Uno Naissoo. Põgene, vaba laps!. Jaak Ojakäär
Читать онлайн книгу.
eestvedajaks sai loomulikult Uno Naissoo, pillideks akordion ja trompet. Ta arranžeeris juba esimesel aastal seitse-kaheksakümmend pala, Nende seas oli viise operettidest, muusikalidest ja filmidest, ent ka raadiost meelde jäänud lööklaule. Kui laulu pealkirja, veel vähem aga autorit, kindlaks teha ei õnnestunud (ja enamasti oli see nii), pani Naissoo loole oma pealkirja – „Seina najal”, „Pauli oodates” jms. Õiged nimed saadi teada alles tükk aega hiljem, kui üldse saadigi.
Tollal jooksis ka Pärnus Glenn Milleriga tehtud svingifilm „Päikesepaistelise oru serenaad” („Sun Valley Serenade”). Kõik pillimehed käisid seda muusikaringi kulul oma kuus-seitse korda vaatamas, kuni viisid pähe jäid. Filmist kuuldud pala „In the Mood” võeti orkestri nimeks ja maaliti neljale noodipuldile.
Üks orkestri koosseisudest (1945/46): Johann Merila (viiul), Elmar Kallaste (tenorsaksofon), Hans Jalakas (trummid, ka kontrabass), Uno Naissoo (trompet), Kalju Root (kitarr), Paul Jürgenson (klaver).
Esialgne nimi oli küll lihtsalt PIK (Pärnu I keskkool), kuid ei kõlanud nii uhkelt. See oligi Uno Naissoo esimene orkester.
1946. aastal tehtud fotol tõenäoliselt viimaset koosseisust on Johann Merila (viiul), Elmar Kallaste (tenorsaksofon ja klarnet), Kalle Järve (trummid), Uno Naissoo (trompet), Kalju Root (?)(kitarr) ja Paul Jürgenson (klaver).
Mõni sõna neist mängijaist Kalju Rooti andmeil („Uno Naissoo Pärnu õpinguaastail”, PÜG almanahh, lk 689–691).
Elmar Kallaste (hüüdnimega Pitu) oli Uno lähedasim sõber Pärnu koolis. Tal oli tagasihoidlik toake kooli direktori Rudolf Kabina korteris, sellest sai pillide hoiuruum ja üldse orkestripoiste kohtumispaik. Ta lõpetas TPI majandusteaduskonna ja töötas Pärnu I keskkoolis õpetajana.
Alguses mängis trompetit väljastpoolt kooli kaasa tõmmatud U. Mesila, kes mängis tuletõrjeorkestris ja matuseansamblis. Mingil ajal jäi ta orkestrist ise kõrvale.
Klaverimängija Paul Jürgenson oli noorusele vaatamata võimekas pianist. Jättis kooli lõpetamata ja läks Tallinna, kus mängis filharmoonia estraadiorkestris ja restoranides. Temast kirjutas Uno Naissoo 11. VIII 1948: „Nimelt annan siin igasuguseid näpunäiteid [-] akordeoni alal Jürgensoni Paulile – üks andekas noor poiss, kelle tahan tuua Tallinnasse Aaviku Karla punti akordeoni mängima.”
Metsasarvel „imiteeris” trombooni Heinar Merelaid. Temast sai sel pillil kutsemuusik, ta lõpetas konservatooriumi ning mängis esialgu filharmoonia puhkpilliorkestris, siis aga veerand sajandit Estonia teatri orkestris.
Trummi mängis esialgu Peeter Suija, hiljem – kui too oli kooli lõpetamisel lahkunud – Kalle Järve.
Veel üks orkestrikoosseis Pärnu I keskkooli ajal. Uno Naissoo akordioniga.
Kontrabassi, vahel ka trummi, mängis Hans Jalak (Rootil: Ats Jalakas). Esialgu laenati pilli n-ö linna pealt. Valmistati pilli kaelamakett sõrmepositsioonide harjutamiseks ja noodilugemise omandamiseks. Kallaste organiseeris küll Surju algkoolist, mida juhatas ta isa, tööõpetuse tunnis meisterdatud pilli, kuid selle kõlakastis olid praod, mida küünlavahaga „tinutati”. Hüüdnimeks sai see moodustis poistelt Kaera-Jaan. Ükskord mängima minekul oli aga pillimees trepil komistanud ja kukkudes Kaera-Jaani parandamatult lõhkunud, nii et pilli tuli jälle laenama hakata.
Kalju Root tuli orkestrisse vanaema kitarriga, millelt üks keel oli maha võetud, et saada 6-keelne hispaania häälestus. Ta kirjutab: „Naissoo hiilgas orkestreeringus algul harmoonia keerukusega. Mäletan, et esimesi lugusid, mille nooti asusin pusima, oli inglise valss filmist „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi, F. Churchilli10 „Some Day My Prince Will Come”. Pea iga löök noodis eeldas positsioonivahetust ja loo lõppedes olin jäänud kaks-kolm takti orkestrist maha. Peamiselt esineti koolipeol. Enne algust leiti paar tundi prooviks, lepiti kokku repertuaaris ja seati noodid järjekorda.
Oli tellimisi asutustelt, ettevõtetelt, sanatooriumeist ja mujalt. Tundmatud polnud ka süldipeod.11 Teenitud rublad kulusid koolipoisile leivalisaks. Menukaiks ja vaheldusrikkaiks kujunesid muusikaringi aastakontserdid. Lisaks orkestrile ja solistidele – Naissoole-Jürgensonile, esines meessekstett12 [-] Uno ema juhendamisel. Laulud valiti ärkamisaegsed, rahvusromantilised [-]. Tehti temaatilisi tantsupidusid, nagu „45 minutit meloodiat ja rütmi”, „Iga teine tants on valss”, „Teie soovil” jne. Omaette numbriks oli orkestri esinemine võimlas käsipallivõistluse vaheaegade täitmiseks svingmuusikaga. Seda peamiselt külalisvõistkonna vastuvõtul.”
Uno Naissoo muusikaline aktiivsus ei piirdunud koolibändiga. Üsna pea ristus ta tee kohalike vanemate tantsumuusikutega. Tugevasti kannatanud Pärnu, mis oli saanud Uno Naissoo ajutiseks kodulinnaks, oli täis otsustavust unustada sõda ja hakata rahus elama. Selle selgeks tõendiks oli seegi, et oma ajaloolise koduta jäänud Endla teater asus kohe tööle pangamajas selleks kohandatud ruumides. Teatris töötasid endised klassivennad-orkestrikaaslased Leon Lindau ja Valter Ojakäär. Elu oli Pärnusse toonud ka Uno Veenre, kelle pere oli olnud Sindis sõjapaos.
Teater toetas ideed luua oma katuse alla tantsuansambel, mis mängiks publiku juurdemeelitamiseks etenduste järel tantsumuusikat. Leon Lindau oli juba 1939. aastal koolipoisina loonud populaarse tantsuansambli ABC Boys. Nii oli bändi loomiseks seeme olemas – viiulil Leon Lindau, saksofonil ja klarnetil Valter Ojakäär, akordionil Uno Veenre – kõik kolm sõdinud „valel poolel”. Nagu olnuks sellest veel vähe, tuli trummidele soomepoiss Ivar Hansschmidt. Klaverit mängis esialgu eelmise aastakümne tuntumaid valsi- ja tangoheliloojaid Arnold Siirak. Mõne aja pärast kutsuti Uno Veenre Tallinnasse John Pori orkestrisse. Siis hakkas Arnold Siirak mängima akordioni, klaveri taha istus aga tartlane Edvard Müller, kes oma eelnevat elukäiku eriti ei valgustanud. Ta oli korralik pianist, teadis peast kõiki populaarsemaid Saksa lööklaule ja mängis enam-vähem Saksa filmidest ja raadiost kuuldud stiilis. Ühtlasi oli temas kaduma läinud lavakoomik, kes armastas kõike naljaks pöörata, näiteks imiteeris poolavali uksel kõikudes kontrabassimängu. Kitarrist oli Ilmar Villipart. Hoolimata parema labakäe kaotusest, oli ta hea muusik, kes pani end kuulama, eriti kui nad koos Leon Lindauga imiteerisid kuulsat duod Stéphane Grappelli–Django Reinhardt13. Keeruliste akordide vahetus talle raskusi ei teinud, mängida saigi ta ainult akordtehnikas. Hiljem valmistas endale abivahendi, millega sai mängida kontrabassi näppides ja poognaga, ning temast tuligi kutseline kontrabassist, ent selles koosseisus mängis seda pilli Pärnu kontrabassistide raudvara Anton Olter, elukutselt tisler, kes töötas teatris butafoorina.
Arnold Siirak kui elukutseline pillimees ei rahuldunud tantsupundi pakutava sissetulekuga ja siirdus täiskohaga akordionistiks restorani Bristol. Kelle idee oli kutsuda tema asemele kuueteistkümneaastane koolipoiss Uno Naissoo – seda ei mäletanud hiljem enam ka Leon Lindau kui ansambli juht. Nii oli mängijate vanusevahe 1895. aastast (Olter) kuni 1928. aastani (Naissoo) – tervelt 33 aastat. See ei tekitanud aga mingit probleemi. Vanim ja noorim suhtusid üksteisesse vastavalt isalikult-leplikult ja pojalikult-austavalt. Anton Olter oli oma pilli ise ehitanud, Uno Naissoo mängis juba siis sama akordioniga, mis teda hiljemgi teenis. Kustki on lekkinud teave, et Anton Olter oli Uno Naissoole ka kitarri ehitanud. Et keegi ei mäleta Uno Naissood kitarri mängimas, tuleb arvata, et pilli oli vaja kooli orkestrile.
Pärnu I keskkooli lõpetajad. Uno Naissoo esimeses reas paremalt esimene, tema kõrval Elmar Kallaste.
Et mängiti noodita, sõltus repertuaar sellest, mida Edvard Müller oskas peast mängida. Trumm, bass ja kitarr tulid temaga kaasa, ülejäänud kolm mängisid kordamööda viisi ja saatehääli. Nii kõlasid Endla laval – nagu olnuks ikka veel „saksa aeg” – Theo Mackebeni unistav „Bei dir war es immer so schön” („Sinuga oli alati nii hea”) ja kelmikas „Frauen sind keine Engel” („Naised ei ole inglid”), Nico Dostali idamaine tango
Tollal ei teadnud me, et neljakümneaastane helilooja oli selle aasta maikuus sooritanud enesetapu. Temast jäi maha mitu igihaljast filmimeloodiat.
Kinnised peod, kus ka pillimehi suupistete (ja jookidega) kostitati.
Selle koosseisus laulsid orkestrist Naissoo ja Root.
Oli samuti invaliid nagu Villipart. Põlengus olid saanud vigastada tema vasaku käe 3. ja 4. sõrm. Neid sai ta kasutada ainult akorde mängides, soolod mängis kahe sõrmega.