Metsiku südame ligi. Clarice Lispector
Читать онлайн книгу.
Ah jaa, seda meest kohtas ta ju lapsepõlves, ja seejärel meenus talle veel niiske kimp ilmatuid kannikesi, lopsakusest värisemas… Nüüd, kus ta oli ärksam, võinuks Joana – tahtnuks ta vaid – mälestustes jätkata, elada uuesti läbi terve lapsepõlv… Põgus aeg, mille ta veetis isaga, kolimine tädi juurde, õpetaja, kes näitas talle elu, salapäraselt saabunud teismeiga, internaatkool… abielu Otávioga… Ent see kõik kestis palju vähem, üksainus üllatunud pilk kustutaks kõik need sündmused.
Jah tõesti, väikene palavik. Kui patt oleks olemas, siis tema oleks patune. Kogu tema elu oli üks viga, Joana oli kasutu. Kus oli häälega naine? Kus olid naised, kes olid vaid naised? Ja jätk sellele, mida ta lapsena alustas? Väikene palavik. Tagajärg sihitult ringi hulgutud päevadele, kus ta hülgas ja armastas tuhandeid kordi ühtesid ja samu asju. Pimeduses, vaikuses elavatele öödele, tillukesed tähed taevas tuikamas. Naine pikali voodis, hämaruses valvav silm. Valkjas voodi hõljumas pimeduses. Väsimus poeb kehasse, selgus pageb kaheksajala sisse. Venivad unenäod, nägemuste algus. Otávio elab teises toas. Ja järsku koondus kogu ootamise kurnatus keha krampliku võpatuse sisse. Siis külm, ja uni.
… Ema…
Ükspäev tuli neile kusagilt kaugelt külla isa sõber ja embas isa. Õhtusöögi ajal vaatas Joana jahmunult ja kahetsusega laual kollakat kitkutud kana. Isa ja mees rüüpasid veini ning mees imestas ikka ja jälle:
„Ma ei suuda uskuda, et oled endale tütre muretsenud…“
Isa vaatas naerdes Joana poole ja lausus:
„Nurga pealt ostsin…“
Isa oli heas tujus, aga samas tõsine, mudis sõrmede vahel saiakuulikesi. Vahetevahel lonksas ta suure sõõmu veini. Mees keeras end Joana poole ja küsis:
„Kas tead, et siga teeb röh-röh-röh?“
Isa kostis:
„Kus sina alles oskad, Alfredo…“
Mehe nimi oli Alfredo.
„Kas sa siis ei näe,“ jätkas isa, „et tüdruk on juba liiga suur selleks mänguks mis-häält-siga-teeb…“
Nad mõlemad naersid ja Joana samuti. Isa andis talle veel ühe kanatiiva ja ta sõi seda ilma saiata.
„Mis tunne on, kui sul on tütar?“ päris mees mäludes.
Isa pühkis salvrätikuga suud, kallutas pead ning lausus naeratades:
„Mõnikord nagu hoiaks käes sooja muna. Mõnikord pole üldse mingit tunnet – täielik mälukaotus… Vahel aga nagu kuuluks tüdruk mulle, ainult mulle.“
„Tüdruk, tüdruk, müdruk, küdruk, püdruk…“ laulis mees Joana poole vaadates. „Kelleks sa saad, kui suureks kasvad, kas sinust saab naine ka?“
„Tal pole sellest kõigest aimugi, armas sõber,“ teatas isa, „aga kui Joana ei pahanda, siis räägin ma sulle tema plaanidest. Ta on öelnud, et suurena saab temast kangelane…“
Mees naeris, naeris ja naeris. Siis jäi äkki vait, võttis Joanal lõuast, nii et Joana ei saanud enam süüa.
„Ega sa ometi nutma puhke, et su saladus välja tuli, ega ju, tüdrukutirts?“
Siis rääkisid nad asjadest, mis olid tõenäoliselt juhtunud enne Joana sündi. Vahel ei maininud nad isegi sündmusi, vaid ütlesid niisama märksõnu – aga ka need pärinesid ajast enne Joana sündi. Tuhat korda rohkem oleks ta eelistanud vihmast ilma, sest pimedust kartmata on palju lihtsam uinuda. Mehed otsisid oma kübarat, et välja minna, Joana tõusis püsti ja sikutas isa mantlist:
„Jää veel siia…“
Mehed vaatasid teineteisele otsa ja korraks polnud Joana kindel, kas nad jäävad või lähevad siiski. Isa ja ta sõber tõsinesid hetkeks, puhkesid siis aga naerma, ning Joana teadis, et nad jäävad. Vähemalt nii kauaks kui Joana on piisavalt unine, et heita magama vihmasadu kuulmata, inimesi kuulmata, mõtlemata, et ülejäänud maja on pime, kõle, vaikne. Mehed istusid ja suitsetasid. Joana silmad pilkusid valguse käes üha enam, homme läheb ta, niipea kui ärkab, naaberaeda piiluma, kanu vaatama, sest täna oli ta söönud grillkana.
„Ma ei ole suutnud teda unustada,“ ütles isa. „Mitte et ma temast kogu aeg mõtleksin. Aeg-ajalt meenub ta mulle, nagu meeldetuletuskiri, et hiljem tuleb mõtelda. Hiljem tulebki ta meelde, ent ma ei süvene sellesse liialt. See on ainult kerge torge, valutu, üks hääletu ai!, hägune mõtisklusehetk, ja siis ma unustan selle. Tema nimi oli…“ – ta vaatas Joana poole – „tema nimi oli Elza. Ma mäletan, et ma isegi ütlesin talle: „Nimi Elza on nagu tühi kott.“ Ta oli terav, jäme – mõistad? –, kangust täis. Sedavõrd väle ja karm oma otsustes, sedavõrd sõltumatu ja sapine, et esimene kord, kui juttu rääkisime, kutsusin ma teda julmuriks! Kujuta ette… Tema naeris, siis jäi aga tõsiseks. Tol ajal püüdsin ette kujutada, mida ta öösiti teeb. Magamine tundus võimatu. Ei, ta ei kaotanud mitte kunagi kontrolli. Tema külm väliskest – õnneks pole tüdruk tema moodi –, see kest ei sobinud öösärgiga kokku… Tema oleks öösel pigem palvetanud, silmitsenud tumedat taevast, kedagi valvanud. Mul on kehv mälu, ei mäletagi õieti, mispärast teda julmuriks kutsusin. Aga mitte nii kehv, et ta unustaksin. Ikka ja jälle tekib mulle silme ette kujutluspilt, kuidas ta rannas jalutab, samm jäik, ilme kalk ja äraolev. Kõige kummalisem selle juures on aga see, Alfredo, et mitte mingit randa ei saa üldse olla. Sellegipoolest on kujutluspilt püsiv ega lase end sellest seletusest häirida.“
Mees suitsetas toolil poollamavas asendis. Joana kiskus küüntega vana tugitooli küljest punast nahka.
„Ühel varahommikul ärkasin palavikus. Vahel tunnen siiani, kuidas mu keel suus on kuum, kuiv, kare nagu riidenarts. Sa tead, kui hirmsasti ma kardan kannatusi, ennem müün oma hinge. Ja siis mõtlesin ma tema peale. Uskumatu. Ma olin peaaegu kolmkümmend kaks, kui ma ei eksi. Temaga tutvusin kahekümneselt, põgusalt. Ja sellel meeleheitehetkel, kus ma võinuks mõelda nii paljudele oma sõpradele – kas või sinule, ehkki ma ei teadnud, mis on sinust saanud –, sel hetkel mõtlesin ma tema peale. Ta oli saatan ise.“
Sõber naeris:
„Saatan tõepoolest…“
„Sa ei kujuta ette, ma pole kunagi kohanud kedagi, kes inimesi nii palju vihkaks, aga ta vihkas tõesti, ja põlgas samuti. Kedagi, kes samaaegselt oleks aga niivõrd hea… kalgilt hea. Või ma eksin? Minule selline headus ei meeldinud – ta nagu naeris inimeste üle. Aga ma harjusin. Ta ei vajanud mind. Ja ega mina teda ka mitte, tõesõna. Aga me elasime koos. Üks asi, mida ma siiani teada tahaks, annaksin kõik, et teada, on see, mille peale ta ometi nii palju mõtles. Sina näed ja tunned mind, tema kõrval peaksid sa mind tobukeseks. Kujuta siis ette, mis mulje jättis ta mu vaesele, viletsale perekonnale: ma nagu oleksin viinud nende roosale, suurele südamele, mäletad, Alfredo,“ – mõlemad naersid – „ma nagu oleksin neile viinud rõugete mikroobi, ketseri, jumal teab mille… Ma ei tea, aga ma tõesti loodan, et pisike tema moodi ei lähe. Ega ka minu moodi mitte, jumal hoidku… Õnneks tundub mulle, et Joana valib enda tee…“
„Ja edasi?“ küsis mees kohe.
„Edasi… ei midagi. Ta suri nii ruttu, kui sai.“
Siis ütles sõber:
„Vaata, su tütar peaaegu magab juba… Ole kena, vii ta voodisse.“
Aga Joana ei maganud. Lihtsalt sedasi poolsuletud silmadega, pea küljele vajunud, tundus talle veidi, nagu sajaks – kõik sulas vaikselt ühte. Voodis oli ta harjunud uinuma üleni lina all, nii ei tundnud ta pimedust rõhumas rinda. Täna kartis ta Elzat. Aga ema ei saa ju karta. Ema oli nagu isa. Kui isa ta süles läbi esiku magamistuppa viis, toetas ta pea tema vastu, tundis tugevat lõhna, mis tuli isa kätelt. Ta ütles sõnatult: „Ei, ei, ei…“ Ja lohutuseks mõtles ta: „Homme, homme vara lähen vaatan elusaid kanu.“
Päikese ots väreles õues rohelistel okstel. Tuvid siblisid mullas. Aeg-ajalt tuli hoovist klassiruumi kerge tuuleiil ja vaikus. Siis muutus kõik leebemaks, õpetaja hääl lehvis nagu valge lipp.
„Ja kui ta veel