Metsiku südame ligi. Clarice Lispector
Читать онлайн книгу.
samaaegselt käia ka mitmeid eri radu. Samal ajal kui Otávio rääkis, silmitses Joana meest kuulates läbi akna üht vana naist päikese käes, kes oli kasimatu, habras, väle – värisev oks tuules. Kuivanud oks, milles on nii palju naiselikkust, mõtles Joana, et kui elu selle vaesekese kehas poleks kuivanud, võiks ta ilmale tuua lapse. Ta vastas Otáviole ja samal ajal meenusid talle värsiread, mille isa oli ühel mida-küll-teha-hetkel Joana lõbuks sepitsenud:
Margarida Violetaga tutvus,
üks oli pime, teisel mõistus läinud,
pime kuulis sõgeda juttu
ja nägi mida keegi teine ei näinud…
nagu ratas, mis pöörleb, pöörleb, keerutab õhku, tekitab tuult.
Isegi kannatada oli hea, sest nii kaua kui kõige leebemgi kannatus kestis, oli ta olemas – nagu omaette jõgi.
Ja samuti võis oodata hetke, mis saabus… mis saabus… ühtäkki tungis see olevikku ja kadus siis silmapilkselt… ja siis uus hetk, mis saabus… mis saabus…
… Kümblus…
Kui tädi oli ostude eest maksnud, võttis Joana hõlma alt raamatu ning asetas selle vargsi teiste juurde. Tädi kahvatas.
Õues lausus naine ettevaatlikult sõnu otsides:
„Joana… Joana, ma nägin…“
Joana viskas talle kiire pilgu. Ta vaikis.
„Kas sa ei ütlegi midagi?“ pahvatas tädi nutusel häälel. „Jumal hoidku, mis sinust küll sedasi saab?“
„Ära muretse, tädi.“
„Ise alles laps… Kas sa tead ka, mida sa tegid?“
„Tean küll…“
„Kas sa tead… kas sa tead seda sõna…?“
„Ma varastasin raamatu, seda või?“
„Aga… jumal küll! Ma ei tea enam, mida teha, ta isegi tunnistab seda!“
„Sa ju ise käskisid mul seda tunnistada.“
„Kas sa arvad siis, et võib… et võib varastada?“
„Noh… võib-olla mitte.“
„Aga miks sa siis…?“
„Mina võin.“
„Sina võid?“ karjatas naine.
„Jah, ma varastasin, sest ma tahtsin. Ma varastan ainult siis, kui ma tahan. See pole halb.“
„Jumal hoidku, millal see siis halb on, Joana?“
„Siis kui inimesed varastavad ja kardavad. Mina pole ei rõõmus ega kurb.“
Naine vaatas teda abitult.
„Kallis laps, sa oled varsti juba noor naine, õige peagi täiskasvanu… Sul tuleb juba mõistus pähe võtta… Ma palun sind: luba mulle, et sa mitte kunagi enam seda ei tee, luba mulle, luba mulle oma isa nimel.“
Joana silmitses tädi huviga:
„Aga ma ju ütlesin, et mina võin kõike teha, et…“ Aga oli mõttetu seletada. „Olgu, ma luban. Ma luban oma isa nimel.“
Hiljem kuulis Joana tädi toast mööda minnes naist poolihääli ohkimas. Joana surus kõrva vastu ust, nii et pead võis ukseprao vahelt silmatagi.
„Nagu väikene deemon… Mina, oma vanuse ja oma kogemuse juures, olles kasvatanud üles tütre, kes nüüd on juba abielus, olen Joana ees jõuetu… Armandaga ei pidanud ma kunagi niimoodi vaeva nägema, andku jumal, et ta on selline ka oma abikaasale. Ma ei suuda enam tüdruku eest hoolitseda, Alberto, ma vannun… Kui ta varastas, ütles ta mulle: „Mina võin kõike teha…“ Kujuta ette… Ma läksin näost kriitvalgeks. Ma rääkisin juhtunust isa Felíciole, küsisin nõu… Tema ehmatas ka… Ah, see ei või nii edasi kesta! Isegi siin kodus on ta alati vaiki, nagu ei oleks tal kedagi vaja… Ja ta vaatab otse silma sisse, põlgusega…“
„Jah,“ lausus onu pikkamisi, „range internaatkool võiks teda taltsutada. Isa Felíciol on õigus. Ma usun, et kui mu vend oleks elus ja tabaks Joana varastamas, paneks ta tüdruku kõhklemata internaatkooli… Just see patt on üks neist, mis Jumalat kõige rängemalt solvab… Tegelikult see mind kurvastabki: tema isa, hooletu nagu ta oli, oleks Joana pikemata erikooli saatnud… Mul on temast kahju, vaene tüdruk. Sa ju tead, meie poleks Armandat küll kunagi internaatkooli pannud, isegi kui ta oleks terve raamatupoe tühjaks varastanud.“
„See on teine asi! See on teine asi!“ kihvatas tädi sõjakalt. „Armanda, isegi kui ta varastaks, on inimene! Aga see tüdruk… Teda pole küll vaja haletseda, Alberto! Ohver siin olen hoopis mina… Isegi kui Joanat pole kodus, olen ma närviline. See on hullumeelne, aga mul on tunne, nagu ta jälgiks mind… loeks mu mõtteid… Mõnikord katkeb ootamatult mu naer ning ma tardun. Varsti pean ma omaenda majas, oma kodus, kus kasvatasin üles oma tütre, paluma ma ei tea mille eest selle tüdruku käest vabandust… Ta on üks igavene uss. Ta on külm uss, Alberto, temas ei ole ei armastust ega tänutunnet. Ta ei peagi meile meeldima, me ei peagi talle head tegema. Mul on tunne, et see tüdruk on võimeline tapma…“
„Ära räägi nii!“ hüüatas onu ehmunult. „Joana isa, kui ta poleks see, kes ta oli, tõuseks praegu hauast üles!“
„Anna andeks, olen aru kaotanud, Joana paneb mind nõndamoodi teotama… Ta on veider olend, Alberto, ilma sõpradeta ja ilma Jumalata – andestagu mulle Jumal!“
Joana käed hakkasid tahtmatult värisema. Ta vaatas neid hajevil uudishimuga ning unustas need siis. Lagi oli valge, lagi oli valge. Isegi ta õlad, mis talle alati temast endast nii kaugel tundusid, vabisesid elusana, hirmunult. Kes ta üldse on? Uss. Jah, jah, kuhu põgeneda? Ta ei tundnud end nõrgana, vastupidi – teda valdas kummaline kirg, mis segunes mingi tumeda ja raevuka õnnetundega. Ma kannatan, mõtles ta ühtäkki ning üllatus. Ma kannatan, ütles mingi teadvus temast väljaspool. Ja siis hakkas see teine olemus äkitselt paisuma ja hõivas kannataja koha. Mitte midagi ei juhtu, kui ta ootab, et juhtub… Sündmused võisid peatuda ja tiksuda asjatult nagu sekundid kellas. Hetkeks valdas teda tühjus, ta uuris end tähelepanelikult, jälgis, kuidas valu naasis. Ei, seda ta ei tahtnud! Ja ta laksatas endale tuliselt näo pihta, et end peatada.
Ta põgenes taas õpetaja juurde, kes ei teadnud veel, et Joana on uss…
Õpetaja võttis ta uuesti vastu, imekombel. Ja imekombel leidis mees tee Joana varjulisse maailma ning liikus seal tasa, ettevaatlikult ringi.
„Oluline pole tähendada teiste jaoks, rääkides täiuslikust inimesest. Oluline on tähendada iseenda jaoks. Mõistad, Joana?“
„Jah, jah…“
Mees rääkis terve õhtu:
„Naudinguotsing on lõppude lõpuks iseloomulik loomadele. Inimese elu on palju keerulisem: seda iseloomustab naudinguotsing, aga ka naudinguhirm, ja mis kõige tähtsam, vahepealne rahulolematus. Ma küll natuke lihtsustan, aga see pole praegu oluline. Mõistad? Igasugune äng on naudinguotsing. Igasugune kahetsus, kaastunne, headus on naudinguhirm. Igasugune meeleheide ja teiste teede otsingud on rahulolematus. Nii on see kokkuvõtlikult, kui soovid. Mõistad?“
„Jah.“
„Kes endale naudingut keelab, kes elab nagu munk, sel on tegelikult tohutu suur naudinguvõime, ohtlikult suur – see hirmutab veel enam. Ainult see, kes hoiab oma relvi luku taga, on see, kes kardab kõigi pihta tulistada.“
„Jah…“
„Ma ütlesin, see, kes endale keelab… Sest tema plaanid… tema plaanid on tehtud väetiseta mullast, kus need iial ei õitse.“
„Minul?“
„Sinul? Ei, jumal hoidku… Sina võiksid õitsemise nimel tappa.“
Joana kuulas edasi ja tundus, nagu polekski onu ja tädi kunagi olemas olnud, nagu oleks ta õpetajaga ihuüksi selles õhtus, selles mõistmises.
„Ei,