Spearmani järgi sõltub mis tahes vaimse pingutuse edukus kahest põhilisest üksteisest sõltumatust tegurist: inimese üldise vaimse võimekuse tasemest ning igale unikaalsele ülesandele või ülesandetüübile ainuomasest spetsiifilisest võimekusest. Niisugusel järeldusel on intelligentsuse mõõtmise seisukohalt oluline tähtsus. Nimelt mõõdavad kõik vaimset pingutust nõudvad ülesanded teatud määral üldvõimekust ehk midagi, mis on iga ülesande puhul üks ja seesama. See tähendab, et üldvõimekus mõjutab kõikide ülesannete lahendamise tõenäosust ühes ja samas suunas: kõrge üldvõimekuse tase suurendab kõigi ülesannete puhul tõenäosust õigesti vastata ning madal üldvõimekus suurendab mis tahes ülesande puhul tõenäosust valesti vastata. Samal ajal mõõdab iga ülesanne mingil määral ka midagi, mis on üldvõimekusest sõltumatu ja paljuski juhuslikku laadi (nt võivad inimesed puhtjuhuslikult teada mõne ülesande vastust). Paljude erinevate ülesannete tulemuste kokku liitmisel juhutb nii, et üldvõimekusest sõltumatu ning suuresti juhuslikest teguritest tingitud variatiivsuse osa kaldub sumbuma (sest juhuslikud tegurid kord langetavad, kord tõstavad tulemust), samal ajal kui üldvõimekuse mõju üha kuhjub (sest see mõjutab tulemust alati ühes suunas). See on tegelikult sama mõttekäik, millest oli enne juttu ERPde juures. Seal liidetakse kokku hulk ajulained, et välja filtreerida ühe kindla sündmusega seotud aju elektrilise aktiivsuse muutus ning summutada juhuslikud võnked. Seega, mida suurema hulga ja erinevamate ülesannete sooritustulemused liidetakse, seda täpsemini saab inimese üldvõimekust hinnata.

      Mitmese intelligentsuse teooriad

      Spearmani tees kõikide kognitiivsete võimete aluseks olevast mentaalsest energiast leidis mõistagi hulgaliselt kriitikuid. Ehkki sellest, et eri tüüpi vaimset pingutust nõudvate ülesanne tulemuste vahel on peaaegu vältimatult positiivsed korrelatsioonid, on saanud ümberlükkamatu fakt, on sellele faktile omistatud aja jooksul väga erinevaid tähendusi. Mõnikord on püütud sellest ka suisa mööda hiilida.

      Näiteks arvas faktoranalüüsi meetodit edasi arendanud Louis Thurstone (1887–1955), et erisuguste võimetetestide seoseid ei ole lihtsalt mõistlik taandada vaid ühele üldvõimekuse faktorile (Thurstone, 1938). Thurstone pakkus omalt poolt välja hoopis seitse primaarset võimet:

      1) verbaalne arukus (verbal comprehension);

      2) sõnaline voolavus (word fluency);

      3) numbriline võimekus (number facility);

      4) ruumilise ettekujutuse võime (spatial visualization);

      5) töömälu (associative memory);

      6) tajukiirus (perceptual speed);

      7) arutlusoskus (reasoning).

      Esialgu pidas Thurstone primaarseid võimeid üksteisest sõltumatuteks ning kohandas ka faktoranalüüsi meetodeid moel, mis võimaldas seda oletust osaliselt kinnitada. Hiljem tuli Thurstone’il siiski tunnistada, et ka primaarseid võimeid mõõtvate testide tulemused on üksteisega positiivses korrelatsioonis. See viitas paratamatult erinevate võimete ühisosa (g) olemasolule.

      Järgmisena seadis Spearmani g-teesi kahtluse alla Joy Paul Guilford (1897–1987), kelle intelligentsuse struktuuri mudel (Structure-of-Intellect; SOI) postuleeris 150 sõltumatu vaimse võime olemasolu (Guilford, 1967). Muide, isegi isiksusepsühholoogias ei ole pakutud nii suurt sõltumatute omaduste arvu. SOI lähtus eeldusest, et kõikidel võimetel on kolm tahku: sisu, millega võime opereerib (visuaalne, auditiivne jm), võime tulemid (ühikud, klassid jm) ning operatsioonid, millel see põhineb (mälu jm). Nende kolme tahu kõikide esinemisvormide kombinatsioonidest sündiski 150 vaimset võimet. Hiljem laiendas Guilford oma teooriat lausa 180 spetsiifilise võimeni (Guilford, 1988). Ehkki Guilford ise pidas neid võimeid üksteisest sõltumatuteks, on hilisemad empiirilised uurimused näidanud, et nende vahel on üsna tugevad korrelatsioonid (Alliger, 1988). Niisiis, rohkem kui 100 sõltumatut vaimset võimet on teoreetiline väide, millel pole tegelike andmetega mingit pistmist.

      Üks tuntumatest intelligentsuse liigitustest pärineb Raymond Cattellilt (1905–1998), kes jaotas vaimsed võimed fluiidseks ehk voolavaks intelligentsuseks (Gf) ning kristalliseerunud ehk ladestunud intelligentsuseks (Gc) (Cattell, 1971).Voolav võimekus on inimese loomuomane võime õppida, näha asjade vahel seoseid ning lahendada probleeme. Tüüpiliseks voolava intelligentsuse näiteks on loogikaülesanded, mille lahend ei sõltu teadmistest ja varasematest kogemustest. Näiteks arvatakse, et Raveni progresseeruvad maatriksid on üheks kõige puhtamaks Gf mõõduks. Seevastu kristalliseerunud intelligentsus on seotud inimese võimega elu jooksul kogutud teadmiste, oskuste ja kogemustega ümber käia. Osaliselt põhineb kristalliseerunud intelligentsus võimel meelde jätta, talletada ja mälust ammutada teadmisi ja oskusi. Heaks Gc näiteks on inimese sõnavara ja üldised teadmised ümbritseva maailma kohta, mis on elu jooksul õpitud või mõnel muul viisil omandatud. Näiteks inimese sõnavara suurust ja sõnade tähenduste tundmist mõõtva testi eesmärgiks on eelkõige Gc kindlakstegemine. Samuti on kristalliseerunud intelligentsuse hindamiseks sobilikud teadmiste testid, kus kontrollitakse seda, kui palju fakte on inimene mingist kindlast valdkonnast meelde jätnud ja kui hästi ta neid fakte mõistab. Hiljem laiendas Cattell koos John Horniga oma intelligentsusemudelit 9 sõltumatu vaimse võimeni (Horn & Cattell, 1966), ent laiemalt on tuntud siiski Cattelli kahefaktoriline võimetekäsitlus.

      Väärib tähelepanu, et Cattell ja Horn ei tunnista g olemasolu. Kas nad on siis pimedad fakti suhtes, et sisu poolest kui tahes erinevad vaimset pingutust nõudvate testide tulemused on positiivses korrelatsioonis; või on nad tõesti esimestena suutnud luua sellised spetsiifiliste võimete testid, mis tõepoolest on üksteisest sõltumatud? Ei seda ega teist. Nad on lihtsalt veendunud, et kui kahe või enama võime vahel on positiivsed korrelatsioonid, siis ei tähenda see veel tingimata, et need mõlemad on ühe üldisema võime (g) väljendusvormid. Näiteks Horn ja Blankson (2005) loetlevad hulga põhjuseid, mis lubavad neil arvata, et Gf, Gc ja teised intelligentsuse liigid on üksteisest sõltumatud: näiteks arenevad need elu jooksul eri moodi (selle kohta loe lähemalt peatükist „Intelligentsus ja ealised muutused”) ning neil on erisugused neurobioloogilised korrelaadid. Et kõik võimetetestid on vähemalt mingil määral positiivses korrelatsioonis, võib nende meelest olla tingitud sellest, et ükski test ei suuda mõõta piisavalt puhtalt vaid ühte võimet. Iga test mõõdab korraga mitut võimet see loobki illusiooni, et kõigil neil on midagi ühist. Seega on g Cattelli-Horni meelest lihtsalt mõõtmisprotseduuride ebatäiuslikkuse kõrvalprodukt.

      Üld- ja erivõimete tasakaal

      Olgu kuidas on, intelligentsuse struktuuri kirjeldavate mudelite dialektiline areng on praeguseks ajaks jõudnud kolmanda etapi – sünteesini. Nimelt valitseb intelligentsuseuurijate seas praegusel ajal üsna suur üksmeel, et tegelikult on intelligentsuse struktuur hierarhiline. Sellise käsitluse järgi on natuke õigus nii Spearmanil, kes rõhutas üldvõimekuse olulisust, kui Thurstone’il, Guilfordil ja Cattellil-Hornil, kes keskendusid mitmetele eraldiseisvatele vaimsetele võimetele. Hierarhiline struktuur tähendab sisuliselt seda, et mingil määral on kõikide vaimset pingutust nõudvate tegevuste aluseks üldine vaimne võimekus, aga ainuüksi sellest kogu võimetespektri piisavalt põhjalikuks kirjeldamiseks ei piisa – üldvõimekusel on rida üksteisest (ent mitte üldvõimekusest) suhteliselt sõltumatuid alatahke. Hetkel populaarsemaid