Alandatud ja solvatud. Fjodor Dostojevski
Читать онлайн книгу.
olemas on. Nõnda sündiski.
Kogu hommiku jändasin oma paberitega, neid sorteerides ja korraldades. Et portfelli mul ei olnud, siis olin nad kolimisel padjapüüri pannud. Nüüd olid nad kõik kortsunud ja segamini. Siis istusin ja hakkasin kirjutama. Tollal kirjutasin ma ikka veel oma suurt romaani. Kuid asi ei edenenud; peas oli midagi muud…
Viskasin sule käest ja võtsin istet akna juures. Hämardus juba ja mu meel muutus järjest kurvemaks. Mind valdasid igasugused rasked mõtted. Ikka tundus mulle, et siin Peterburis ma lõpuks saan hukka. Ligines kevad; küllap ma elustuksin, mõtlesin, kui pääseksin selle paksu kesta seest välja jumala maailma, värskete põldude ja metsade lõhna hingama; ma polnud näinud neid ju nii kaua… Mäletan, mulle torkas pähe ka säärane mõte: küll oleks hea, kui mingi nõiduse või ime läbi saaks unustada kõik, mis on olnud ja viimastel aastatel läbi elatud; unustada kõik, värskendada pead ja alustada uue jõuga. Tol korral ma veel unistasin sellest ja lootsin ülestõusmist. „Võiksin minna või hullumajja,” otsustasin viimaks, „et aju kuidagi peas ümber pöörduks ja uue asendi võtaks ning et siis jälle saaks ennast terveks arstida.” Küll oli see suur elujanu ja usk elusse!.. Mäletan, et samas puhkesin ka naerma: „Ja mida siis teha pärast hullumaja? Kas hakata tõesti jälle romaane kirjutama?”
Nõnda unistasin ja tundsin muret, kuid aeg liikus edasi. Oli saabumas öö. Sel õhtul oli meil Natašaga kohtamine kokku lepitud. Ta oli juba eelmisel päeval saatnud mulle kirjakese kindla kutsega tulla tema juurde. Tõusin toolilt ja seadsin ennast minekule. Ilma selle kutsetagi tahtsin sellest korterist välja pääseda, ükskõik kuhu, kas või vihma ja pori kätte.
Mida pimedamaks läks, seda suuremaks tundus muutuvat mu tuba, nagu oleks ta ikka enam ja enam laienenud. Kujutlesin enesele, et öösel näen ma igas nurgas Smithi, et ta istub ja vahib mind üksisilmi, nagu oli kondiitriäris Adam Ivanovitši vahtinud, ja tema jalgade juures lamab Azorka. Ning samal hetkel elasin läbi sündmuse, mis mind väga imestama pani.
Muide, pean kõiges olema otsekohene: kas närvide segiolekust, kas uutest muljetest uues korteris või hiljutisest halvast meeleolust, aga kui tol päeval hämarduma hakkas, siis sattusin ma aegamööda sellesse meeleollu, mille all kannatan öösiti sageli ka nüüd, olles haige, ja mida ma müstiliseks hirmuks nimetaksin. See on väga raske, väga piinav kartus millegi ees, mida ma isegi määratleda ei suuda, millegi tavalise korra järgi arusaamatu ja olematu ees, mis aga ilmtingimata teostub võib-olla juba samal hetkel, otsekui pilkeks igasugustele mõistuse põhjendustele, tuleb ja jääb minu ette seisma kui vääramatu tõsiasi, õudne, inetu ja halastamatu. See kartus kasvab harilikult ikka enam ja enam, hoolimata mõistuse seletustest, nii et viimaks võetakse mõistuselt igasugune võimalus tunnetele vastu panna, kuigi ta sel hetkel ehk koguni palju selgemini töötab. Teda ei panda tähele, ta muutub kasutuks ja see kahestumine suurendab ootuse kartlikku tuska veel enam. Mulle paistab, et niisugune on osalt nende inimeste tusk, kes surnuid kardavad. Kuid minul suurendab veelgi piina selle hädaohu ebamäärasus.
Mäletan, et seisin, selg ukse poole, ja olin võtmas laualt oma kübarat, kui äkitselt, selsamal hetkel, tuli mulle mõte, et kui ma nüüd ümber pööran, siis ilmtingimata näen Smithi: algul ta avab tasa ukse, jääb lävele seisma ja vaatab tuba; siis tuleb langetatud päi tasa tuppa, jääb minu ette seisma, vahib mind oma uduste silmadega ja äkki naerab mulle näkku hambutut ja kuuldamatut naeru, ning kogu ta keha kiigub ja jätkab selle naeru mõjul veel hulk aega kiikumist. Seda kõike nägin äkki selgesti ja täpselt oma kujutluses, ja ühes sellega võttis minus aset täielik ja vääramatu teadmine, et see kõik kindlasti ja paratamatult nõnda sünnib, et see ongi juba sündinud, kuid ma ainult ei näe seda, sest seisan, selg ukse poole, ja et uks samal hetkel võib-olla juba avanebki. Pöörasin kiiresti ümber – ja mis juhtus? Uks tõepoolest avanes tasa ja kuuldamatult, täpselt nõnda, nagu ma seda äsja olin kujutlenud. Ma karjatasin. Hulk aega polnud kedagi näha, nagu oleks uks avanenud iseenesest; siis ilmus äkki lävele mingi imelik olend; kellegi silmad, nagu ma suutsin pimedas eristada, vaatasid mind teravalt ja kindlalt. Üle mu ihu käis külmavärin. Oma ülimaks hirmuks nägin, et see oli laps, tütarlaps, ja kui see oleks olnud Smith ise, siis võib-olla temagi poleks mind nõnda ehmatanud, nagu ehmatas selle tundmatu lapse imelik, ootamatu ilmumine minu tuppa sel tunnil.
Ma juba ütlesin, et ta avas ukse nii tasa ja aeglaselt, nagu kardaks tuppa tulla. Seejärel jäi ta lävele seisma ja vaatas mind kaua imestusega, mis tardumusega sarnanes. Viimaks astus ta paar sammu ja jäi minu ette seisma, ikka veel sõnagi lausumata. Ma vaatasin teda lähemalt. See oli kaheteist- või kolmeteistkümneaastane tütarlaps, väikest kasvu, kahvatu ja kõhn, nagu oleks ta alles hiljuti raskesti haige olnud. Seda enam särasid tema suured mustad silmad. Vasaku käega hoidis ta rinna kohal koos vana auklikku rätti, mis tema õhtusest külmast värisevat rinda kattis. Riideid tema seljas võis nimetada räbalaiks; tihedad mustad juuksed olid silumata ja sassis. Nii me seisime paar minutit teineteisele otsa vahtides.
„Kus on vanaisa?” küsis ta viimaks vaevu kuuldava häälega, nagu oleks tal rind või kõri valutanud.
Selle küsimusega kadus mu müstiline hirm. Küsiti Smithi; ootamatult ilmnesid tema jäljed.
„Sinu vanaisa? Ta on ju surnud!” ütlesin ma äkitselt, olemata valmis tema küsimusele vastama, ja kahetsesin seda otsekohe. Umbes minuti seisis tütarlaps senises asendis, siis hakkas äkki värisema, ja nii tugevasti, nagu oleks oodata ohtlikku närvivapustust. Tahtsin temast kinni haarata ja teda toetada, et ta maha ei kukuks. Aga tal hakkas kohe jälle parem ning ma nägin selgesti, et ta tegi ebaloomulikke pingutusi, et minu ees oma ärevust varjata.
„Andesta, andesta mulle, tütarlaps! Andesta, mu laps!” laususin. „Ma nii äkki ütlesin sulle, aga võib-olla see ei olegi… sa vaeseke!.. Keda sa otsid? Kas vanameest, kes siin elas?”
„Jah,” sosistas ta suure pingutusega, vaadates mulle rahutult otsa.
„Tema nimi oli Smith? Jah?”
„J-jah.”
„Tema… nojaa, tema on küll surnud… Aga sina ära kurvasta, tuvikene… Miks sa ennem ei tulnud? Kust sa nüüd tuled? Ta maeti eile. Ta suri äkki, ootamatult… Oled sa tema lapselaps?”
Ta jäi minu kiiretele ja segastele küsimustele vastuse võlgu. Pööras sõnatult ümber ja hakkas tasa toast välja minema. Olin sedavõrd üllatunud, et ei hoidnud teda tagasi ega esitanud rohkem küsimusi. Ta seisatas korraks veel lävel ja vaid pooleldi minu poole pöördudes küsis:
„Kas Azorka on ka surnud?”
„Jah, Azorka on ka surnud,” vastasin ja mulle tundus tema küsimus imelikuna. Nagu oleks ta olnud veendunud, et Azorka pidi tingimata surema koos vanamehega. Kuulanud ära minu vastuse, lahkus tütarlaps kuuldamatult, sulgedes ukse ettevaatlikult enese järel.
Hetke pärast jooksin talle järele, ääretult pahane enesele, et olin lasknud tal ära minna. Ta läks nii tasa, et ma ei kuulnudki, kui ta avas teise, trepile viiva ukse. „Trepist pole ta veel alla jõudnud,” arvasin ja jäin, vööruses kuulatama. Kuid kõik oli vaikne ega olnud kuulda kellegi samme. Ainult alumisel korrusel paugatas kuski uks ja kõik jäi jälle vaikseks.
Läksin kiiresti trepist alla. Minu korteri juurest, viis viiendalt korruselt neljandale keerdtrepp; neljandalt korruselt kuni alla oli trepp sirge. See oli räpane, must ja alati pime trepp, nagu need on väikeste korteritega suurtes üürimajades tavalised. Sel hetkel oli seal täiesti pime. Kui olin käsikaudu jõudnud neljandale korrusele, jäin seisma, sest mulle justkui torkas pähe mõte, et siin vööruses on keegi, kes end minu eest peidab. Hakkasin käega kobama; tütarlaps oli tõepoolest siin nurgas, nägu seina poole, ja nuttis kuuldamatult.
„Kuule, mida sa kardad?” alustasin juttu. „Ma kohutasin sind, olen süüdi. Vanaisa rääkis enne surma sinust, need olid ta viimsed sõnad… Mulle jäid ka raamatud; need on vist sinu omad. Kuidas su nimi on? Kus sa elad? Ta ütles, et Kuuendal liinil…”
Kuid oma juttu ma lõpetada ei saanud. Tütarlaps karjatas, justkui ehmudes sellest, et ma tean, kus ta elab. Oma kõhna kondise käega lükkas ta mind eemale ja jooksis trepist alla. Mina talle järele. Kuulsin veel ta samme all. Siis need kadusid… Kui ma