ESIMENE OSA

      Isa…

      Isa kirjutusmasin lõi tokk-tokk… tokk-tokk-tokk… Seinakell ärkas tolmutu ting-tongi peale. Vaikus venis ssssss. Mida lausus riidekapp? Riideid, riideid, riideid. Ei, ei. Peale kella, kirjutusmasina ja vaikuse kuulas seal veel üks kõrv – suur, roosa ja surnud. Neid kõiki kolme heli sidus päevavalgus ning üksteist läikima hõõruvate puulehtede sahin.

      Otsmik vastu helkivat ja külma aknaklaasi, silmitses ta naaberaeda, tervet karja oma-surma-mitteaimavaid-kanu. Ja ta võis haista, otsekui oleks ta ninaga päris vastu seda kuumavat, kõvaks tambitud, nii healõhnalist ja kuiva mulda, kus – ta teadis väga hästi, teadis vägagi hästi – nii mõnigi vihmaussike ringutas, enne kui ta pistis nahka kana, kelle pistavad nahka inimesed.

      Oli ilmatu, tardunud, sisutühi hetk. Ta ajas silmad pärani, ootas. Mitte midagi ei juhtunud. Tühimik. Kuid siis keerati päev järsku uuesti üles ning kõik hakkas rappudes jälle tööle, kirjutusmasin toksima, isa sigaret suitsema, vaikus, puulehed, kitkutud kanad, valgus, asjad ärkasid uuesti ellu, hoogsalt nagu keema tõusnud teevesi. Ainult seinakella kaunis ting-tong oli veel puudu. Ta sulges silmad, kujutas seda endale ette, ning tõusis siis olematu muusikarütmi saatel kikivarvule. Ta tegi kolm kerget, lendlevat tantsusammu.

      Ent siis silmitses ta äkitselt kõike põlgusega, nagu oleks tal sellest virvarrist korraga küllalt. „Oi, oi, oi…“ pomises ta omaette väsinult ja arutles siis endamisi: mis küll saab nüüd, nüüd, nüüd? Aga alati kui ta lootis, et kohe midagi juhtub, ei juhtunud mitte midagi, mõistate? Ta tõrjus selle raske mõtte eemale, jälgides nüüd huviga oma paljast jalga, mis tolmusel puupõrandal liikus. Jalaga nühkides piilus ta silmanurgast isa poole, oodates selle kärsitut ja närvilist pilku. Aga midagi ei tulnud. Mitte midagi. Küll on raske imeda inimesi nagu tolmuimeja.

      „Issi, ma kirjutasin luuletuse.“

      „Mis selle nimi on?“

      „Mina ja päike.“ Ja ta luges kohe ette: „Kanad aias pistsid nahka kaks vihmaussi, aga mina ei näinud.“

      „Või nii? Ja mis on sinul ja päikesel luuletusega pistmist?“

      Ta jäi hetkeks isale otsa vaatama. Isa ei saanud aru…

      „Päike on ju vihmausside kohal, issi, ja mina tegin luuletuse, ja usse ma ei näinud…“

      Tüdruk vaikis.

      „Ma võin kohe uue teha: „Tere, päike, tule minuga mängima.“ Või pikema:

      „Väga ilusad, kullake, väga ilusad. Kuidas sa oskad nii ilusaid luuletusi teha?“

      „Seal pole midagi keerulist, tuleb lihtsalt öelda.“

      Ta oli juba oma nukku riidesse pannud, riidest lahti võtnud, oli mänginud, et nukk läheb peole ja paistab seal kõikide teiste tüdrukute seas silma. Sinine auto ajas Arlete alla ja tüdruk sai surma. Siis tuli aga haldjas ja äratas ta uuesti ellu. Tüdruk, haldjas, sinine auto olid kõik loomulikult Joana ise, muidu oleks mäng igav. Ta oskas alati võtta endale peaosa just sel hetkel, kui sündmused ühe või teise tegelase rambivalgusesse seadsid. Ta tegutses tõsiselt, vaikides, käed kõrval. Arletega mängimiseks polnud tal vaja tema juurde minna. Ka kaugelt olid asjad tema käsutuses.

      Ta võttis ette papitükid. Ta silmitses neid hetke ning igast papitükist sai õpilane. Joanast sai õpetaja. Üks neist oli hea ja teine halb. Jah, jah, ja mis siis? Ja mis nüüd, nüüd, nüüd? Aga eales ei tulnud midagi, kui ta… olgu pealegi.

      Siis mõtles Joana välja nimetissõrmesuuruse mehikese, kel olid pikad püksid ja kikilips. Mehikene elas tema kooliseeliku taskus. Ta oli tõeline pärl, lipsuga pärl, tal oli jäme hääl ja ta lausus taskusügavusest: „Kõrgeauline Joana, kas te saate mind hetkeks kuulata, kas te saate ainult hetkeks katkestada oma kibeda töö?“ Ja teatas siis: „Ma olen teie teenistuses, printsess. Teie soov on mulle käsuks.“

      „Issi, mida ma teen?“

      „Mine õppima.“

      „Ma juba õppisin.“

      „Mine mängima.“

      „Ma juba mängisin.“

      „Siis ära tüüta mind.“

      Joana keerutas end ringi ja peatus, silmitsedes ükskõikselt seinu ja lage, mis pööreldes moondusid. Ta astus kikivarvul ainult mööda tumedaid põrandalaudasid. Ta sulges silmad ja kõndis, käed ette sirutatud, kuni ette jäi mõni mööbliese. Midagi jäi tema ja asjade vahele, aga alati kui ta selle asja nagu kärbse pihku haaras ja piilus – hästi ettevaatlikult, et midagi põgenema ei pääseks –, vaatas talle vastu ainult tema enda käsi, roosakas ja pettunud. Jah, ma tean, õhk, õhk! Aga sellest polnud kasu, see ei seletanud midagi. See oli üks tema saladus. Ta ei võinud kunagi rääkida, ka oma isale mitte, et tal ei õnnestu asja kätte saada. Just sellest, mis on päriselt oluline, ei saanud ta rääkida. Ta lobises inimestega ainult tühjast-tähjast. Kui ta näiteks Rutele mõne saladuse usaldas, oli ta pärast Rute peale vihane. Kõige parem oli lihtsalt vaikida. Veel üks asi: kui tal midagi valutas ja ta valu ajal kellaosuteid vaatas, siis nägi ta, et minutid kellas möödusid, aga valu jäi alles. Aga ka siis kui ta vaatas kella ilma valuta, oli igasugune tunne ikka tugevam kui mööduvad minutid kellas. Seepärast lippas ta alati, kui oli rõõmus või vihane, kella juurde ning jälgis tühiseid sekundeid.

      Ta läks akna juurde, kraapis aknalaua peale risti ja sülitas sirgjoones õue. Kui ta sülitaks veel ühe korra – nüüd ainult öösel –, jääks katastroof ära ja Jumalast saaks talle nii hea sõber, nii hea sõber, et… et mis?

      „Issi, mida ma teen?“

      „Ma juba ütlesin, mine mängima ja jäta mind rahule!“

      „Aga ma juba mängisin, ausõna.“

      Isa naeris:

      „Ega siis mängimine otsa lõppe…“

      „Lõppeb küll.“

      „Siis mõtle mõni muu mäng välja.“

      „Ma ei taha mängida ega õppida.“

      „Mida sa siis teha tahad?“

      Joana pidas aru:

      „Ma ei tea…“

      „Äkki tahad lennata?“ küsis isa hajameelselt.

      „Ei,“ vastas Joana. Ta vaikis. „Mida ma teen?“

      Nüüd kõmistas isa:

      „Jookse peaga vastu seina!“

      Joana läks minema ja punus oma sirgetesse juustesse väikese patsi. Ei eales, ei eales, ei eales, jah, jah, ümises ta omaette laulda. Ta oli just hiljuti patsipunumise selgeks õppinud. Ta läks väikese laua juurde, mille peal olid raamatud, mängis nendega neid eemalt vaadates. Perenaine abikaasa lapsed, roheline on mees, valge on naine, punane võib olla kas poeg või tütar. Kas ei eales on mees või naine? Miks ei eales ei või olla poeg või tütar? Aga jah? Oh, nii palju täiesti võimatuid asju. Ta võiks õhtud läbi ainult mõtelda. Näiteks kes üldse ütles esimest korda ei eales?

      Isa lõpetab töö ja leiab Joana istumas ja nutmas.

      „No mis nüüd lahti on, lapseke?“ Ta võtab tütre sülle ja silmitseb rahulikult tema väikest hõõguvat ja kurba nägu. „Mis lahti on?“

      „Mul ei ole midagi teha.“

      Ei eales, ei eales, jah, jah. Kõik oli nagu trammimürin enne uinumist, natuke on hirmus, kuid siis jääd magama. Kirjutusmasina suu vajus kinni nagu vana naise suu, see pigistas Joana südant nagu trammimürin, ehkki praegu ei läinud ta magama. See oli hoopis isa embus. Isa mõtles hetke. Aga teiste jaoks ei saa midagi teha, tuleb ise abi leida. On tüdruk nii kleenuke ja varaküps, nii ohjeldamatu… Isa ohkab korraks, vangutab pead. Pungakene, just nii, elav pungakene. Mis küll Joanast saab?

      Joana päev

      Pole kahtlust, mind tõmbab kurjus, mõtles Joana.

      Mis muu võis olla see pulbitsev jõud, mida ta