Risk. C. K. Stead
Читать онлайн книгу.
kuradi massihävitusrelvadesse. Erinevalt Blairist ei usu ta Jumalat – mida ma mõistan ja hindan –, aga ta usub Saddami massihävitusrelvadesse…”
„Ma ei öelnud seda,” torises Charles. „See on täielik jama. Ma ütlesin, et kõik on võimalik ja kuni me kindlalt ei tea…”
„Kas me peame sõjaväe mobiliseerima? Kaks sõjaväge? Kümme kuradi sõjaväge.”
„Ei, aga…”
„Me teame, kus nafta on. Aga kus on kuradi relvad?”
Charles ohkas ja vajus uuesti toolileenile. „Äkki sa tõmbaksid nüüd tagasi, Jake? Unusta ära.”
Jake vaatas lauas ringi. Ta nägu väljendas imestust ja nördimust. „Kas see on mingi kuum teema või milles, kurat, asi on?”
Sigines vaikus. „Ma lugesin just Guardiani,” lausus Sam. „Ning jah, see on kuum teema.”
„Tänan sind.” Süüdistusest vabanenuna ootas Jake, et keegi haaraks kinni nafta teemast, mille ta oli õhku visanud. Seda ei tehtud ja nii võttis ta uue suuna.
„Ütle mulle,” sõnas ta Samile, „kui sa juba selline tark kutt oled – miks peab üks rahvas, kes on võimeline andma maailmale Rutherfordi ja All Blacksi, end ühe karvase puuvilja järgi nimetama?”
Sam tundis end lõksu aetuna. Kas ta ei olnud seda türblit just toetanud? „Me ei nimetagi,” vastas ta. „Või mina ei tee seda. Ja kiivi ei ole puuvili. See on lind.”
„Apteryx,” märkis Githa. „Tiivutu.” Githa oli indialane. Ta oli sale ja nägus, vilgas ja intelligentne, armsate tumedate silmade ja ilusa valge hambakaarega. Mõnikord tundus Samile, et Githa teab kõike.
Jake kortsutas kulmu. Teda ei huvitanud, mis on kiivi. Teda huvitas Iraak ja nafta ja need kujuteldavad massihävitusrelvad.
„Kui me lapsed olime,” lausus Charles aidata soovival toonil, „nimetati seda, mida tänapäeval kiiviks nimetatakse, Hiina karusmarjaks.”
Jake raputas pead. „Hästi,” ütles ta. „Võrratu. Aitäh sulle. Just seda mul oligi vaja teada.” Ta kallas välja viimase veini ja tõstis käe, et anda märku mitte kellelegi konkreetsele, vaid tervele ruumile ja küsida juurde. Hetkeks nägi ta välja nagu meeleheitlikult viga nõudev jalgpallur. Taas kord võttis maad vaikus, kõik rüüpasid.
„Kuidas kirjandusõhtu oli?” uuris Letty reipalt. „Kas me jäime ilma millestki erilisest?”
„Kirjandusõhtu?” Väljas oli nüüd juba üpris pime ja Jani pilk oli takerdunud ta enda peegeldusse aknaklaasil. „See oli okei.” Ta sopsutas külgedelt juuksesalke turri. „Oli ju?”
Ülejäänud kolm noogutasid, otsekui meenutades midagi mullu toimunut. „Jah,” kinnitas Charles. „Väga hea oli. Suurepärane, õigupoolest.”
London, mõtiskles Sam, on koht, kus on nii palju „suurepäraseid” asju, et sa unustad need viis minutit pärast nende aset leidmist – mille jooksul leiavad aset järgmised viis suurepärast asja, õigupoolest.
Kelner oli märganud Jake’i semafori ja hõljus nende juurde. Letty ja Sam tellisid pastat ja salatit ning Jake võttis veel ühe pudeli veini.
„Sam ütles Jake’ile, et te olite aasal?” küsis Githa Lettylt.
„Vastab tõele,” sõnas Letty. „Mingi ull kaaperdas meid.”
Ta neelas haši jälle alla. Lugu vajas rääkimist ja Sam jättis selle tütre hooleks. Haššideta oli see palju värvikam. Siin-seal nägi Letty vaeva ja toppis mõne sinna, kuhu see ei kuulunud. Nad olid lennanud HairEire’iga, aga bussijuht, kes kihutas masinaga läbi metsa, nii et põõsad selle külgi kriipisid, oli olnud üldse eitliku käitumisega.
„Ta oli irmus tige,” jutustas ta. „Keegi bussi eesosas ütles talle midagi, võib-olla koraani või oopis 9/11 kohta… Ma ei tea, mida, aga ta läks ulluks – täiesti, saate aru, ja lihtsalt jättis meid sinna. Ja siis üks naine harvas, et ta laseb meid kõiki õhku kildudeks.”
Sam võttis järje üle. „Passisime siis sellel aasal. Saabus politsei – sireenide ja vilkuvate tuledega. Saadeti asendusbussijuht. Firma poolt tuli vabandus – tuli täita pabereid, et saaksime sõiduraha tagasi nõuda. Võmmid korraldasid bussis läbiotsimise…”
„Läbiotsimise?”
„Otsisid lõhkeainet…”
„Muidugi,” kostis Jake, hääl laetud iroonia ja hukkamõistuga. „Mustad vuntsid, tõmmu nahk – islamiterrorist. Kes siis veel?”
„Islamiterroristid on päriselt olemas,” sõnas Charles. „On ju? Nad ei ole väiksed rohelised mehikesed, kes saabusid maale praepannide või lendavate viineritega.”
Jack võttis oma klaasi kätte ja silmitses seda. „Praepannidega ma olengi terve oma elu jännanud.” Ta võttis lonksu, nautis järelmaitset. „Meid on ülemängitud.”
Ta vaatas järgemööda kõigile otsa, ärgitades neid vastu vaidlema. „Hirm on terrorist.”
„Mina nimetan seda 9/11 efektiks.” See oli Sam, seletamas hommikusöögi ajal Lettyle, kes oli – vahelduseks tema kahele sõbrale, Jake’ile ja Charlesile – ööbinud tema pisikeses varumagamistoas. Aasta tagasi olid nad sõpradega enamikku asju ühtmoodi näinud, eriti poliitikas, nüüd said nad vaevu üksteisega rääkida, ilma et oleksid riidu läinud ja röökinud. „Mõlemad toetavad leiboriste. Aga Charles on jäänud Blairile truuks. Jake arvab – noh, sa oled juba kuulnud. Blair on George Bushi puudel.”
„Jake on ülimalt jõuline.”
„Kõva hääl, ohtralt vägisõnu. Kui ma temaga nõustun, näib see teda ärritavat – ma ei saa päris hästi aru, miks. Võib-olla on asi mu ametis – ta vist arvab, et kõik, kes sedasorti tööd teevad… Aga Iraagi ja Blairi osas on tal muidugi õigus.”
Letty heitis pilgu käekellale. „Ma pean minema, mon papa9.” Ta suudles isa kulmule ja hakkas nõusid koristama.
„Jäta need. Mul on aega.”
Letty musitas teda uuesti ja suundus oma tuppa.
„Nägemist, au’voir,” hõikas ta minut hiljem ukselt. „Näeme reede õhtul, kui see mõte sulle meeldib.”
„Jah. Meeldib küll. Näeme siis.”
Ta nõjatus ette ja jälgis läbi akna, kuidas tütar majauksest väljub, trepist alla läheb ning pöörab siis paremale ja veelkord paremale, Paddingtoni suunas. Enne teist pööramist ta seisatas ja sättis oma rätiku ilusti.
„Sinu Perdita10,” oli Charles teda nimetanud.
9/11 efekt
1
hää thames…
Pärast kunstide ja õigusteaduste bakalaureuse kraadi omandamist 1978. aastal tuli Sam Nola Londonisse selle järele, mida uusmeremaalased nimetavad ü. k. – ülemerekogemuseks. Uus-Meremaa ja Austraalia inimesed olid skvottinud Islingtonis ühe linnale kuuluva, ent asustamata ja laudadega kinni löödud maja. Raudkangi abil murti sisse ja uksele pandi uus snepperlukk. Majja veeti elekter, hoone ühendati veevärgiga ja viis-kuus sõpra kolis sisse – ebaseaduslikult, aga kuna skvottimist puudutav seadus oli keeruline, juba sees olijaile kehtisid mingid õigused, siis neid ei tõstetud välja. Noore ja paindlikuna ei olnud tööd leida raske, passipoliitika ei olnud nii jäik, milliseks see nüüd oli muutunud, ning Sam elas ja töötas Londonis üle kahe aasta ning reisis Euroopas, nagu Rahvaste Ühenduse noored seda toona tegid, teispool väina liiguti sõpradega kamba peale odavalt ostetud logus Bedfordi haagissuvilas.
Londonis tulid ta ellu noored naised, kallimad, mõni oli meeldejääv, kellest oli kahju lahkuda, teised ununesid või jäid unarusse (Sami poolt). Kõige paremini jäi meelde Simone
Mu isa. – Pr. k.
Tegelane William Shakespeare’i „Talvemuinasjutust”.