Hierarhilist struktuuri saab lahti mõtestada nii: iga spetsiifilise vaimset pingutust nõudva ülesande soorituse määrab mingil määral inimese üldise vaimse võimekuse tase, aga lisaks üldvõimekusele mängivad olulist rolli ka konkreetse ülesandetüübiga seotud spetsiifilisemad võimed. Üldvõimekus on otsekui inimese üldine vaimne toonus (Spearmani sõnul „vaimne energia”), spetsiifilisemad võimed aga lisaks üldvõimekusele muudest bioloogilistest ja keskkonnateguritest sõltuvad oskused. Näiteks sõltub see, kui suure tõenäosusega oskab inimene talle ette loetud kümme suvalist tähte mõttes alfabeetilisse järjekorda panna ning valjusti korrata, ühelt poolt tema üldisest vaimsest toonusest (g) ning teiselt poolt tema mälu treenitusest. Üldvõimekust saab võrrelda ka inimese kehalise vormiga. Oletame, et üks ettevõte korraldab oma töötajatele spordipäeva raames kümnevõistluse. Ehkki heas kehalises vormis oleva inimese tulemused võivad eri spordialadel olla üsna erisugused (nt ta on parimate hulgas kiirusaladel nagu 100 m ja 400 m jooks ning 110 m tõkkejooks ning lausa parim kaugus- ja kõrgushüppes, samal ajal kui jõu- ja vastupidavusaladel on ta üksnes keskmiste hulgas), on ta siiski enamikus neist oma vähetreenitud kehaga kolleegidest edukam (ehkki mõni neist võib mõnel alal, nt kuulitõukes, imesid korda saata).

      Mida tähendab g -faktor?

      Ehkki statistilises mõttes on üldfaktori ehk g olemasolu paratamatu – see on üldse üks paremini tõestatud asju psühholoogias –, pole sugugi päris lõpuni selge, kuidas seda sisuliselt lahti mõtestada. Kõige lihtsama ning ilmselt ka kõige populaarsema seletuse järgi peegeldab g inimeste erinevusi mingis fundamentaalses närvisüsteemi omaduses. Selleks omaduseks võib olla näiteks informatsiooni levimise kiirus ja/või efektiivsus. Teisisõnu, selle seletuse järgi on g – spetsiifiliste vaimset pingutust nõudvate ülesannete lahendamistulemuste kovariatsioon – üks päris „asi” kusagil organismis ning hea õnne korral suudame selle ehk kunagi üles leida. Eespool nägime, et Cattell ja Horn ei olnud selle seletusega nõus. Samuti saab peatükist „Intelligentsus ja neuropsühholoogia” lugeda, et neuropsühholoogid on selle seletuse suhtes kriitilised. Kuid kriitikuid on teisigi.

      Näiteks oletas briti hariduspsühholoog söör Godfrey Thomson ligi 100 aastat tagasi vaimsete võimete struktuuri üle arutledes, et inimeste aju koosneb suurest hulgast spetsiifilistest sõlmekestest (Thomson, 1916). Mis need sõlmekesed täpselt on, ei osanud ta öelda. Ta oletas, et võibolla on need väga spetsiifiliste ülesannetega tegelevad närvivõrgustikud. Igal juhul pidas ta võimalikuks, et erinevat liiki vaimsed tegevused põhinevad erinevatel sõlmekeste gruppidel (valimitel). Erisuguste ülesannete poolt kasutatavad valimid võivad Thompsoni järgi olla erisuguse suurusega (sõltuvalt nt ülesande raskusest) ning on osaliselt kattuvad. Just asjaolu, et valimid osaliselt kattuvad, toobki endaga kaasa selle, et soorituse efektiivsus erinevates ülesannetes kaldub olema sarnane (g). Ühisosa mõjutab sarnaselt kõiki sellega seotud ülesandeid. Seega, selle seletuse järgi pole g põhjuseks mingi fundamentaalne omadus, mis muudab ühe inimese aju teise omast üldiselt efektiivsemaks, vaid – sarnaselt Cattelli-Horni pakutule – mõõtmise ebapuhtus. Teisisõnu, g tekib selle pärast, et testid ei suuda vaimset tegevust piisavalt spetsiifiliselt, n-ö ühe sõlmekese tasemel mõõta. Mõned aastad tagasi pakuti g kohta veel üks seletus, mis ei eelda ühegi fundamentaalse närvisüsteemi omaduse põhjuslikku mõju kogu vaimsele tegevusele (Van Der Maas jt, 2006). Selle järgi tekivad positiivsed korrelatsioonid erinevate võimete vahele arengu käigus nende võimete vastastikuste seoste tõttu. Näiteks, kui suureneb tähelepanu maht, siis koos sellega kasvab ka mälumaht, mis omakorda võib mõjutada soodsalt töötluskiirust.

      Kahaneva tulemi seadus

      Intelligentsustestide koostajad on märganud reeglit, mida Spearman (1927) nimetas füüsika ja majandusteaduse eeskujul kahaneva tulemi seaduseks (Law of diminishing return). Analüüsides 12 alatesti tulemusi, jõudis Spearman järeldusele, et tavaliste laste rühmas on alatestide keskmine korrelatsioon 0,47, samal ajal kui arengupeetusega laste rühmas on korrelatsioon oluliselt kõrgem: r = 0,78. Hilisemad uurimused on seda seaduspärasust kinnitanud: mida kõrgem on mingi grupi keskmine intelligentsustase, seda väiksem on alatestide keskmine korrelatsioon. Jensen (1998) pidas seda seaduspära niivõrd oluliseks, et pühendas sellele oma magnum opus’es „g-faktor: vaimse võimekuse teadus” (The g-Factor: The Science of Mental Ability) eraldi peatüki.

      Alatestide keskmine korrelatsioon on matemaatiliselt üheselt seotud sellega, kui palju andmete hajuvusest on seletatav