Risk. C. K. Stead
Читать онлайн книгу.
nende üle.
Uste taga juba puhises ja mürises järgmine liinibuss Marble Archi ja Victoriasse, valmis teele asuma. Viimase vindi peal minekuvalmis. Oli üks neid keni õhtupoolikuid, mida nüüd, mil maakera soojenes ja Inglismaa suvelõpud podisesid nii, nagu seda varem oli ette tulnud üksnes nende romaanikirjanike teostes, kel on eesnimede asemel pigem initsiaalid (alati kaks): P. G., E. M., D. H., L. P.
Nad ulatasid kotid bussijuhile, kelle hullupööra valgete hammaste kohal oli hullupööra mustad vurrud. Too haaras need, virutas vaat et vihase heitega pagasiruumi ja käratas Samile midagi arusaamatut. Sam vaatas talle küsivalt otsa ning juht osutas sõnatult ja vimmakalt liinibussi viivatele astmetele.
Letty valis neile kohad ja võttis raamatu välja. Sam peitis end Guardiani taha, maadeldes teda endasse mähkivate lehtedega. Uudisteosa täitsid peaministri viimased hoiatused Saddam Husseini massihävitusrelvade kohta ja soovitusest tulla vastu ÜRO relvastuskontrolliinspektorite nõuetele. Kui Sam järgmine kord välja vaatas, sõitsid nad kiiresti ja sujuvalt mööda põldudest, kus vaheldusid roheline ja kuldne, ning paiguti paistsid tihedad metsasalud, mille rasket lehestikku ei liigutanud ükski puhang. Peeglist nägi ta juhti, kel oli üks käsi roolirattal, kuna teise sõrmed silusid vurre, otsekui neid rahustades.
Sõiduk õõtsus üle kere, (maantee)laev kündis laineid. Sam asus uuesti Guardiani kallale.
Pärast ei olnud ta kindel, kas ta oli vahepeal tukkunud, võibolla olid nad Lettyga mõlemad suigatanud. Igal juhul äratas ta tähelepanu mingi riid, vihane sõnelus bussi eesosas, juht õigustas end millegi pärast – võimalik, et valitud või valimata jäänud marsruudi tõttu, – solvanguid sadas mõlemalt poolt ning siis ühtäkki tüli haripunktis keeras buss järsult peateelt välja nõlvast üles viivale kõrvalteele, sealt omakorda kitsale rajale. Kõik sõitjad paiskusid küljelt küljele ning kihutamine jätkus, oksad peksid esmalt bussi üht, siis teist külge. Põõsad, piirdehekid ja lahmakad sõnajalad kriipisid värvi ja sähvisid vastu aknaid. Reisijad rappusid, lendasid istmeilt maha. Kostis hädaldamist ja hüüdeid, „No ma ütlen…” ja „vahi vaid…” ja „mida kuradit…”. Nad hoidsid kramplikult toolidest kinni. Juht peeglis näis tige ja raevuka pilguga.
Rada ahenes mõlemalt poolt. Sam ei näinud midagi peale hekkide ja õlgadeni kasvanud putkede. Siis, ainult paariks sekundiks, avanes vasakul vaade, maastik alanes millegi poole, mis võis olla oja. Vanale viie lipiga puitväravale lähenedes hakkas buss aeglustama, ent ei peatunud. Nad sõitsid sellest läbi, sellest üle aasale nagu aegluubis, puitlipid ragisesid valjult rataste all. Üks noorte härgade karjane kargas vaarudes ühele ja teisele poole, tõrjudes hiiglaslikku sissetungijat, keeras siis ringi ja jälgis, kuidas masin puu all seisma jäi, selle intelligentse huviga, millega noored kõike endasse ahmivad.
Nüüd aga kostsid protestihüüded ja hädakisa. Juht haaras väikse koti ja oma jope. Ta peatus vaid nii kauaks, et tuua kuuldavale paar viimast solvangut oma vastasele bussi eesosas ja läinud ta oligi. Õhtupäike veikles bussijuhi rasvastel juustel, kui ta peatus vaid selleks, et väljastpoolt bussi ukse nuppu näppida. Uks ta selja taga sulgus ja mees kadus tagasi samas suunas, kust buss tulnud oli.
„Mida ta ütles?” küsis Sam vahekäigus seisvalt mehelt, kuid too oli juba süvenenud vaidlusse mobiiltelefonis.
Reisijad vaatasid istudes üksteisele otsa, rõõmsad karistussõidu lõppemise üle. Väljendati nördimust, aga samuti hämmeldust ning koguni kihevil lusti. Olukord näis olevat asjade normaalsest seisust nii kaugel, et keegi ei osanud reageerida.
„Kas ta pani meid luku taha?” küsis naine ning siis, kerge värinaga hääles: „Loodan, et ta ei kavatse meid õhku lasta.”
Selle peale kargasid kõik, kes veel istusid, püsti ja hakkasid ettepoole liikuma. Kulus mõni hetk, et selgitada välja, kuidas uks avaneb. Tõusis lärm, trügiti ja nügiti küünarnukkidega.
Kui uks välja ja küljele liikudes lahti sahises, tunglesid ja rüselesid nad kaunile õhtusele aasale, mis lõhnas lehmade ja muljutud kirbumündi järele. Üks-kaks reisijat võtsid alt pagasiruumist kotid ära, teised jätsid need sinnapaika. Paanika ei kadunud õhust täielikult enne, kui nad bussist veidi eemal olid, jõudes oja ääres kõrguva künka harjale. Seal nad peatusid ja pöörasid ringi, salk lõõtsutavaid inimesi, keda valdasid erinevad tunded – segadus, rumalus, häbi. Ka viha. Peagi võttis maad jälle pahameel.
Ning seal seisis buss, mugavalt hunnitu puu alla pargitud, veisekari ümber kogunemas, nagu nemad oleksid järgmised reisijad.
Kõik mobiilid olid nüüd hõivatud. Mehed lidusid läbi kuiva suverohu üles-alla, hõikudes torru pandud pihkudesse. Naised näisid jäävat igaüks oma kohale, kükitades või kummardudes, aga ikkagi mõttetult kisades. Teavitati hädaabiteenistust, helistati bussifirmasse. Hoiatati perekondi, äripartnereid, armsamaid, et keegi võib hilineda.
Üks William Hague’i tüüpi koomiksiliku tulnukapeaga tüüp ütles: „Jah, mu kallis,” – „mu kallis” pingul yorkshire’ilikust irooniast – „kui sa teada tahad, ma olen. Üksi. Üksi veel paari tosina vaese idioodi ja karja lehmadega.” Ja ta vajutas naise tummaks, mees, kelle uskumatu lugu kordki elus tõele vastas. Nalja kui palju!
„Need ei ole lehmad,” sõnas Sam talle.
Tulnukas vaatas teda, pilgutas kaks korda silmi ning keeras pilgu ära.
Lettyle ütles Sam: „Need ei ole lehmad, kas tead.”
Ta laenas tütrelt mobiiltelefoni ja helistas oma sõbrale Charles Goddardile. Tema ja Letty pidid kohtuma Charlesi ja teistega Serpentine Gallerys kirjandusõhtul, pärast mida oli kavas õhtusöök. „Me jääme hiljaks,” lausus ta.
Charles, kes oli juba galeriis, tahtis teada, kust ta helistab.
„Me oleme ühel aasal keset sügavaimat… ma ei teagi. Äkki Hertfordshire’i.”
„Edusamm missugune. On seal ilus?”
Sam vaatas ringi. „Jah, on küll. Mingi lapike eksootilist niitu, mis on üdini Inglismaa.”
„Kas sa oled Inglismaal või Prantsusmaal, Sam?”
„Ei, ei – Inglismaal, kahtlemata. Aga see on minu jaoks võõras. Ma tulin just läbi mittekodanikele mõeldud värava.”
„Sa pead endale Euroopa Liidu passi hankima.”
„Ja sa oled… niidul. Mis sa sellega mõtled?”
„Üks märatsev tige bussijuht viskas meid maha eikuskil ja nüüd hoiab veisekari meid pantvangis.”
„Millest sa räägid, Sambo?”
Sam üritas selgitada. Aga kust alustada? „Õigupoolest,” ütles ta, „ma ei teagi täpselt, mis juhtus. Keegi ütles midagi plahvatuslikku. Keegi morjendus.”
„Morjendus.” Charles nautis seda sõna. Ta naeris.
„Õieti oli tulivihane. Aga ei muutunud vägivaldseks. Ta lihtsalt jättis meid siia. Mäletad seda Larkini luuletust? „Ta kõndis lihtsalt kõigi juurest ära.8””
Charles katkestas teda: „Vabanda, Sam. Ma pean telefoni välja lülitama. Me läheme sisse. Hoian teile õhtusöögiks kohti. Kell kaheksa, kui te jõuate. Sobib? Praegu aga ciao. Ciao-ciao.”
Sam ja Letty viisid kohvrid Sami korterisse ja sõitsid taksoga Exhibition Roadile. Polish Club asus ilusas hoones tagaaeda avaneva terrassi, ülakorruse balliruumi suunduva uhke trepi, rasketes raamides maalide ning baari ja restoraniga, millel olid lauad nii sees kui väljas.
Sõbrad, kaks paari, Charles ja Githa ning Jake ja Jan, istusid pika ruumi kaugeimas otsas lauas, kust avanes vaade aeda, mis pimedusse ja peegeldustesse hääbus. Nad hoidsid neile kahte kohta, ent olid vestlusse süüvinud.
„Sitapead valetavad, Charles. Türa, mõtle ajudega.”
See oli Jake Latimer, koolitatud hääle ja maneeridega näitleja, nii et öeldu kõmises üle lillede ja kajas tagasi voolingutega laest. „Meile
Tsitaat Philip Larkini luuletusest „Poetry of Departures” („Lahkumiste luule”).