Vee piiril. Sara Gruen
Читать онлайн книгу.
paistsid tinahalli taeva taustal nagu arvukad katkised hambad. Ta oli selle müüride vahel lapsena mänginud ning teadis, millised toad olid terved, kus tuli jalge ette vaadata, kus leidusid parimad peidupaigad ja kus käisid kurameerivad paarid. Tema ja Angus teiste seas.
Lumesadu oli nüüd tugevam. Räitsakad kogunesid ja sulasid ta juustel. Kõrvad enam ei tulitanudki. Ta tõmbas varrukad üle külmunud käte ja pigistas need sõrmeotstega kokku. Väravavahimajast läbi, kuivatist mööda, läbi pika rohu ja astelhernepuhmaste, kilpjalgade ja ohakate otse Veeväravani.
Ta seisatas kaldapealsel ja vahtis ainiti järve tumedusse. Tuhanded tillukesed vahuharjad tantsisid selle pinnal ja paistsid liikuvat vastupidisesse suunda kui vesi nende all. Räägiti, et see järv mahutas rohkem vett kui ülejäänud veekogud kokku – mitte vaid Šotimaal, vaid ka Inglismaal ja Walesis – ning et see sisaldas ka muud. Teda oli selle eest terve elu hoiatatud, sest vesi läks kiiresti sügavaks, külmus oli läbilõikav ja Kelpie2 ootas.
Màiri tippis külg ees kallakust alla, vabastades jääkülmad sõrmed varrukatest, et mantlisaba üleval hoida.
Alla jõudes nilpsas vesi tema kingataldu. Veepiir tundus ahvatlevalt madal, nilpsas üle kruusa ja järve tagasi. Ta astus sammu edasi ja ahmis õhku, kui vesi tema kingad üle ujutas. Nii külm, nii külm ning ometi polnud see kunagi jäätunud, mitte kordagi kirjapandud ajaloos. Veel üks samm ja hingetõmme. Turbaebemed pöörlesid vees tema pahkluude ümber, keerlesid tema jalgu edasi kutsudes. Veel üks samm ja seekord ta komistas ning leidis end põlvesügavusest veest. Tema villane kuub hõljus naeruväärse vihmavarjuna, pannes esmalt vastu, kuid tõmbus siis lõpuks vett täis ja tõmbas teda sügavamale. Màiri vaatas selja taha kalda poole, ühtäkki meeleheitel. Oleks tal vaid müts, saaks ta selle tagasi astelhernestele visata. Oleks tal midagi hõljuvat, siis mõeldaks ehk, et oli juhtunud õnnetus ning teda lubataks koos tütrega kirikaiale matta. Võib-olla mõtleksid nad, et Kelpie sai ta endale. Ja siis meenus talle, et järv ei loobu kunagi oma surnutest. Nii sirutas ta oma käed laiali ja astus sellele vastu.
Esimene peatükk
Põhja-Šoti mägismaa, 14. jaanuar 1945
„Taeva päralt, käsi tal seisma jääda,“ ütlesin, kui auto järjekordsest kurvist peaaegu täielikus pimeduses läbi kihutas.
Aultbea mereväebaasist lahkumisest oli möödunud peaaegu neli tundi, mille vältel nad olid ukerdanud ühest kontrollpunktist teise. Olin täiesti veendunud, et need olid ka ainsad korrad, kui autojuht pidurit vajutas. Viimases kontrollpunktis oksendasin ohtralt, sihtides napilt valvuri saabastest mööda. Ta ei vaevunud isegi meie dokumente kontrollima, vaid tõstis punavalgetriibulise tõkkepuu üles ja viipas meid teele, vastikus näos.
„Autojuht! Tõmmake tee äärde,“ hüüdis Ellis, kes istus tagaistmel Hanki ja minu vahel.
„Kardetavasti mingit teeäärt pole,“ ütles autojuht tugeva mägismaa aktsendiga, r-tähed võrratult põrisemas. Ta peatas auto keset teed.
Tal oli õigus. Oleks ma autost välja astunud, oleksin pahkluuni okastaimedesse ja mutta mattunud, mitte et see oleks mu riideid või jalanõusid veelgi enam rikkunud. Olin pealaest jalatallani väävlist, püssirohust ja hirmu lehast läbi imbunud. Mu sukad olid nagu jalge ümber tõmmatud ämblikuvõrgud ja mu erkpunased küüned olid katki ja värv koorumas. Mu soengut ei olnud kohendatud sest ajast peale, kui me Philadelphia laevatehases merereisile asusime. Ma polnud eales nii korratu välja näinud.
Nõjatusin avatud uksest välja ja öökisin – Ellis silitas selle vältel mu selga silitas. Mu pealaele kogunes märg lumi.
Tõusin taas istuma ja tõmbasin ukse kinni. „Vabandust. Ma lõpetasin. Kas te saaksite need asjad tulede eest ära võtta? Mul hakkaks vist parem, kui ma ette näeksin.“ Viitasin piludega metallplaatidele, mille meie ühe silmaga autojuht enne baasist lahkumist tulede ette oli kinnitanud. Need piirasid nähtavust sedavõrd, et me nägime vaid umbes meetri jagu enda ette.
„Ei saa,“ hõikas ta rõõmsalt selja taha. „Meil on suur pimendus.“ Kui ta kriiksudes käike vahetas, jõnksatas mu pea edasi-tagasi. Kummardasin ette ja peitsin näo kätesse.
Ellis patsutas mu õlga. „Peaksime kohe kohale jõudma. Kas värskest õhust võiks abi olla?“
Ajasin end sirgu ja lasin peal vastu rebenenud nahkseljatuge potsatada. Ellis sirutus üle minu ja keris akent praokese võrra alla. Pöörasin näo külma õhu poole ja sulgesin silmad.
„Hank, kas sa palun kustutaksid oma sigareti?“
Ta ei vastanud, kuid jäine tuulehoog lasi aimata, et ta viskas selle aknast välja.
Ütlesin hädiselt: „Aitäh“.
Kakskümmend minutit hiljem, kui auto lõpuks peatus ja autojuht mootori seiskas, tundsin nii meeleheitlikku vajadust kindla maapinna järele, et pudenesin välja, enne kui autojuht jõudis oma uksegi avada, minu omast rääkimata. Maandusin põlvedele.
„Maddie!“ hüüatas Ellis ehmunult.
„Pole midagi.“
Pilved liikusid kiiresti peaaegu täiskuu all ja selle valguses silmasin esmakordselt meie vähetõotavat sihtpunkti.
Ajasin end jalule ja taarusin autost eemale kartuses, et võin uuesti oksendama hakata. Jalad kihutasid hoone poole, vänderdades mu all üha kiiremini. Põrkasin vastu seina ja libisesin alla, kuni vajusin selle najale kükki.
Taamal määgis lammas.
Öelda, et ma ei tahtnud seal olla, oleks naeruväärselt pehmelt öeldud, kuid valik on alati illusioon:
„Me peame seda tegema,“ oli Hank öelnud. „Ellise pärast.“
Keeldumine oleks samaväärne reetmisega, tahtliku julmusega. Ja nii me ületasime Atlandi ookeani mu abikaasa ja äia vahelise tüli ning nende hullumeelse, müütilise koletisega seotud kinnisidee tõttu, samal ajal kui üks tõeline hullumeelne, tõeline koletis püüdis omaenda ego ja uhkuse pärast maailma vallutada.
Oleksin andnud kõik, et minna ajas kaks nädalat tagasi, uusaastapeo algusesse, ja kõik hoopis teisiti lavastada.
Teine peatükk
Rittenhouse Square, Philadelphia, 31. detsember 1944
„Viis! Neli! Kolm! Kaks!“
Sõna üks oli meie huultel juba moodustunud, kuid enne kui me jõudsime selle kuuldavale tuua, kärgatas meie pea kohal plahvatus. Kõikjalt kerkiva kära keskel viskusin Ellisele kaenlasse, kallates meid mõlemat šampanjaga üle. Ta varjas käega kaitsvalt mu pead ja ei loksutanud tilkagi maha.
Kui karjed vaibusid, kuulsin meie kohal tilinat, nagu puruneks klaas, millega kaasnes kurjakuulutav raksumine. Piilusin Ellise rinna varjust välja.
„Mida kuradit?“ küsis Hank vähimagi üllatusvarjundita. Tema oli ruumis tõenäoliselt ainuke, kes polnud võpatanud.
Kõigi silmad suundusid ülespoole. Kümme meetrit kõrgemal kiikus massiivne lühter hõbetatud keti otsas, heites põrandale ja seintele võbelevaid prismasid. Tundus, justkui oleks vikerkaar purunenud miljoniks killuks, mis tantsisklesid nüüd üle marmori, siidrõivaste ja damasti. Vaatasime seda kõike lummatuna. Minu pilk hüples närviliselt Ellise näo ja lae vahet.
Üks hiiglasuur kork maandus otse kindral Pew kõrval, kes oli aasta kõige oodatumal peol meie võõrustaja, ning põrkas seal jultunult nagu mõni ülekasvanud seen. Murdosa sekundi pärast langes üksainus vutimunasuurune kristall taevast laksti otse tema kokteiliklaasi, tühjendades selle peaaegu. Pew jõllitas juhmilt ja napsiselt, võttis seejärel taskuräti ja tupsutas oma kuube.
Kui kõik naerma puhkesid, märkasin üht vanamoodsates põlvpükstes teenrit, kes konutas kaamelt ja liikumatult treppredeli otsas ja püüdis käsitseda suurimat šampanjapudelit, mida ma eales olin näinud. Tema ees marmorlaual kõrgus klaasidest torn, mis oli seatud sedasi, et kui valada pidevalt ülemisse klaasi, täituvad lõpuks ka kõik alumised. Samal ajal kui mullijoad voolasid
Hobusekujuline (pahatahtlik) vetevaim Šoti mütoloogias.