Alandatud ja solvatud. Fjodor Dostojevski
Читать онлайн книгу.
algab nüüd!”
Tal voolasid pisarad. Jah, tal oli raske!
„Oh, kuidas ma igatsesin sind näha!” jätkas ta pisaraid tagasi surudes. „Kui kõhnaks sa oled jäänud, paistad haige ja kahvatu! Kas sa olid tõesti haige, Vanja? Mida kõike ma sinult küsin! Kogu aeg räägin ainult enesest. Kuidas on sul lood ajakirjanikkudega? Kas sinu uus romaan edeneb ka?”
„Mis nüüd rääkida romaanidest või minust, Nataša! Ja mis üldse tähendavad minu asjad! Pole viga, need ikka liiguvad, ja jumal nendega! Aga ütle, Nataša, kas tema ise nõudis, et sa tema juurde läheksid?”
„Ei, mitte tema üksi, rohkem küll mina. Tema muidugi rääkis, aga mina ka… vaata, mu tuvike, ma seletan sulle kõik ära. Teda tahetakse kihlata rikka ja väga kõrgest soost pruudiga kuulsast suguvõsast. Isa tahab tingimata, et ta sellega abielluks. Aga isa, nagu sa tead, on tal suur intrigaan; on kõik rattad käima pannud: sellist võimalust ei tule enam kümne aasta jooksul – suhted, raha… Ja räägitakse, et pruut olevat väga ilus, haritud ja hea südamega. Kõigiti väga kena. Aljoša tunnebki tema vastu huvi. Liiatigi tahab isa temast rutem lahti saada, et ka ise abielluda, ja seepärast on ta otsustanud ilmtingimata ja maksku, mis maksab meie suhted lõpetada. Ta kardab mind ja minu mõju Aljošale…”
„Kas siis vürst teab teie armastusest?” katkestasin ma teda imestunult. „Ta ju ainult kahtlustas, ja sedagi mitte õigesti?”
„Teab, kõike teab.”
„Kes talle sellest rääkis?”
„Aljoša ise rääkis talle hiljuti. Aljoša ütles mulle, et ta olevat kõik isale ära rääkinud.”
„Taevas hoidku! Mis teil küll sünnib! Või rääkis ise kõik ära, ja veel niisugusel ajal?..”
„Ära teda süüdista, Vanja,” ei lasknud Nataša mind jätkata. „Ja ära teda naera. Teda tuleb sootuks isemoodi hinnata. Ole õiglane! Tema pole ju niisugune, nagu oleme näiteks meie sinuga. Ta on laps, temal on olnud teine kasvatus. Kas ta üldse mõistabki, mida teeb? Esimene mulje, esimene võõras mõju võib teda kõrvale viia kõigest, millele ta hetke eest oli vande andnud. Tal ei ole iseloomu. Näiteks annab ta sulle tõotuse, aga juba samal päeval tõotab ta sedasama õiglaselt ja siiralt kellelegi teisele; siis tuleb ise veel esimesena sulle seda rääkima. Ta võib ehk ka alatusega hakkama saada, kuid vaevalt saab teda selles süüdistada, vahest tuleb üksnes kahetseda! Ta on valmis ka eneseohverduseks, ja kas sa tead veel, milliseks! Aga seda kõike kuni uue muljeni, seejärel unustab ta kõik ära. Nõnda unustab ta minugi, kui ma pole alati ta ligi. Niisugune on ta!”
„Võib-olla, Nataša, ei ole see kõik õige, on ainult kuuldused. Abiellumiseks on ta ju veel poisike.”
„Tema isal on erilised kavatsused, ütlen ma sulle.”
„Aga kust sa tead, et pruut on nii kena ja et ta juba meeldib talle?”
„Ta ju ise rääkis mulle seda!”
„Tõesti? Ta ise rääkis sulle, et võib armastada teist, ja nõuab nüüd sinult sellist ohvrit?”
„Ei, Vanja. Ei. Sa ei tunne teda, oled temaga vähe kokku puutunud. Teda peab lähemalt tundma, siis võib otsustada. Maailmas pole õiglasemat ja puhtamat südant, kui on tema oma. Aga mis siis? Kas oleks parem, kui ta valetaks? Ja kui talle see inimene meeldib ning mina ei puutu temaga nädal aega kokku, siis unustabki ta minu ja hakkab teist armastama ning hiljem, kui näeb mind, on ta jälle minu jalgade ees maas. Ei! See on veel hea, et ma seda tean, et see ei ole minu eest varjatud, sest muidu ma sureksin kahtlustekoorma all. Nõnda, Vanja! Olen juba otsustanud: kui ma ei ole tema juures alati, alaliselt, kogu aeg, siis lakkab ta mind armastamast, unustab mu ja jätab maha. Ta on juba niisugune. Iga teine naine võib teda ära meelitada. Ja mis minul siis teha jääb? Ma suren siis… ah mis, et suren! Tahaksin juba nüüdki surra! Mis elu mul oleks ilma temata? See on ju raskem surmast, raskem igasugustest piinadest! Ah, Vanja, Vanja! On ju ometi midagi olemas, mille pärast ma nüüd hülgasin isa ja ema! Ära püüa mind enam veenda, ma olen juba otsustanud. Ta peab olema minu kõrval iga tund, iga hetk; ma ei saa enam tagasi pöörduda. Ma tean, et olen hukutanud enese ja hukutanud teisedki… Ah, Vanja!” karjatas ta äkki ja hakkas üleni värisema. „Aga kui ta mind tõepoolest enam ei armasta? Kui sa rääkisid praegu tema kohta tõtt (ma polnud temast midagi rääkinud), et ta ainult petab mind, et ta ainult paistab olevat õiglane ja otsekohene, tõeliselt aga on kuri ja kelkija! Ma praegu kaitsen teda sinu eest, aga tema võib-olla on samal ajal teisega ja naerab endamisi… kuid mina, mina alatu, olen kõik enesest ära heitnud ja käin mööda tänavaid ja otsin teda… Oo, Vanja!”
See oie tuli ta südamest nii valusalt, et kurbus valdas mu hinge. Ma mõistsin, et Nataša oli kaotanud igasuguse võimu enese üle. Ainult pime, meeletu armukadedus võis teda sellisele hullumeelsele otsusele viia. Kuid ka minus ärkas armukadedus ja purskus südamest välja. Ma ei suutnud end talitseda: tundsin vastikust.
„Nataša,” ütlesin. „Ma ei mõista ainult üht: kuidas suudad sa teda veel armastada pärast seda, mida ise praegu temast rääkisid? Sa ei austa teda, ei usu tema armastustki, kuid lähed tagasipöördumatult tema juurde ja hävitad tema pärast kõik! Mida see siis tähendab? Ta piinab sind kogu elu, ja sina teda samuti. Mõttetult armastad sa teda, mõttetult. Sellisest armastusest ei saa ma aru.”
„Jah, ma armastan teda kui hull,” vastas ta, kahvatades otsekui valust. „Sind pole ma iial nõnda armastanud, Vanja. Tean, et ma olen hulluks läinud ega armasta nõnda, nagu vaja. Mu armastus tema vastu ei ole hea… Kuula, Vanja: ma teadsin juba varem ja aimasin meie kõige õnnelikumatel hetkedel, et tema mind ainult kannatama paneb. Aga mis parata, kui mind praegu õnnestavad ka kannatused temalt! Kas ma lähen tema juurde, et saada rõõmu? Kas ma ei tea ette, mida võin temalt oodata ja mida pean temalt kannatama? Ta ju tõotas, et armastab mind, ja andis igasuguseid lubadusi; aga ma ei usu ühtki tema lubadust, ei pea neid lubadusi millekski, ei ole pidanud varem, kuigi teadsin, et ta pole mulle valetanud ja et ta ei oskagi valetada. Ma olen talle ütelnud, et ei taha teda millegagi siduda. Kuid siiski oleksin ma meeleldi tema ori, vabatahtlik ori; kannataksin välja kõik, kõik, kui ta ainult oleks minuga, et ma teda vaadata võiksin! Armastagu või mõnda teistki, kuid ainult minu juuresolekul, et mina ka seal oleksin… Milline alatus, eks ole, Vanja?” küsis ta äkki, vaadates mind palavikulise, kiiskava pilguga. Hetkeks oli mul tunne, nagu soniks ta. „Sellised soovid on ju alatus? Aga mis siis? Ise ma tean, et on alatus, aga kui ta minu maha jätab, jooksen ma talle järele maailma lõppu, kuigi ta mind ära tõukab ja minema ajab… Sina räägid nüüd, et ma peaksin tagasi pöörduma. Aga mis sellest siis välja tuleb? Lähen tagasi, aga homme tulen jälle ära, kui ta käsib, siis tulen. Ta vilistab, hüüab mind kui koerakest, ja ma jooksengi talle järele… Piinad! Ma ei karda ühtki piina temalt! Sest ma tean, et siis kannatan tema läbi. Ah, seda ei saa ju kõike seletada, Vanja.”
„Aga isa, aga ema?” mõtlesin. Nataša oli nad juba otsekui unustanud.
„Ta siis ei abiellugi sinuga, Nataša?”
„On lubanud, kõike on lubanud. Selleks ta kutsuski mind nüüd, et juba homme laulatada salaja, väljaspool linna. Ta ei tea ju, mida teeb. Ta võib-olla ei teagi, kuidas laulatatakse. Ja mis mees ta on! Naljakas tõesti! Aga abiellub, on siis õnnetu, hakkab etteheiteid tegema… Ma ei taha, et ta mulle kunagi mingisuguseid etteheiteid teeks. Annan talle kõik, aga tema ärgu andku midagi! Kui abiellumine talle õnnetuseks on, miks peaksin ta siis õnnetuks tegema?”
„Ei, see on kõik nagu mingi uim, Nataša,” ütlesin. „Kuidas siis jääb, kas sa lähed nüüd otsekohe tema juurde?”
„Ei, ta lubas siia tulla, mulle järele; me otsustasime…”
Nataša vaatas ahnelt kaugusesse, kuid kedagi polnud näha. „Teda ei ole veel! Ja sina tuled esimesena!” hüüdsin ma pahaselt. Nataša võpatas kui löögist. Tema nägu tõmbus haiglaselt virilaks.
„Võib-olla ei tule ta üldse,” sõnas ta kibeda naeratusega. „Kolm päeva tagasi kirjutas ta mulle, et kui ma talle ei tõota, et tulen, siis on ta sunnitud oma otsust muutma – ei lähe minuga laulatama, ja isa viib