rikkis. Mees kiirustas oma esimese korruse korteri poole ja kadus sinna. Victor lootis, et ta jõuab õigeks ajaks tööle tagasi.
Kolmandale korrusele jõudnud, avas Victor trepikoja ukse ja astus koridori. 318. korteri uksel oli kolm lukku. Kindlasti mõne palgamõrvari elupaik.
Lukkude avamiseks kulus tal kaks minutit ja ta sisenes korterisse. Tundus, nagu oleks Svjatoslav alles äsja sisse kolinud, mitte elanud seal pikemat aega. Napp mööbel, ainult kõige tarvilikumad esemed, paar fotot, ei mingeid isiklikke esemeid, mille järgi saanuks tema isiku kohta midagi öelda. See meenutas Victorile tema enda elupaika. Polnud üldse julgustav võrdlus.
Kahest toast üks oli sisustatud spordisaalina, kus oli terve komplekt hantleid ja rattapukk. Samas hakkas silma suur teler, paigutatud nõnda, et treeningurattal vändates sai vaadata TV-saateid.
Magamistuba oli sama lage nagu ülejäänud korter, ainult korralikult ülestehtud voodi, tualettlaud, garderoob ja voodist vaatamiseks veel üks teler. Ühe seina ääres oli virn filme, teisel pool konsoolmängud. Nukra ja üksildase elu atribuudid. Köök oli moodne, puhas, otsekui reklaambrošüürist välja lõigatud. Ühel letil seisis vana teler.
Victor otsis kõik toad, sahtlid ja kapid läbi. Ta ei leidnud midagi. Ei mingeid osutusi, kes oli olnud Svjatoslav. Mitte miski ei osutanud tõsiasjale, et see mees oli raha eest inimesi tapnud.
Victor laskis endale köögis klaasi vett. Ta oli väsinud ja vaevatud. Ta lülitas teleri sisse, lootes mingit kerget meelelahutust. Nupule vajutamise järel ei juhtunud midagi. Ta pani tähele, et teler oli vana kastikujuline aparaat, mis jättis muude moodsate esemete hulgas võõriku mulje. Ta vajutas jälle nupule. Taas ei midagi. Ainult punane signaallamp hõõgus.
Kolm telerit ühe inimese jaoks väikeses korteris oli liialdus ning vana aparaat köögis, kus kõik muu oli uus, tundus olevat kuidagi kummaline. Victor libistas sõrmedega üle kasti, kompides plastisüvenditesse keeratud kruvisid. Nende pead olid kiskliku servaga. Hiljuti kasutatud.
Victor tuhnis sahtlites, kuni leidis kruvikeeraja. Ta tõmbas portatiivse teleri vooluvõrgust välja ja pööras tagakülje enda poole, et näha kruvisid. Kruvipeade sälgud äratasid tähelepanu. Ta keeras need minutiga välja ja eemaldas teleri tagumise katte. Siis oli selge, miks aparaat ei näidanud pilti. Peale valvetule oli selle sisemus lagedaks tehtud. Peidik. Telerikestas olid 9 mm püstol Browning, 22-kaliibriline Luger, eraldi summuti Lugeri tarbeks, kummalegi relvale paar varumagasini, mitmesugused noad ning kaks karpi püstolipadruneid. Lihtsalt relvaladu. Ei midagi muud.
Ta oli lootnud leida rohkem, kas või mingi tagasihoidliku vihje, mis aitaks selgusele jõuda, kes oli palganud mõrvameeskonna. Ta oli aega raisanud, end seejuures paljastanud ega olnud sellegipoolest jõudnud vaenlastele lähemale. Victor võitis kiusatuse teler põrandale paisata ning tõmbas rahunemiseks hinge. Ta pani võltsteleri katte tagasi ja seadis aparaadi täpselt samamoodi, nagu see oli olnud. Siis pesi ta klaasi, kuivatas selle ja asetas endisele kohale riiulil. Ta vaatas korteri uuesti üle, veendumaks, et midagi pole kahe silma vahele jäänud. Ei olnudki.
Väljas suundus ta südalinna. Oma napi informatsiooniga ei olnud tal Münchenis muud midagi peale hakata. Aga tal oli mälupulk. Selle tahtja liikus ikka veel kuskil talle märkamatult ringi. Kui kaua suudab tema neile märkamatuks jääda? Ta pidi kavandama uue tegutsemisplaani. Ent esialgu on vaja varjuda ja järgmist sammu kavandades mõtteid koondada, puhata kuskil täiesti ohutus kohas. Oli ainult üks selleks sobiv paik. Šveitsis Genfist põhja pool Saint Maurice’i küla lähedal.
Kõige lähedasem sellele, mida Victor võis nimetada koduks.
Enne lahkumist tuli külastada veel üht paika. Oli jälle sama aastaaeg, ehkki asjaolude tõttu oli ta kavatsetut ikka ja jälle edasi lükanud, kuid pikemalt polnud see võimalik. Ta pööras kõrvale.
See oli räämas hoone, otsekui endisaja viirastus moodsas piirkonnas. Tellised olid luitunud, tahmased, vihmas tuhmunud. Oranžid roostevöödid määrisid seinu raudvõredega kaitstud akende all. Uks oli lukustamata ja ta lükkas selle lahti. Sees valitses hämarus, kõrge lagi kadus üleval valitsevatesse varjudesse.
Victori kingatallad klõpsusid plaatpõrandal, peale tema hingetõmmete oli see ainus heli. Ta tundis pulssi kiirenevat iga sammuga, mis lähendas teda hirmuäratava kindlusega ülimale eesmärgile. Nõudis suurt tahtejõudu nagu alati, et mitte ringi pöörata ja otseteed välja minna.
Ta tõmbas eesriide kõrvale ja astus püsti asetatud kirstuga sarnanevasse pihitooli. Ta vedas eesriide enda järel kokku ja langes põlvili, pea langetatud, käed koos.
Vaiksel häälel pöördus Victor näota silueti poole teisel pool eraldusvõrku.
“Andesta mulle, padre, sest ma olen patustanud.”
15. PEATÜKK
USA,