Alandatud ja solvatud. Fjodor Dostojevski
Читать онлайн книгу.
mõtteis ja langetatud päi tõttas kuhugi. Oma suurimaks imestuseks tundsin selles mehes ära vana Ihmenevi. See oli üldse ootamatute kohtumiste õhtu. Ma teadsin, et vanamees oli kolme päeva eest haigeks jäänud, ja nüüd äkki kohtan teda nõnda niiske ilmaga tänaval. Liiatigi ei läinud ta varemgi peaaegu kunagi õhtuti toast välja, aga sellest ajast peale, kui Nataša kodust lahkus, see tähendab, juba pool aastat, oli ta olnud täielik kodus-istuja. Minu üle tundis ta nüüd kuidagi ebatavaliselt suurt rõõmu, nagu inimene, kes viimaks ometi on leidnud sõbra, kellega võib oma mõtteid jagada. Ta haaras mu käe, surus seda tugevasti ja küsimata, kuhu ma lähen, vedas mind enesega kaasa. Ta oli millestki ärritatud, kiirustav ja äge. „Kus ta võis käia?” mõtlesin endamisi. Temalt eneselt ei maksnud seda küsida; ta oli muutunud väga umbusklikuks ja nägi igas lihtsamaski küsimuses või märkuses solvavat vihjet ning auhaavamist.
Vaatasin teda kõrvalt: nägu oli tal haiglane; viimasel ajal oli ta kõhnaks jäänud; habe oli tal vist juba terve nädal ajamata. Tema täiesti halliks läinud juuksed kippusid korratult välja ta kortsunud kübara alt ning ripnesid pikkade kahludena vana ja kulunud palitu krael. Olin juba varem tähele pannud, et ta mõnikord unustas enese täielikult; unustas näiteks, et ta ei viibi toas üksi, rääkis enesega, vehkis kätega. Raske oli teda vaadata.
„Noh, Vanja, kuidas elad?” küsis ta. „Kuhu sa pidid minema? Aga mina, näed, tulin välja; on vaja asju ajada… Oled sa terve?”
„Kas teie olete siis juba terve?” vastasin. „Hiljuti alles olite haige, aga nüüd olete välja tulnud.”
Vanamees ei vastanud, nagu poleks minu küsimust kuulnudki.
„Kuidas on Anna Andrejevna tervis?”
„Terve, terve… Natuke on küll temagi haige. Murelikuks on teine mul läinud… Tuletas sind meelde. Miks ma meid vaatama ei tule? Või tahtsidki nüüd minna meie poole, Vanja? Või ei? Ma ehk eksitan, vean sind kõrvale?” küsis ta äkki, vaadates mind kuidagi umbusklikult ja kahtlustavalt. Umbusklik vanamees oli muutunud niivõrd tundeliseks ja närviliseks, et kui ma oleksin nüüd talle vastanud, et ei kavatsenud nende juurde minna, siis oleks ta kindlasti haavunud ja mind külmalt üksi jätnud. Ruttasin siis jaatavalt vastama, et ma just tahtsingi külastada Anna Andrejevnat, kuigi teadsin, et seetõttu hilinen ja võib-olla ei saagi siis enam Natašaga kokku.
„See on hea,” leidis vanamees, olles minu vastusega täiesti rahul, „see on hea…” Aga siis jäi ta äkki vait ja vajus mõttesse, nagu oleks midagi ütlemata jätnud.
„Jah, see on hea,” kordas ta masinlikult umbes viie minuti pärast, nagu ärgates sügavaist mõtteist. „Hm… vaata, Vanja, sa oled meile alati olnud kui lihane poeg: Jumal ei andnud meile Anna Andrejevnaga… poega… aga andis meile sinu. Seda olen alati arvanud. Naine ka… jah. Ja sa oled alati meie vastu olnud aupaklik ja õrn, nagu lihane õilis poeg. Õnnistagu Jumal sind selle eest, Vanja, nagu meie mõlemad, sind õnnistame ja armastame… jah!”
Ta hääl hakkas värisema; jutt katkes viivuks.
„Jah… ja siis? Olid sa haige või? Miks sa nii kaua meil ei ole käinud?”
Rääkisin talle kogu loo Smithist, vabandades, et sekeldused Smithiga olid mind kinni pidanud, ja liiatigi oleksin ma peaaegu haigeks jäänud, ning kõigi nende asjaajamiste tõttu oli olnud mul väga kauge minna Vassili saarele (tol ajal elasid nad Vassili saarel). Ma oleksin peaaegu välja lobisenud, et leidsin tollal ometi võimaluse Natašat külastada, kuid panin siiski õigel ajal suu kinni.
Smithi lugu huvitas vanameest väga. Ta muutus tähelepanelikuks. Teada saades, et mu uus korter on niiske ja võib-olla koguni halvem kui eelmine, aga maksab kuus rubla kuus, ägestus ta koguni. Üldse oli ta muutunud väga ägedaks ja kannatamatuks. Ainult Anna Andrejevna oskas temaga sellistel puhkudel toime tulla, ja sedagi mitte alati.
„Hm… see on su kirjandus, Vanja,” hüüdis ta peaaegu vihaselt, „see viis sind pööningule ja viib ka kalmistule! Rääkisin ju sulle, hoiatasin… Kas B. ikka veel arvustusi kirjutab?”
„Ta on surnud, oli tiisikuses. Mulle tundub, et ma olen teile sellest juba rääkinud.”
„Surnud, hm… surnud! Nii see pidi minemagi. Noh, kas ta jättis naisele ja lastele midagi järele ka? Sa ju rääkisid, et temal olevat olnud vist ka naine… milleks niisugused inimesed üldse abielluvad?”
„Ei, mitte midagi ei jätnud,” vastasin.
„Noh, nii see asi ongi!” hüüdis ta säärase hooga, nagu oleks see lugu puudutanud lähedalt ja sugulaslikult teda ennast ning nagu oleks surnud B. olnud tema lihane vend. „Mitte midagi? Muidugi mitte midagi! Kas tead, Vanja, mina ju tundsin seda ette, et temaga lugu nõndamoodi lõpeb, juba tol korral, mäletad, kui sa teda mulle alati ette kütsid. Kerge öelda – ei jätnud mitte midagi! Hm… ta sai kuulsaks. Oletame, et isegi surematult kuulsaks, aga kuulsus kõhtu ei täida. Mina, vennas, aimasin ette ka sinu lugu, Vanja. Kiitsin sind küll, kuid siiski nägin ette. Nii et B. on siis surnud? Ja miks ka mitte surra? Hea elamine ja… kena kohake, vaata!”
Ja ta osutas kiire käeliigutusega tänava udusele perspektiivile, mida valgustasid niiskes pimeduses nõrgalt vilkuvad laternad, räpastele majadele, niiskusest läikivatele kivilahmakatele kõnniteel, tusastele, vihastele ja läbimärgadele jalakäijatele, kogu sellele pildile, mida hõlmas must, nagu tušiga ülevalatud Peterburi taeva kuppel. Olimegi juba väljakule jõudnud; meie ees tõusis pimeduses ausammas, mida gaasilambid alt valgustasid, ja eemal tagapool eraldus ebaselgelt tumedana taeva süngest koloriidist tohutu koloss – Iisaku katedraal.
„Sa vist rääkisid mulle, Vanja, et ta oli hea, suuremeelne ja sümpaatne, tunnete ja südamega inimene. Noh, aga eks need, keda sina sümpaatseteks ja südamega inimesteks pead, ole ju kõik niisugused! Muud nad teha ei mõista, kui sigitavad maailma vaeslapsi! Hm… küllap surragi oli tal minu arvates lõbus! Eh!.. Oleks võinud siit kuhugi ka ära sõita, kas või Siberisse. Mida sa tahad, tüdruk?” küsis ta äkitselt, silmates kõnniteel armuandi paluvat last.
See oli väike kõhetu tütarlaps, aastat seitse-kaheksa, mitte enam. Seljas olid tal räpased hilbud; ta väikesed jalad olid paljalt, ilma sukkadeta, katkistes kingades. Külmast lõdisevat kehakest püüdis ta katta vana lühikese seelikuga, millest oli juba ammu välja kasvanud. Tema kõhetu, kahvatu ja haige näoke oli meie poole pöördunud; aralt ja sõnatult vaatas ta meid ja tema värisev käeke oli mingi alandliku äraütlemise hirmuga välja sirutatud. Seda nähes hakkas vana Ihmenev värisema ja pöördus tüdruku poole nii kiiresti, et ehmatas teda. Tüdruk võpatas ja põrkas tagasi.
„Mida sa tahad, tüdruk?” hüüdis ta. „Mis? Palud armuandi? Jah? Säh, siin on… võta!”
Ja ta hakkas liigutusest värisedes taskust raha otsima ning võttis sealt kaks-kolm hõbemünti. Sellest tundus talle vähe olevat; ta otsis välja rahakoti, võttis sealt rublase paberraha – see oli kõik, mis seal leidus, – ja surus selle väikese kerjaja pihku.
„Jeesus kaitsku sind, väikseke… mu laps! Jumala ingel olgu sinuga!”
Väriseva käega tegi ta lapsele mitu ristimärki; siis aga äkki, märgates, et ka mina olen seal ja teda vaatan, muutus ta tusaseks ja eemaldus kerjusest kiirel sammul.
„Tead, Vanja, seda ma näha ei suuda,” jätkas ta pärast pikka vihast vaikimist, „kuidas need väikesed süütud olendid värisevad tänaval külma käes… ja süüdi on nende neetud emad ja isad. Aga missugune ema saadab säärase lapse tänava õudusesse, kui mitte väga õnnetu ema!.. Võib-olla istuvad tal seal kuskil nurgas veel mõned orvud, ja see siin oli kõige vanem. Ise ta on haige… Jah… Ei ole need vürstlikud lapsed! Vanja, maailmas on palju lapsi… kes vürstlikud lapsed ei ole! Hm!”
Ta jäi vait, nagu oleksid tal tekkinud mingisugused kõnelemisraskused.
„Tead, Vanja, ma olen Anna Andrejevnale lubanud,” alustas ta segaselt ja katkendlikult. „Ma olen talle lubanud… see tähendab, me oleme Anna Andrejevnaga otsustanud, et võtame orvukese kasvatada… võtame ühe vaese, tähendab, ja väikese tüdruku päriselt endi juurde, mõistad! Muidu on meil, vanainimestel, üksi