Risk. C. K. Stead
Читать онлайн книгу.
olid aidsi-eelsed, õigemini aidsi teadvustamise eelsed ajad ja Sam eeldas, et iga noor naine, kes temaga voodit tahab jagada, kasutab pille, või et naine annab teada, kui ta seda ei tee, ja sel puhul võttis Sam ise kasutusele vajalikud ettevaatusabinõud. Enamik naisi kasutaski. Simone kas ei söönud pille või oli lohakas ja unustas võtta. Kui ta tagasi Pariisi Gustavi juurde tormas, ei teadnud Sam (ega saanud aastaid hiljemgi teada), et Simone on rase. Sam pidanuks seda aimama, kuid ei aimanud. Naise lahkumine ja nende hüvastijätud pulbitsesid tülidest ja leppimistest, valust, vihast ja pisaraist, mida Sam ei suutnud mõista. Simone’i lahkudes tundis ta end hüljatuna, tundis, et on olnud liiga tavaline, et ta ei teinud piisavalt või piisavalt ruttu naise endale võitmiseks. Seda aega meenutas ta alati kahetsusega. Kord juba läinud, katkestas Simone igasuguse suhtluse. Sam käis teda kaks korda Pariisis otsimas, ent tulutult. Naine oli tema elust lahkunud, näis et igaveseks.
Nii oli Pariisil määratud jääda Sami mälestustes lüüasaamise paigaks. Aga mälu on valiv ning Sam Nola puhul kippusid asjad ajaga helgemaks muutuma. Mälestustes on hea naasta isegi (ja mõnikord arvas ta, et just nimelt) möödunud kurbuse kohtadesse. Kuna need kohad olid kurvad, olid nad intensiivsed, ning kuna nad ei kuulunud käesolevasse tegelikkusse, sai neid vastavalt hetke tujule ja vajadusele võtta või jätta.
Pariis sellisena, nagu tema seda mäletas, oli erilisse melanhooliasse mähitud romantikalinn akordionimuusika kaunite nukrate toonide, mööda Seine’i sõitvate péniche’ide, Sacré Coeuri tolmulõhnaste ja küünlahõnguste pühade alkoovide, puude all munakivisillutisel asuvate kohvikulaudade ning Luxembourg’i palee ja aiaga, kus oli kolmerealised kruusateed, kaunid skulptuurid ja Medici purskkaev. Pariis oli tema mälestustes kurb, sest Simone oli ta maha jätnud ja ta ei suutnud naist enam leida, see oli ilus, sest see oli Pariis ning kuna see helises keeles, milles naine oli talle noil Islingtoni öil kõrva nurrunud.
Sam jätkas naise otsinguid ilma tema aadressi ega telefoninumbrita ning märgates kaardil oma hotellist Rue Madame’il lühikese jalutuskäigu kaugusel Luxembourg’i aeda, alustas ta oma jahti sealt üksnes seetõttu, et talle tuli meelde, kuidas naine oli kord rääkinud, et ta käis väikse tüdrukuna seal tennist mängimas. Ta käitus päevi turistina, konnates mööda tänavaid ja jahtides naise nägu. Sami silmad ja kõrvad ahmisid endasse kõike ümbritsevat, kuna ta ei leidnud otsitavat ega pidanudki kunagi leidma.
Hiljem rääkis ta tihti endale – või sõpradele, kui nad kuulasid ja oli õige hetk – lugu öistest jalutuskäikudest vihmas ühe kohviku või restorani juurest järgmise juurde, lugedes menüüsid ja prix fixes’e, vajununa otsustusvõimetusse, mille võis murda vaid mingi äkiline sunnitud (ja harilikult ekslik) valik, ning keset kogu seda melanhoolset uitamist kuskil Saint-Sulpice’i kandis elanikest kubisevatel pimedatel tänavatel, hetkel, mil tema ja keegi võõras teineteisest kahe pargitud auto vahel möödusid, tõstis ta pilgu ning tundis ära näitleja Marcello Mastroianni, Fellini filmide „La Dolce Vita” ja „8½” tähe. Sam tundis ta silmapilkselt ära ning tema rõõm selle üle pidi olema ilmne. Ta astus sammu tagasi, tunnistades jumalasarnase olendi kohalolu, ning andis viipega Mastroiannile märku esimesena minna, mille too võttis vastu naeratusega, mis sulatas üles tolle hetke ja öö. Eriliseks tegi kohtumise asjaolu, et ei lausutud sõnagi. Ta avaldas austust ja see võeti vastu, ning viivuks kümbles Pariis Fellini valguses.
Kuid selline valgus sai paista ainult üürikest aega. Kõigest päev või paar hiljem, ikka ringi jalutades, kohtas ta ühel järsul kitsal metrootrepil, mis viis Rue de Rennes’ile, karja lapsi, kes tema ümber tantsisklesid, patsutasid teda käsivarrele, õlale, seljale, röökisid ja nuiasid raha. Üks neist hoidis ta näo ees ajalehte, justkui oleks seal midagi, mida ta peaks lugema. Ta andis neile paar münti ja läinud nad olidki, jättes ta imestama, mis see siis nüüd oli – kuni ta taipas kontrollida oma rahakotti ning seegi oli läinud.
Otse Saint-Sulpice’i väljakul räpases politseijaoskonnas tegi ta avalduse oma kaotuse kohta. „Les Yugoslavs,” kõlas tülpinud vastus. Need olid linna äärde püsti löödud laagrite mustlaslapsed, kelle nende vanemad või muud käsutajad olid saatnud tegutsema, teades et tollased Prantsuse seadused ei lubanud politseil lapsi vahistada.
Ajaks, mil Sam oli avalduse esitanud (mis ei olnud vajalik, nagu talle öeldi, mitte politseile, kes teadis kurjategijaid hästi, kuid ei saanud nende peatamiseks eriti midagi teha, vaid tema kindlustusnõude jaoks) ja kabinetist väljus, oli ooteruum täitunud inimestega, kes tahtsid teha avalduse sellesama rikkumise kohta. Väike kamp tantsisklevaid lapsvargaid oli pühkinud läbi quartier’, näpates rahakotte, raha ja pisiasju, ning seejärel kadunud linnast välja Boule Miche’i. Samil oli läinud raha ja juhiluba. See oli pigem tüütu kui katastroof, sest pass ja reisitšekid olid kohvris alles. Ent selle ajel peatus ta hetkeks ja küsis endalt, mida ta seal teeb, ning seisis silmitsi tõigaga, et Simone’i ei olnud, et ta ei suuda teda leida ega näe teda enam kunagi. Suvi oli lõppemas ning ühtäkki tundus, et Ü. K. hakkas samuti läbi saama: oli aeg koju minna.
Nende kahe vabaduseaasta jooksul oli Sam proovinud kätt kirjutamises – õigupoolest oli ta kirjutanud terve romaani, põneviku, millele pani pealkirjaks „Olgu neetud su silmad”. Ju üritas ta leida midagi, mis võiks viia ta eemale õigusteadusest, mis oli kunagi talle tundunud nii kütkestav, aga nüüd hakkas näima piiratud ja igav. Toona ei olnud „loova kirjutamise” kursusi. Inimesed, kes kirjutada tahtsid, lihtsalt ostsid paberit ja kaasaskantava kirjutusmasina ning asusid asja kallale. Nii tegi ka Sam. Tema kirjutusmasinaks oli sinine Olivetti ning ta tegutses selle kallal vaheldumisi Islingtonis ja haagissuvilaga teel olles. Ta kiindus „Olgu neetud su silmadesse” mitte seetõttu, et ta pidas seda tingimata väga heaks raamatuks, vaid kuna see tõi talle meelde töötamise kaunites kohtades – Lõuna-Prantsusmaa oliivisaludes, maakohtade rongijaamades piiniate all, Itaalias merevaatega viinamäel. Ükskõik, kuidas see teistele mõjus, autori jaoks äratas raamat ellu stseene ja aroome, millel ei olnud midagi pistmist loos toimuvaga, vaid mis tärkasid lugude kirjutamise keskkonnast.
Ühe viimase asjana sel sügisel, nendel viimastel Londonikuudel pidi ta endale agendi otsima. Selleks sai üks veidrikust napsulembene tüüp, sel alal uus, aga kes lubas asja ette võtta. Kaks päeva enne, kui Sam Heathrow’st San Francisco kaudu Aucklandi lendas, oli leping valmis ja nad kirjutasid sellele alla.
Tagasi Uus-Meremaal, pooleldi erutusest näha kodu kui võõrast maad, pooleldi hirmunud selle kohatisest toorusest, asus Sam tegema seda, mida ikka tehakse, kui ollakse noor, haritud ja uusmeremaalane. Lühidalt, ta armus Ngaio-nimelisse tüdrukusse, abiellus temaga, nad said kaks poega, ta töötas, säästis raha, ostis maja…
Kõik need sammud viisid tavapärase eduka keskklassi viisipärasesse ellu. Nii pidi elu käima. See oli õige. Vanemad olid temaga rahul, tööandja (ta tegutses äriõiguse alal) soosis ja edutas teda. Tema rahulolematus sumbus, igavus oli leige, igatahes mitte äärmuslik. London jäi tema jaoks meenutama nooruse vabameelseid aegu nagu, ta oletas, tema isa põlvkond mäletas Teist maailmasõda.
Aeg-ajalt, pikkade vaheaegade tagant, saatis tema agent sõna „Olgu neetud su silmade” saatuse kohta järjekordse kirjastaja juures. Üks leidis, et ta peaks välja võtma terve Pariisi osa, teine arvas, et Pariisi osa on paljutõotav ning seda tuleb laiendada, kolmas nägi sügavamaid tasandeid, mis muudavad „Olgu neetud su silmad” põnevikust mitmekihiliseks romaaniks, kuid selleks peaks ta raamatu täielikult ümber kirjutama. Mõni lükkas teose otsemaid tagasi, aga kunagi ei kulunud otsuse teatavaks tegemiseks alla poole aasta (sedagi agendi pealekäimisel ja Sami survel). Viis aastat pärast tema naasmist Uus-Meremaale lakkas „tagasiside” (nagu seda algselt nimetama hakati) üldse. Kaks või kolm aastat hiljem kuulas Sam jälle maad ning talle öeldi, et mesilased olid tema agendi Kesk-Ameerikas surnuks nõelanud. Agentuuris ei teadnud tema käsikirja saatusest keegi midagi. Eeldatavalt pidi see olema talle postiga tagasi saadetud, aga kohale ei jõudnudki. Selleks ajaks oli Sam end ärijuristina sisse töötanud, tegi Aucklandis karjääri ja kavatses osta paadi.
Kahekümne aasta pärast sai see eluetapp läbi: lahkuminekule järgnes lahutus, süütunne (jah, ta tundis end süüdi), maja kirjutamine Ngaio ja poiste nimele, loobumine turvalisest töökohast, naasmine Londonisse uut elu otsima, passiga seonduvate formaalsuste lahendamine – selle aasta oma elust oleks