Uno Naissoo. Põgene, vaba laps!. Jaak Ojakäär
Читать онлайн книгу.
juuni 1941. a. hommikul äratas meid tagumine uksele, mingid mehed otsisid kedagi, kes elas vastasmajas. Need olid küüditajad. Aknast nägin, et Vahe ja Jaama tänava nurgal seisis veoauto paari konutava inimesega autokastis, püssimees nende juures. Isa põgenes köögiukse kaudu minema, ema saatis minu ja Uno tuttava advokaadi Reiali juurde Jõgeva maanteel. Seal nägime veoautosid inimestega Jõgeva poole sõitmas. Isa me enam ei näinud. Ema viis meid kolme last maale Mällikvere külla Paemurru tallu Käsnapuude juurde, kes olid head peretuttavad.”
Arvatakse, et tookord kuulus küüditamisele umbes 500 politseinikku.
Pole täpselt teada, kus varjas end Jaan Naissoo kuni sõja puhkemiseni kulunud nädala jooksul. Talle elada jäänud 14 päeva sündmused põhinevad peamiselt Herbert Lindmäe raamatul „Suvesõda Viljandimaal 1941” (2004, lk 248–264).
On teada, et Kaitseliidu käskudetäitja pealik, kriminaalpolitsei assistent Jaan Naissoo oli üks neist, kelle eestvõttel kutsuti 22. juuni hilisõhtul Põltsamaa Pudruaru kalmistule umbes 15-liikmeline grupp võitlusvalmis mehi, kes olid otsustanud jääda metsa. Laagrikohaks valiti Arukse küla Leegisaare talu mets Põltsamaa ja Lustivere valla piiril.
Hilisemad reformid on teinud Lustiverest küla Põltsamaa vallas, Arukse küla võib olla veel kuski Lustivere kandis, on aga raskesti leitav. Samuti pole Põltsamaa linn enam Viljandi-, vaid Jõgevamaal.
Mehi kogunes metsalaagrisse poolesaja ümber. Laagrijuhiks valiti Jaan Naissoo. Lühikese ajaga koguti esmajoones relvi – vint- ja jahipüsse, püstoleid ja isegi üks Vabadussõjast säilinud kergekuulipilduja Lewis. Kui 1940. aastal kaitseliidult relvad ära korjati, osati mõneski kogumipunktis püsse kõrvale panna ja peita.
Need kulusid nüüd marjaks ära. Veel oli metsavendadel raadioaparaat, neli autot, kaks mootorratast ja hulk jalgrattaid. Üks suur veoauto oli venelastelt ära võetud.
„Laagrivanem J. Naissoo oli energiline ja agar mees,” kirjutab Herbert Lindmäe, „ta ei püsinud paigal: küll käis mootorrattaga relvi hankimas, küll põikas punast ohtu kartmata Lustiverre, Kalanasse4 ja mujale. [-] Laagrisse oli veetud laagri lähedalt telefoniliinist telefonijuhtmed. Seeläbi oli võimalik pealt kuulata enamlaste telefonikõnesid. [-] Leegisaare metsamehed otse põlesid tegutsemisinnust. Nii käidi maanteel meeste ütlemist mööda politrukke küttimas. Sageli osales nendes ettevõtmistes ka J. Naissoo ise. [-] 3. juulil käis J. Naissoo koos Libe ja veel kahe mehega Lustivere valla täitevkomiteelt võimu üle võtmas. Enamlased aeti ilma püssipauguta vallamajast välja ja asjaajamine anti üle eestimeelsele vallasekretär Karl Karbusele. Vallamaja katusel lehvis sinimustvalge lipp. Metsavennad said vallamajast saagiks kaks jahipüssi koos laskemoonaga, samuti sõiduauto ja mootorratta. Üks mees võeti vangina kaasa. Nii oli punane võim Lustiveres murtud. Sellest päevast peale täitevkomitee enam ei tegutsenud.”
3. juulil tungis grupp Kamari küla5 metsavendi Põltsamaale ja kindlustas end linnaäärses tapamajas, oli aga sunnitud tagasi tõmbuma, kui tuli teade, et linna oodatakse kolme veoautot punaväelaste ja hävituspataljonlastega. Samas kuuldi, et kohalikud võimumehed valmistuvad põgenema, veokid on kohal ja asju pakitakse. Nii tungiti 4. juunil uuesti Põltsamaale, kus löödi lahing kohalike punastega ja vangistati neist mõned. Enamlased kindlustasid end täitevkomitee suures kahekorruselises kivihoones ja panid seal vihaselt vastu.
Kui Leegisaare metsavennad kuulsid, et Kamari mehed vajavad linnas abi, tõttas Jaan Naissoo kohe appi, sõites piki Jõgeva teed 28 mehega neljal autol6 uljalt linna sisse.
Ent samal ajal said kommunistid oodatud abiväe, kellega põrgati kokku südalinnas postkontori ees. Sellest lahingust on Herbert Lindmäe raamatus metsavendade Jüri Oerti ja Johannes Susi üksikasjalised kirjeldused, siinkohal olgu kummastki toodud olulisemad seigad.
Jüri Oert: „Pöörates ümber elektrijaama nurga Suure Silla peale, avaneb kõikide silmade ees pilt, mis on täielikus vastuolus saadud andmetega ja üllatab metsavendi väga: linna täitevkomitee hoone ees, mis asub otsekohe silla vastas, seisab 3 suurt veoautot ning nende ümber askeldab, arvatavasti äsja autodega saabunud, umbes 80 sinist tööülikonda7 kandvat relvastatud meest. Üks osa neist on juba asunud silla kaitsemüüride ning Anderson’i veski ees asuvasse süvendisse, enamik aga seisab veel puntras autode ümber. Kuna olukord on täiesti uudne ja ootamatu, siis valitseb natuke aega täielik vaikus. Nähtavasti on ka punased millegi pärast üllatunud, sest nad seisavad liikumatult, ilma et oskaks varjuda või tarvitada relva. Niisugune olukord kestab seni, kuni oleme jõudnud vastasele juba üsna lähedale. Vahemaa meie ja vastase vahel võib olla vast 15–20 meetrit, sellega oleme vastasele sõna otsemas mõttes sülle sõitnud, kuna nad ümbritsevad meid kolmest küljest. Vaikuse katkestab Naissoo hüüd: „Andke alla!” mille lõpp kaob juba töötamahakkava kuulipilduja „Lewis’i” raginasse. Sellejärele ärkavad ka teised kaaslased nagu mingisugusest rammetusest ja algavad palavikulist tulistamist. [-] Hetke möödumisel pakub ümbrus täielikku lahingpilti: kõikjal ümberringi vereloikudes lamavad langenud, mõni haavatu püüab haavatud kohast kramplikult kinni hoides ning pead õlgade vahele tõmmates kuhugi varjule roomata, mis aga kuidagi õnnestuda ei taha. [-] kogu vaatepilt on nii õudne, et eemalseisvad punased hakkavad kabuhirmus jooksma lähemate hoonete poole. Kuni selle ajani olid metsavennad täielikult olukorra peremehed ja tegid segilöödud punastega, mida tahtsid. Varsti muutub aga olukord. Vastane, aru saades meie jõudude vähesusest ja halvast olukorrast, kogub end, varjub ja hakkab meile koondatud tuld andma. [-] Äge tulistamine on kestnud umbes 5–6 minutit. Selle aja möödumisel vastaste tuli muutub üha intensiivsemaks ja tabavamaks. Seal langeb kokku kuulipilduri kõrval seisnud metsavendade juht Naissoo. Haarates mõlema käega rinnust vajub ta kägarasse auto nurka maha.”
Jaan Naissoo oli metsalaagrist lahkumisest peale seisnud auto juhikabiini juures. Tema kõrval oli Johannes Susi, toetades kuulipildujat kabiini katusele. Tema mälestusest loeme: „Peale seda, kui Naissoo oli minu kõrvale autosse surmavalt haavatuna maha langenud, annan veel mõned valangud automaadist. Äkki lakkab aga kuulipilduja töötamast, [-] näen, et üks padrun on risti söötja vahele jooksnud. Katsun padrunit välja kiskuda, kuid see ei tule.”
Metsavendadel õnnestub auto vastase tule all käima saada ja linnast välja kihutada. Ülejäänud hajuvad ükshaaval ja paarikaupa saabuvas hämaruses laiali. Auto jäetakse umbes 3 km linnast eemal metsatihnikusse. Langenud Jaan Naissool asetatakse käed risti rinnale ja jäetakse ta nõnda autosse lamama. Ta oli metsavendadest ainuke langenu. Tema laip leiti Põltsamaalt 5 km kaugusel asuva Võisiku küla ühe talu maalt ja on sängitatud Põltsamaa EAÕK koguduse kalmistule.
Haavata sai 9 meest. Kadunuks jäid ja hiljem leiti mõrvatuina Arseni Kivisäk ja Ilmar Saar. Põltsamaa arst doktor Carl Prima tapeti punaste poolt 6. juulil 1941. a sellepärast, et ta oli andnud abi Põltsamaa lahingus haavata saanutele.
Leegisaare metsalaager tühjendati ja jäeti maha.
1944. aasta juulis avati Põltsamaa postkontori esiküljel mälestustahvel kolmele lahingus langenule. See sai seal rippuda vaid kaks kuud, kuni Punaarmee taas Eesti vallutas. 1991. aasta sügisest asub postkontori seinal uus mälestustahvel.
Sellest ajast kirjutab tütar Viia: „Meie, lapsed, jäime maale. Varsti, ei mäleta täpselt, millal, tulid sinnakanti juba saksa sõjaväed. Venelastel oli talu lähedal suurtükipatarei, sealt märgati sakslasi ja avati tuli. Paemurru talu ligidal oli mingi teine talu, millel oli tohutu paksude müüridega abihoone, sinna kogunes hulk põgenikke lähedusest. Esimene vene mürsk langes heinaküüni, teine süütepomm sinna, kus olime meie. Jooksime, kuidas suutsime, kuulid lendasid üle peade. Keegi pihta ei saanud. Mina ja Uno olime koos, ema Kanniga jäi eraldi.
Marko Naissoo vanaisa mälestustahvli ees Põltsamaal.
Järgmisel päeval saime alles kokku.
1944. aasta suvel, kui sakslased juba põgenesid ja vene väed olid tulemas, lahkusime Põltsamaalt ja
Küla Pajusi vallas.
Aastast 1977 alevik.
Teistel andmetel oli meestel kolm autot ja mootorratas.
See võis olla Rahva Omakaitse riietus, mida kommunistid kandsid Hispaania kodusõjas.