Vee piiril. Sara Gruen
Читать онлайн книгу.
nelikümmend minutit enne seda, kui meid külalistetuppa kokteilile oodati, hiilisime allkorrusele, mõlemad hommikumantlis ja teineteisele närvilisi pilke heites, ning peitsime end nurga taha, kuni veendusime, et õhk on puhas. Tundsin end lapsena, kes hiilib täiskasvanutele mõeldud pidu pealt kuulama.
Helistasin proua Pew’le ja palusin arglikult, et ta vaataks, kas mu kamm ilmub kusagilt välja. Pärast põgusat pausi vastas ta napisõnaliselt, et teeb seda. Nagu ta mulle eile õhtul juba ütles.
Kui toru ära panin, pöördusin sõnatult Ellise poole, kes mind oma käte vahele tõmbas.
„Kuss, mu armas,“ ütles ta mu pead oma rinna vastu surudes. „Ka see saab kord mööda.“
Kell pool kaheksa saime trepimademel kokku. Olin kümmelnud ja nii hästi oma soengut kohendanud, kui lühike aeg võimaldas. Samuti värvisin huuled pisukese huulepulga ja põsed põsepunaga, sest mu nägu oli nii värvitu, et tundus peaaegu läbipaistev, ning tupsutasin kõrvade taha ka veidi tualettvett. Ellis oli habet ajades sisse lõiganud ning tema märgadel juustel olid kammijäljed.
„Valmis?“ küsis ta.
„Kindlasti mitte. Sina oled?“
„Julgust, mu arm,“ ütles ta mulle oma käsivart pakkudes. Mässisin oma jäised sõrmed ümber ta küünarnuki.
Kui me Ellisega külalistetuppa sisenesime, tõstis mu äi kolonel Whitney Hyde pilgu ja suunas selle seinakellale. Ta nõjatus kaminasimsile otse rikkalike kaunistustega alusel seisva peene puuri vastas. Puuris elutsev kanaarilind oli apelsinisorbeti värvi prullakas sile muna lühikese lehviksaba, justkui šokolaaditäppidest silmade ja magusana tunduva nokaga. Ta oli peaaegu liiga täiuslik, et olla ehtne, ja ta polnud nende nelja aasta jooksul, mis ma siin majas olin kostiline olnud, kordagi laulnud. Isegi siis mitte, kui tema eluaset koomale tõmmati, et ta paremini keskenduda saaks.
Mu ämm Edith Stone Hyde kügeles punarinna sinise muna karva, Louis XIV stiilis siidiga kaetud žakaartooli serval. Tema hallid silmad võtsid meid sihikule kohe sellest hetkest, mil me tuppa astusime.
Ellis kõndis reipalt üle vaiba ja suudles teda põsele. „Head uut aastat, ema,“ sõnas ta. „Loodan, et tunned end paremini.“
„Jah, head uut aastat,“ lisasin edasi astudes.
Ta pöördus mind piidlema ja naelutas mind paigale. Tema lõug oli jäik, silmad pilkumatud. Kaminasimsi juures seisva koloneli vuntsiotsad tõmblesid. Kanaarilind laperdas oma õrrelt puuriküljele ja jäi selle külge rippuma, lihatud varbad ja läbipaistvad küünised varbade ümber mässitud.
Tikk-takk tiksus kell. Kartsin, et mul võivad põlved alt ära vajuda.
„Parem… Hmmm… Kas ma tunnen end paremini…“ Ämm rääkis aeglaselt, selgelt, sõnade üle juureldes. Tema kulm tõmbus imeväheke kortsu. Ta trummeldas sõrmedega tooli käetoel, alustades väikesest sõrmest ja liikudes kaks korda pöidlani ja tagasi. Rütm oli sarnane hobuse galopile. Paus tundus lõputu.
Korraga vaatas ta Ellise poole. „Kas sa mõtled mu migreeni?“
„Mida siis veel,“ vastas Ellis ühemõtteliselt. „Me kõik teame, kuidas sa kannatad.“
„Kas tõesti? Kui kena teist. Teist mõlemast.“
Tikk-takk.
Ellis sirutas selga ja kohendas lipsu ning läks puhvetkapi juurde jooke välja valama. Viskid meestele, šerrid daamidele. Esmalt toimetas ta kohale ema joogi, seejärel isa oma ning seejärel meie klaasid.
„Räägi, kuidas pidu oli?“ ütles ema, silmitsedes õrna kristallklaasi, mida ta endal süles hoidis. Tema hääles polnud vähimatki muutust.
„Pidu oli üsna sündmusterohke,“ sõnas Ellis liiga valjusti, liiga entusiastlikult. „Pew’d ikka kohe oskavad pidu korraldada. Orkester, lõputu šampanja, lakkamatud liuad parimate paladega. Iialgi ei arvaks, et kusagil käib sõda. Ta küsis muide sinu järele ja kahetses, et sa end hästi ei tunne. Ja kõige naljakam asi juhtus täpselt südaööl – kas kuulsid? Rahvas räägib sellest veel aastaid.“
Kolonel köhatas ja heitis endale viski kurku. Kanaarilind hüppas ühelt puuriseinalt teisele.
„Ma olen üsna palju kuulnud,“ sõnas ämm külmalt, endiselt oma klaasi vahtides. Tema pilk kandus tahtlikult minu peale.
Mu põsed värvusid punaseks.
„Seal me siis kõik olime,“ jätkas Ellis vapralt, „ja lugesime südaööni jäänud sekundeid, kui korraga käis ilmatusuur kärakas. Nii et kuigi me oleme sõjategevusest terve mandri kaugemal, võid ette kujutada, mida me mõtlesime! Me peaaegu…“
„Vait!“ möirgas kolonel ennast meie poole pöörates. Tema põsed ja sibulakujuline nina olid lillaks tõmbunud. Ta alalõug värises raevust.
Põrkasin tagasi ja haarasin Ellise käsivarrest kinni. Isegi mu ämm hüppas korra ehmatusest, kuigi tema enesevalitsus taastus peaaegu silmapilkselt.
Meie seltskonnas suruti lahingu võitmiseks nuga teisele külmavereliselt selga või keerati kruvi vaikselt pingule. Inimesed suruti maadligi mõne mõtliku ohke või hoolikalt valitud sõnapaari raskuse all. Karjumine ei olnud lihtsalt kombeks.
Kolonel lajatas tühja klaasi kaminasimsile. „Kas sa pead meid lollideks? Kas arvad, et me pole peo tõelisest tipphetkest juba kuulnud? Millest rahvas tegelikult veel aastaid räägib? Teie häbitust, teie kõlvatust.. teie.. põlastusväärsest käitumisest?“
Sellele järgnes solvangute ja raevu hägu. Ilmselt olime teinud enamat, kui end lihtsalt täis joonud ja lolliks teinud, ning ilmselt polnud too Ellise vihahoog tema kõige hullem eksimus. Ilmnes, et ta oli ka valjult kirenud oma otsusest minna koletisejahile ja „vanamehele näitama“, kriisates oma kavatsustest veel siis ka, kui Hank teda jalaga auto tagaistmele surus.
Kolonel ja Ellis lähenesid teineteisele mööda hiiglaslikku siidvaipa, sõrmega viibutades ja püüdes teineteisest üle karjuda. Kolonel süüdistas meid selles, et me pugesime lausa nahast välja, et talle piinlikkust valmistada, ja selles, et oleme jälestusväärsed väärastunud ja üldiselt kasutud ühiskonnaliikmed, samas kui Ellis väitis, et me ei saagi midagi teha ning kolonel ei võta selles suhtes midagi ette. Mida me tema isa arust peaksime tegema? Tööle minema?
Mu ämm istus vaikselt, häirimatult, ebatavaliselt rahulikul ilmel. Tema põlved ja pahkluud olid daamilikult kokku surutud ja küljele kallutatud. Ta hoidis oma joomata šerri klaasi jalast kinni ning ta silmad laienesid iga eriti hea piigitorke juures. Siis, täiesti ootamatult, ta murdus.
Kolonel süüdistas parasjagu Ellist mugavas värvipimedaks jäämises just siis, kui riik teda vajas, ning selles, et taoline argpüksus põhjustas temale – isale ja sõjaveteranile – tema elu suurimat häbi, kui Edith Stone Hyde pööras end oma mehele otsa vaatama, silmad tigedalt punnis.
„Kuidas sa julged minu pojaga niimoodi rääkida!“
Minu teada ei olnud ta elus veel kordagi häält tõstnud ja see oli šokeeriv. Ta jätkas pingutatud, kuid kimedal toonil, mis värises õiglases nördimuses – kuidas ta ei mõista, et Ellis ei saa oma värvipimeduses enamat parata kui teised õnnetud, kellel on kompjalad, ja värvipimedus, muideks, ei pärinenud tema suguvõsast. Rääkides geneetikast, siis tema isiklikult süüdistas Ellise allakäigus toda seal (seejuures heitis ta käe õhku ja osutas minu peale). Tasakaalutu libu, täpselt nagu ta ema.
„Oota nüüd! Sa räägid mu naisest!“ karjus Ellis.
„Ta polnud mingi libu!“ käratas kolonel.
Vahest kaks või kolm sekundit valitses toas haudvaikus, kui välja arvata kella tiksumine ja täielikku paanikasse aetud kanaarilinnu laperdamine. Heleoranži uduna peksles ta puuri ühest seinast teise ning saatis tillukesi udejaid sulgi lendu.
Vaatasime Ellisega teineteisele õudusest kangena otsa.
„Kas tõesti?“ küsis mu ämm rahulikult. „Mis ta siis täpsemalt oli, kallis?“
Kolonel