Metsiku südame ligi. Clarice Lispector
Читать онлайн книгу.
terav nool. Õpetaja vaatas Joana poole.
„Kuidas palun?“
Vaikus. Õpetaja naeratas, pannes samal ajal raamatuid kokku.
„Palun küsi uuesti, Joana, ma ei kuulnud.“
„Ma tahtsin teada, mis juhtub siis, kui inimene õnnelikuks saab. Mis pärast seda tuleb?“ kordas Joana visalt.
Naine vaatas teda üllatunult.
„On alles mõtted! Ma vist ei saa aru, mida sa silmas pead. Millised mõtted! Küsi teiste sõnadega…“
„Misjaoks on vaja olla õnnelik?“
Õpetaja läks näost punaseks – miks ta punastas, ei teagi. Siis märkas ta ülejäänud klassi ja saatis kõik vahetunnile.
Kooliteenija kutsus tüdruku õpetaja ruumi. Õpetaja oli seal.
„Istu… Kas said palju mängida?“
„Natukene…“
„Kelleks sa tahad suurena saada?“
„Ma ei tea…“
„Hästi. Kuule, mulle tuli üks mõte,“ õpetaja palgesse tõusis puna. „Võta üks paber ja kirjuta sinna seesama küsimus, mille sa mulle täna esitasid, ja pane see siis pikaks ajaks hoiule. Kui suureks saad, loe seda uuesti.“ Õpetaja vaatas teda. „Kes teab? Vahest oskad sellele ükspäev kuidagi ise vastata…“ Tema tõsine ilme kadus, ta punastas. „Või vahest polegi sel tähtsust ja sulle hakkab lõbu pakkuma hoopis…“
„Ei.“
„Mis ei?“ küsis õpetaja üllatunult.
„Mulle ei meeldi lõbutseda,“ teatas Joana uhkusega.
Õpetaja punastas jälle.
„Olgu, mine mängima.“
Kui Joana paari hüppega ukse juurde oli jõudnud, hüüdis õpetaja teda taas, nüüd oli tal punaseks värvunud ka kael, pilk suunatud maha, soris ta midagi paberites laual.
„Kas see on sinu arvates veider… naljakas, et palusin sul küsimuse üles kirjutada ja alles hoida?“
„Ei,“ lausus Joana.
Ta lippas tagasi hoovi.
Joana jalutuskäik
„Kõik köidab mu tähelepanu,“ ütles Joana Otáviole.
Nagu nelja seinaga ümbritsetud ruumil on omaette väärtus, mis ei tule mitte niivõrd sellest, et see on ruum, vaid sellest, et see on ümbritsetud seintega. Otávio oli ta muutnud kellekski, kes ei olnud mitte Joana, vaid Otávio ise, ja millega naine leppis, kuna tal oli neist mõlemast kahju, sest kumbki ei osanud leida armastuses vabadust, sest ta leppis alistunult omaenda hirmuga kannatuste ees, oma suutmatusega ületada mässu piirid. Kuidas üldse siduda end mehega, lubamata sel end vangistada? Kuidas keelata mehel ümbritseda oma nelja seinaga Joana keha ja hing? Kas oli võimalik omada asju, ilma et asjad teda ennastki omaks?
Õhtu oli alasti ja puhas, ilma alguse ja lõputa. Teravad mustad linnud liuglesid läbi puhta õhu, ilma et inimesed neile pilkugi pööranud oleks. Taamal värelev mägi oli mürakas ja tihke. Seda võis silmitseda kahel moel: üks võimalus oli kujutleda, et see seisab kauge maa taga ja on suur; teine aga et see on tilluke ja lähedal. Aga rumal, pruuni värvi ja vintske oli mägi igal juhul. Kuidas ta küll vihkas vahel loodust. Miskipärast tekkis tal tunne, et see viimane, mäega segunenud mõte lahendas temas midagi, lajatas lahtise käega raskelt lauale: nüüd tean! See hallikasroheline asi laotus Joana sees nagu lodev kõhetu ja kare keha, sügaval ta sees, purukuiv kui süljetu naeratus, kui unetud, kurnatud silmad, see võttis tema üle võimust seal tardunud mäe ees. See, mida tema ei saanud haarata, oli praegu hiilgav ja kõrge ja vaba ja katsuda seda kokku võtta oli asjatu – puhas õhk, suveõhtu. Sest seal oli kindlasti midagi veel. Asjatu võit lehtes puude üle, midagi pole kõigega pihta hakata. Oh Jumal. Just, jah, just – kui Jumal on olemas, on ta kindlasti põgenenud sellest äkitselt ülemäära puhtast maailmast, nagu kodu laupäeval, vaikne, tolmutu, seebilõhnaline. Joana naeratas. Mispärast küll ei andnud poonitud ja puhas maja talle asu, nagu oleks ta kloostris, ihuüksi, hulguks mööda koridore. Ja ta mõtles veel paljule muule. Näiteks kui ta taluks maksa vastas jääd, tekiksid temas kauged ja eredad tunded, hiilgavad ja põgusad mõtted, ja kui tal siis tuleks kõnelda, ta sõnaks – väärikalt, käed ette sirutatud, silmad võib-olla suletud.
„Kõik köidab mu tähelepanu,“ kordas ta.
Ta tundis end kuivanud välja turritava oksana. Habras, vana koorega kaetud. Võib-olla oli tal janu, ent seal lähedal polnud vett. Ja lisaks veel ängistav tõsiasi, et kui mõni mees teda embaks, ei läbistaks seepeale ta närve mitte pehme õrnustunne, vaid kipitav sidrunimahl, tema keha oli kui puu leegi ligi, lookas, mõranenud, kuiv. Ta ei saanud enda lohutuseks öelda: see on kõigest paus, varsti tuleb elu verevoona, uhtub mu peale, niisutab mu kõrbenud koort. Tal ei õnnestunud end petta, sest teadis, et ta elab praegu ka, ning et need hetked on millegi keerulise, mõne valusa kogemuse haripunkt, mille eest tuleb tänulik olla, tajuda aega otsekui väljaspool iseend, kõrvalt vaadates.
„Ma näen, et sulle meeldib jalutada,“ ütles Otávio, korjates maast üles oksarao. „Ja meeldis juba enne, kui me abiellusime.“
„Jah, väga,“ vastas Joana.
Ta oleks võinud viia mehe mõtted ükskõik mille peale ja luua nõnda nende vahel uue sideme. Seda meeldiski talle inimestega kõige rohkem teha. Nii ei pidanud ta astuma mineviku rada, ühe ainsa sõnaga võis ta luua uue elutee. Kui ta ütleks „ma olen kolmandat kuud rase, kogu lugu!“, siis hakkaks nende vahel miski elama. Ehkki Otávio polnud selles just kuigi innukas. Temaga võis heal juhul kinni hakata asjadest, mis juba olid juhtunud. Sellest hoolimata avas Joana mõnikord peopesa ja lasi mehe säästa-mind-sellest-säästa-mind-sellest-pilgu all ootamatult lendu väikese linnukese. Mõnikord aga, võib-olla öeldu iseloomu tõttu, ei tekkinud nende vahele ühtegi silda, kasvas hoopis vahemaa. „Otávio,“ lausus naine ühtäkki, „kas sulle pole vahel tundunud, et üks punkt, üksainus ilma mõõtmeteta punkt on ülim üksindus? Punkt ei saa isegi endaga arvestada, sest igal juhul on ta endast väljaspool.“ Lause hüples mehe käes, iga hetk maha pudenemas, nagu oleks Joana talle tulise söetüki visanud, lõpuks vabanes mees sellest vastulausega, mis oli aga külm, külm nagu tuhk, tuhk, mille alla mattis ta nendevahelise kauguse: vihma sajab, ma tahan süüa, täna on ilus päev. Võib-olla kuna Joana ei osanud mängida. Kuid ta armastas seda, kuidas ta oksaraage üles korjas.
Ta hingas sisse õhtust sooja ja selget õhku, ja see, mis temas vee järele janunes, püsis pinges ja jäik, otsekui keegi, kes ootab, silmad kinni seotud, püssilasku.
Saabus öö ning ta hingas endiselt samas viljatus rütmis. Ent kui hommik toale õrnalt valgust laotas, tulid asjad varjust värskena välja, ta tundis, kuidas hommik linade vahele hiilis ja ta avas silmad. Ta tõusis voodis istukile. Tal oli tunne, et surma ei olegi olemas, et armastus võib selle võita, et igavik on uuenemine.
… Tädi…
Reis oli pikk ja põõsastest taamal hoovas märja rohu jahedat lõhna.
Oli varahommik ning Joana oli vaevalt jõudnud nägugi pesta. Koduabiline tema kõrval veeris ajaviiteks kokku kuulutusi trammi seinal. Joana toetas pea paremale vastu tooli ning suikus rataste maheda müra saatel, mis läbi puidu uinutavalt ta kõrvu kostis. Vilgas, hall, väledatest välkuvatest joontest triibuline maapind kihutas ta vidukil silme eest mööda. Kui ta silmad lahti teeks, näeks ta iga kivi ning salapära kaoks. Aga ta silmad olid poolsuletud ja nii näis, et rong sõidab kiiremini ning koidiku soolakas ja värske tuul vihiseb valjemini.
Hommikuks oli ta söönud ühe imeliku tumeda koogi, mis maitses veini ja prussakate järele – see pandi talle ette säärase helluse ja haletsusega, et ta ei tihanud keelduda. Nüüd rusus see kõhtu ja tekitas kehas kurbust, mis sulandus ühte selle teise kurbusega – midagi liikumatut kardina taga –, millega ta uinus ja ärkas.
„See sügav liiv viib ristiinimese hauda,“ pomises koduabiline.
Ta