Uno Naissoo. Põgene, vaba laps!. Jaak Ojakäär
Читать онлайн книгу.
ja Podelski olid esimesed hüppajad, Oit ulatas neile oma akordioni ja sai siis ka ise maha. Meie Eirandiga olime viimased. [-]
Eesti Raadio vanu saatekavu sirvides leidsin 1948. aasta 15. oktoobrilt 40 minuti pikkuse saate „Nõukogude heliloojate laule”, kaastegevad A. Jakobson, G. Ots ja Töötava Rahva Kultuurihoone Rütmikud. See oli tõenäoliselt otsesaade, kuid aasta varem olime lindistanud vana Raadiomaja keldristuudios saate jao palu, mis on säilinud tänu helirežissöör Asta Raamatule. Kunagi, aastate pärast, andis ta mulle kaks karpi linte, öeldes: „Need peaksid sind huvitama.” Lindid olid jäänud kuhugi riiulile seisma, kuni tuli korraldus järjekordseks puhastustööks, et teha ruumi uutele lintidele. Asta oli tookord koos Ernst Veberiga meid lindistanud ja teadis, mida need karbid meile tähendasid. Ühes oli mainitud „keldrivõte”, teises aga otsesaatest tehtud halva kvaliteediga salvestis, mis helidokumendina on ometi hindamatu.
Sel viimasena mainitud lindil on palade vahel Podelski mängitud üleminekud, mille ajal meeshääl teadustab järgmise pala autori ja nime. See on selge tõend, et tegemist oli otsesaatega – niisugust asja stuudiosalvestuste puhul siis veel ei tehtud. Lindile oli jäänud ainult kolm pala saate algusest. Esimese, pealkirjaga „Punased roosid”, oli Podelski pakkunud Rütmikute tunnusmeloodiaks, ent pärast mainitud raadiosaadet võtsime uueks ava- ja lõpupalaks C. Barneti „Skyliner’i” („Liinilennuk”). See oli sel ajal signatuuriks Ameerika sõjaväesaatja (AFN) džässisaatele, mida igal ööl kuulasime. Seetõttu teadsime seda pala peast. „Punased roosid” oli sõja ajal populaarne lööklaul Taani helilooja P. Lekytie sulest, originaalpealkirjaga „Blåa roser” („Sinised roosid”, saksakeelsena „Glutrote Rosen” – „Hõõgpunased roosid”). Selle järel teadustati U. Naissoo seatud foksi „Pahas tujus”, mille aluseks oli G. Woodi 1946. aasta lööklaul „Shoofly pie and apple pan dowdy” („Suhkrusiirupitort ja õunakook”). See oli aeg, mil raadios ei sallitud ameerika nimesid, niisiis piisas arranžeerija nimest – ja mida öelnuks see „kulinaarne” pealkiri kavade kinnitajaile? Pala algas Naissoo kontrabassisoologa, mille kahe esimese perioodi lõppu oli Järvi leidnud ootamatu kõlaefekti, tõmmates roobi tagant üle keelte: tirlimp-tirlimp! Kolmas pala oli Kõlari „Opus nr. 2”, kiire 12-taktine bluus. See hooga mängitud pala katkes poole pealt.
Salvestus Raadiomaja keldris leidis aset õhtul ja venis kaugele üle kesköö. Meie kasutada oli üksainus mikrofon, mistõttu A. Raamat ja E. Veber pidid tublisti nuputama, et saada kõiki pille korralikult lindile. Häda oli kontrabassiga. Et Naissoo mängis ka soolosid, mõnel puhul Slam Stewarti eeskujul kaasa ümisedes, ei mahtunud ta oma suure pilliga mikrofoni juurde ja pilli kaanes olevad f-kujulised kõlaavad jäid mikrofonist liiga kaugele. Lõpuks lahendas ta selle probleemi ise: tiris stuudio nurgas oleva laua Oidi ja minu selja taha, ronis koos kontrabassiga lauale, ja tegi end sel moel kuuldavaks.
Salvestasime sel öösel 10 pala, alustades Barneti „Skylinerist”.
Siis mängisime lindile – soojenduseks – meloodilised ja tehniliselt kerged palad: H. Aksti aeglase foksi „Guilty” („Süüdi”), R. Rodgersi valsi „Oh, what a beautiful morning” („Oo, kuis nii kaunis on hommik”) muusikalist „Oklahoma”, H. Warreni „At last” („Lõpuks ometi”), eespool juba mainitud [Oidi seatud A. ja M. Nevinsi „Twilight time”] „Videvikus” ja Podelski Tango. Rohkem tööd nõudsid Naissoo Foks, Podelski „Jooksval lindil” ja Kõlari „Opus nr. 3”. Kõigil neil olid korralikult läbi töötatud seaded, väljakirjutatud üleminekulõikudega soolode vahel, tämbriliste ja rütmiliste leidudega. Oma pala lõpus laulis Naissoo ilusale kontrabassisoolole kaasa, kahjuks ei leitud pilli ja hääle tasakaalu, hääl jäi nõrgaks. Kõlari palas lõi kitarri ja klarneti unisoon huvitava tämbri. Podelski foksi teema vaheosa kujutas endast kaht nelja takti pikkust sekventsi, milles on rütmilisi viiteid 3/4 taktimõõdule. Podelski naeris mõnuga, kui see meetriline „segadus” meid esialgu eksitas.
Viimasena mainitud kolmes palas sai igaüks oma soolo improviseerida. V. Järvi sai endale terve soolopala – „Jersey Bounce”, mille juurde oli oma nime põlistanud kolm heliloojat: T. Bradshaw, B. Plater ja E. Johnson. Esimene oli keskmise tuntusega svingorkestri juht, teine mängis tema orkestris saksofoni, kolmanda kohta andmeid ei leidu. „Jersey Bounce’i” populaarsusest kõneleb asjaolu, et II maailmasõjas andis USA õhujõudude kolonelleitnant D. Pierini oma kolmele järjestikulisele lennukile selle nime. „Jersey Bounce’i” oli mänginud Järvi suur eeskuju Django Reinhardt, see võiski olla selle pala valiku põhjus. Kui tutvustasin Rütmikute esitust tuntud dirigendile ja saksofonistile Georgi Garanjanile, ei suutnud too uskuda, et Eestis oli juba nii varakult nii võimekas džässikitarrist. Neli viimasena nimetatud pala on ilmunud albumis „Eesti Jazz 70.”
Rütmikute repertuaaris oli kokku ligi sada pala. Ostsime kuus märkmikku, kuhu kirjutasime nummerdatuina need palad, mida mängisime muutumatus seades. Imekombel säilinud märkmikus on viimane number 47. Ent palju oli kõigile tuttavaid palu, mida polnud vaja märkmikku panna. Nende puhul piisas, kui Kõlar ütles pealkirja ja helistiku ning lõi tempo vaikselt ette. Pala vorm sündis mängu käigus. Tavaliselt mängisime alguses Oidiga viisi, edasi tulid soolod klaverilt, kitarrilt, akordionilt ja saksofonilt või klarnetilt, lõpetuseks kordasime esimest koorust.14 Mõnikord pakkus Podelski helistiku vahetust ja mängis sel puhul üleminekuks lühikese modulatsiooni, teinekord hüüdis keegi mängu ajal uue helistiku nime, millest uus koorus algas moduleeriva üleminekuta.
Sirvides mainitud märkmikku, võib teha väikese loetelu Rütmikute kavas olnud paladest. Kõigepealt eesti autorid.
R. Valgre „Pärnu ballaad”, „Peagi saabun tagasi su juurde”, „Ma loodan, et saan sellest üle”, „Talverõõmud”
B. Kõrver „Kaluri laul” (A. Otto), „Mari-Ann” (L. Normet), „Kadriorg”
(O. Roots), „Randlaste valss” (E. Vain), „Hällilaul” (K. Merilaas)
E. Arro „Unelaul” (J. Smuul), „Talguvalss” (P. Rummo)
L. Normet „Puhkus Viljandis”
G. Podelski „Jahimees”, „Milleks meile armastus” (O. Roots)
Muidugi tuli mängida ka „vennasrahvaste” muusikat, seda rohkem, mida teravamaks läks võitlus kodanliku natsionalismi ja manduva kapitalismi lööklaulude vastu. Siin mõningad näited.
M. Blanter „Ju rändlinnud asunud teele”
I. Dunajevski „Lüüriline laul”
S. Katz „Istu minu kõrval”
L. Knipper „Põlluke” („Stepi ratsavägi”)
V. Solovjov-Sedoi „Oleme lendurid”, „On aeg minna teele”, „Kus on mu aed?”
Probleeme polnud tantsumuusika rahvusvahelise raudvara, n. – ö. leviklassikaga. Sealt ammutasime valsse ja tangosid.
E. di Capua „Oo Marie”
E. Carosio „Kevad Santa Lucias”
M. Grever „Tipa-tapa” („Tipitin”/„Kui saabunud kaunis maikuu”)
F. Lehár valss operetist „Lõbus lesk”
P. Lincke „Kannikesed” („Põlatud armastus”)
Q. Mendoza y Cortéz „Cielito Lindo” („Joo, sõber, joo”)
A. Pestalozza „Ciribiribin”
C. Zeller „Kui mu vana isake” (operetist „Linnukaupleja”)
J. Gade „Armukadedus” („Jalousie”)
G. Ruiz „Öö” („Noche”)
C. Velazquez „Besame mucho” („Suudle mind”) Loomulikult oli meie peamine tähelepanu suunatud foksirütmis paladele, mida sai improviseerides kergesti džässiks keerata.
I. Berlin „Blue skies” („Sinitaevas”)
R. Stolz „It’s foolish but it’s fun” („See on totter, kuid naljakas”)
F.