Metsiku südame ligi. Clarice Lispector
Читать онлайн книгу.
üdini vastuolulist, isekat, elujõulist looma.
Talle meenus abikaasa, kes seda külge temas ilmselt ei teagi. Ta püüdis Otáviot silme ette manada. Ent niipea kui ta tundis, et mees on kodust lahkunud, miski naises muutus, ta keskendus jälle ainult endale ning otsekui oleks mees teda ainult korraks seganud, juhtis ta mõttelõnga rahulikult tagasi lapsepõlve, unustas mehe ja käis toast tuppa täies üksinduses. Rahulikust ümbruskonnast, kõrvalistest majadest, ei kostunud ühtegi heli. Ja niimoodi, vabana, ei teadnud ta ise ka enam, mille peale mõtles.
Jah, ta tundis, kuidas temas elab täiuslik loom. Aga mõte lasta see loom ükspäev vabaks oli talle vastumeelne. Vahest kartes olla ebasünnis. Või peljates millegi paljastust… „Ei, ei,“ kordas ta, „loomist ei tohi karta.“ Tegelikult oli tema sisene loom talle tõenäoliselt vastumeelne hoopis sellepärast, et ta endiselt soovis, et teda tunnustaks ja armastaks keegi sama mõjukas nagu tema kadunud tädi. Et siis see inimene pikemata maha tallata ja ära põlata. Sest eks kõige parem, ikka veel värskeim ütlus oli: headus ajab südame pahaks. Headus oli leige ja lahja, lehkas liiga kaua seisnud toore liha järele. Mis kõigest hoolimata ära ei mädane. Aeg-ajalt pannakse see külma, soolatakse veidi, millest piisab, et käntsakas püsiks jahe ja tuim.
Siis kui ta veel abielus ei olnud, kui tädi veel elas, nägi ta ükskord üht õgivat meest. Ta vahtis vargsi sööjat, kes, juhmid silmad punnis peas põlemas, igat väiksematki suutäit ihaga mekkis. Ja tema käed, tema käed. Ühes oli kahvel, otsas verine lihatükk – mitte jahe ja tuim, vaid elus mis elus, pilkav, sündsusetu –, teine hoidis aga kramplikult laudlinast, kiskudes seda kärsitult, ihast neelata juba järgmine suutäis. Jalad laua all lõid takti olematu muusika, saatanliku, puhta ja ohjamatu vägivalla muusika saatel. Kirev raev… Punakad huuled ja ninaalune, tema tillukeste silmade alt oli kahvatu ja sinakas. Joana tundis oma armetu kohvitassi taga judinaid. Pärast ta ei teadnudki, olid need jälestusest või hoopis vaimustusest ja ihast. Ilmselt mõlemast. Ta nägi mehes jõudu. Joana ei suudaks süüa nagu tema, ta oli loomu poolest mõõdukas, kuid mehe etteaste erutas teda. Samamoodi nagu teda vaimustasid need kohutavad lood, mida luges, kus kurjus on külm ja vägev nagu jäävann. Nagu näeks ta kedagi vett joomas ning taipaks siis, et tal endalgi on janu, ammune, piinav janu. Või tuli see vaid vähesest elukogemusest – ta võttis elust vähem kui võiks ja nii kujutaski ta ette, et janu kustutamiseks kulub terveid tulvasid. Ehkki tegelikult piisaks võib-olla ka paarist tilgast… Säh sulle õppetundi, säh sulle õppetundi, tädi ütleks: ei maksa kiirustada, ei maksa varastada enne, kui sa pole kindel, et sa ei leia seda, mida varastada tahad, kusagilt mujalt ausal moel. Või siis mitte? Varastamine lisab asjadele väärtust. Kurjuse maik – haugata punast, neelata magusat tuld.
Mina pole süüdi. Otsida tuleb isekaid tagamaid, mitte miski, mida ma pole, ei saa mind huvitada, on võimatu olla enamat sellest, mis me oleme – ehkki mina ületan end ja see pole luul, olen peaaegu alati rohkem sellest, mis ma olen –; mul on keha ja kõik, mida ma teen, on minu alguse jätk; maiade tsivilisatsioon ei huvita mind seepärast, et minus pole midagi, mis võiks mind siduda nende madalreljeefidega; ma kiidan heaks kõik, mis tuleb minust, sest ma ei tea tagajärgi, võib-olla tallan teadmatult millelgi elusal – just selles peitubki minu suurim alandlikkus, leidis Joana.
Mis veel hullem, ta võis kõik oma mõtted kuhugi sisse kraapida. Temas tärganud mõtted olid aiakujukesed, kui Joana aias jalutas, vaatas ta ringi ja kõndis mööda oma teed.
Sel päeval oli ta õnnelik, ja ilus ka. Veidi palavikuline ka. Milleks säärane tundelisus – veidi palavikuline? Aga seda ma ju tõepoolest olen: läikivad silmad, see jõud ja see nõrkus, puperdav süda. Kui õrn tuuleiil, suvetuul, ta kehast läbi käis, värises ta üleni külmast ja kuumast. Ja siis asus ta viivitamatult juurdlema, suutmata peatada mõttelendu. See on sellepärast, et ma olen veel nii noor, ja hoolimata sellest, kas keegi mind puudutab või ei puuduta, mina tunnen alati, arutles ta endamisi. Näiteks võiksin mõtelda praegu blondide ojade peale. Just seepärast, et blonde ojasid pole olemas, mõistate? Ja nii edasi. Jah, aga kuldne päiksesillerdus, omamoodi blond… Tähendab, siis tegelikult ma ei mõtelnudki midagi välja. Ja jälle sama lõks: ei kurjus ega kujutlus. Esimeses, ses viimses kohtumispaigas, lihtne ilustamata tunne, pime nagu veerev kivi. Kujutluses, ainuke, mis kätkeb kurjuse jõudu, vaid liialdav ja moondunud pettepilt – selle all aga tasane tõde. Valetad ja takerdud tõesse. Või vabadusse – alati kui ta rõõmuga uue tee leidis, tuli see talle pärast tuttav ette. Vaba olla tähendas jõuda lõpuks samasse kohta välja, ja näe oligi ta jälle sissetallatud rajal. Ta nägi ainult seda, mis temas juba olemas oli. Kujutlemisrõõm oli kadunud. Ja päev, mil ma nutsin? Väikene soov valetada oli ka. Õppisin matemaatikat, kui korraga tabas mind kohutav, kõle tunne, et imesid ei ole olemas. Vaatan aknast välja ja ainukene tõde, tõde, mida ma ei saaks sellele mehele tema juurde minnes öelda, ilma et ta seepeale põgeneks, ainukene tõde on see, et ma elan. Ma tõesti elan. Kes ma olen? Olgu, see on juba liiast. Mulle meenub Bachi kromaatiline helirida ja ma kaotan mõistuse. See on külm ja puhas nagu jää, järelikult saab selle peal magada. Ma kaotan mõistuse, aga sellest ma ei hooli, sest meelepetteist leian suurima rahu. See on kummaline, nii nagu see, et ma ei oska öelda, kes ma olen. Tähendab, ma tean seda hästi, aga ma ei saa seda öelda. Just ütlemist ma pelgan, sest hetkel, mil püüan kõnelda, ei väljenda ma mitte üksnes seda, mida tunnen, vaid see, mida tunnen, saab vaikselt selleks, mida ütlen. Või vähemalt see, mis paneb mind tegutsema, pole mitte see, mida ma tunnen, vaid see, mida ütlen. Ma tunnen, kes ma olen, ja see tunne asub aju ülaosas, huultel – eelkõige keelel –, käevartel, ja liigub minu sees, sügaval mu kehas, aga kus, kus täpsemalt, seda ei tea ma ütelda. Selle maitse on hall, pisut punakas, vanemates osades pisut sinakas, ja ta liigub nagu kallerdis, loiult. Vahel muutub ta teravaks ja haavab mind, satub minuga vastuollu. Hea küll, nüüd võiks mõtelda näiteks sinise taeva peale. Aga kustkohast tuleb üleüldse veendumus, et me elame? Ei, minuga pole kõik korras. Mitte keegi ei esita endale selliseid küsimusi, aga mina… Tegelikult on vaja vaid vaikida ja tajuda kõikide reaalsuste taga seda ainust, kust enam edasi minna ei anna, ja see on eksistents. Ja ma tean, et kõikide kahtluste taga, kromaatilise helirea lõpus on kõik täiuslik, sest sinna viib samm-sammult määratud tee. Miski ei põgene asjade täiuslikkuse eest, see on osa meie kõigi loost. Kuid ometi ei seleta see, mispärast liigutab mind, kui Otávio köhib ja asetab käe rinnale, niimoodi. Või kui tal suitsetades vuntside peale tuhka pudeneb, ilma et ta ise seda märkaks. Ah, see, mida ma siis tunnen, on kaastunne. Kaastunne on minu viis armastada. Viis vihata ja suhelda. See aitab mul siin maailmas vastu pidada, niisama nagu mõni elab ihates, mõni hirmu tundes. Kaastunne asjade vastu, mis juhtuvad ilma minu teadmata. Ent ma olen väsinud, hoolimata heast tujust, mis mind täna valdab, heast tujust, mis tuleb ei tea kust, nagu varasel suvehommikul. Ma olen väsinud, nüüd juba surmväsinud! Tihkugem koos nutta, tasakesi. Et oleme kannatanud ja nii leplikult jätkame. Väsinud valu ühes lihtsas pisaras. Aga see on juba luule iha, ma tunnistan, jumal. Puhakem koos käsikäes. Maailm käib ringi ja kusagil on asjad, millest mina ei tea. Puhakem Jumala ja saladuse peal, õrn ja tasane laev õõtsub merel, on alles uni.
Miks oli Joana nii tuline ja habras, nagu ahju avanedes välja pahvatav õhk?
Päev oli olnud täpselt selline nagu iga teine ja vahest seepärast tundiski ta eluküllastust. Ta ärkas täis temasse tunginud päevavalgust. Ikka veel voodis, mõtles ta liivale, merele, kadunud tädi juures joodud mereveele, tunnetele, eelkõige tunnetele. Ta ootas veidike voodis, kuid kuna midagi ei juhtunud, jätkas ta igapäevast elu. Endiselt valdas teda see ihkan-tabada-imet, lapsepõlvest saadik. See toimus alati samamoodi: ta tundis asja, ent ei vallanud. Oli ainult tarvis soosivat olukorda, et ta oleks habras ja puhas, paastunud, et saaks saabuda kujutlus. Raske kui lendamine, kui jalge all on tühjus, on hoida kätel midagi ülimalt kallist, näiteks last. Mingil hetkel unustas ta selles mängus ise ka, et see on vale, ja ta kartis viibida eemal oma mõtteist. Ta tahtis merd ja tundis voodilinu. Päev muudkui veeres ja jättis ta üksinda maha.
Ikka veel pikali, ta jäi vaikseks, peaaegu millelegi mõtlemata, nagu vahel juhtus. Ta pilk libises üle päikeselise toa, kõrged aknad helkisid sel kellaajal justkui oleksid nad valgus ise. Otávio oli välja läinud. Kedagi polnud kodus. Ja temas polnud seega seda, kelle mõtted võiksid soovi korral olla päris elust nõnda kaugel. Kui ma näeksin ennast maa peal taevast tähtede juurest,