Vee piiril. Sara Gruen
Читать онлайн книгу.
ütlesin käega viibates. „Hüppame järgmise laeva peale.“ Ütlesin alati nii, kui see teema üles võeti, mida juhtus tihti, ning alati pärast paaditäit alkoholi. See oli meie väike mäng.
„Eemalolek teeks Ellisele head. Ta tundub masendunud.“
„Ellis ei ole masendunud,“ vaidlesin vastu. „Tahad lihtsalt Violeti haardest pääseda.
„Ei taha midagi,“ protesteeris Hank.
„Sa ei pannud tähelegi, kui ta täna minema läks!“
Hank langetas pea ja noogutas oma kaotuse kinnituseks. „Peaksin talle vist lilli saatma.“
„Hommikul esimese asjana,“ kinnitasin mina.
Ta noogutas. „Absoluutselt. Kohe, kui lõuna koidab. Skaudi ausõna.“
„Ja minu arvates peaksid temaga abielluma. Sind peab harima ja mul on sõbrannat vaja. Mul pole kedagi peale sinu ja Ellise.“
Ta haaras rinnust justkui surmavalt haavatud. „Mis meie siis oleme? Tühised müürililled?“
„Kõigest kauneimad orhideed. Aga tõesti. Kui kaua sa lased tal oodata?“
„Pole aimugi. Ma ei tea, kas ma olen veel harimiseks valmis. Kui lõpuks olen, saab Violet selle au endale. Ta võib ühe pagana ägeda serviisi valida.“
Panin klaasi käest ning heitsin veel ühe pilgu oma kleidile ja kingadele. „Võib-olla vajan hoopis mina kasvatamist. Kas sa võiksid juba temaga abielluda?“
„Kas see on mingi sissepiiramine?“ Ta koputas sigaretti vastu karbikaant ja pani selle huulte vahele. Eikusagilt ilmus teenija, et sigaret süüdata.
„Mm, aitäh,“ ütles Hank sisse hingates. Ta nõjatus taha, lasi suitsul keerleva valge lindina suust ninna kanduda ja hingas selle uuesti sisse. Ta kutsus seda manöövrit Iiri koseks.
„Kui ma temaga tõesti abiellun, pole meil Ellisega vähimatki võimalust, sest te tüdrukud teete meile kambaka.“
„See pole võimalik,“ vastasin ma. „Jõudude vahekord on ju võrdne.“
„Sugude vahel pole see kunagi võrdne. Sa teed Ellise ja minu vastu isegi üksi olles kambaka.“
„Ei tee!“
„Sa teed mulle praegugi, selsamal hetkel kambakat, punudes ainuisikuliselt seda abieluvõrku. Ma räägin – see on täielik naiste vandenõu. Te kõik olete sellega seotud. Ma isiklikult ei taipa, millest kogu see sehkendamine.“
Ellis naasis ning tema kannul teener, kes asetas auravad sangadega kristallklaasid meie ette lauale. Ellis potsatas tugitooli.
Hank seadis sigareti tuhatoosi ja võttis todiklaasi kätte. Ta puhus selle pinnalt auru eemale ja võttis ettevaatliku lonksu. „Muide, Ellis, meie kallis tüdruk rääkis, et me peaksime reisile minema,“ ütles ta.
„Otsime endale isikliku plesiosauruse.“
„Muidugi rääkis,“ kahtles Ellis.
„Rääkis jah. Tal on kõik läbi mõeldud,“ vaidles Hank. „Ütle talle ise, Maddie.“
„Sa oled purjus,“ vastasin naerdes.
„Tõsi ta on, võtan omaks,“ ütles Hank, „kuid arvan ikkagi, et peaksime selle ära tegema.“ Ta litsus sigareti nii kõvasti tuhatoosi põhja, et selle kustunud ots läks lömmi nagu sihtmärki tabanud kuul. „Räägime sellest juba aastaid. Teeme ära. Ma mõtlen seda tõsiselt.“
„Ei mõtle sa midagi,“ ütlesin ma.
Hank haaras taas südamest. „Mis sinuga juhtunud on, Maddie? Ära ütle, et oled oma seiklusvaimu kaotanud. Kas Violet on sind salaja harinud?“
„Muidugi mitte. Sa pole talle võimalust andnud. Kuid praegu ei saa minna. Liinilaevad pole pärast Athenia uppumist sõitnud.“
Taipasin, et see kõlas nii, nagu oleks Athenia kogemata lekkima hakanud, kuigi tegelikult tabas seda Saksa U-tüüpi allveelaeva torpeedo, mil laeva pardal oli 1100 tsiviilisikut.
„Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest,“ ütles Hank elutargalt noogutades. Ta võttis lonksu todi ja kiikas halvakspanevalt klaasi. „Hmmmm. Ma eelistan vist siiski viskit. Olen kohe tagasi. Ellis, räägi oma naisega. Ta hakkab üle käte minema.“
Hank hüppas toolist üles ja hetkeks tundus, et ta võib ümber kukkuda. Ta haaras tasakaalu saamiseks Ellise seljatoest kinni ja tuigerdas siis minema, õõtsudes nagu liblikas.
Istusime Ellisega peaaegu sõnatult, teiste inimeste jutuvada ja naeru loodud mullis.
Ta libises toolis aeglaselt allapoole, kuni see paistis tagantvaates ilmselt tühjana. Tema silmad läikisid ja ta tõmbus näost kergelt hallikaks.
Mu enda kõrvad pinisesid joodud šampanjast. Tõstsin mõlemad käed, et soengut uurida, ning avastasin, et ühelt poolt olid lokid valla pääsenud ja kleepusid kaela külge. Edasi kombates taipasin, et juustest on kadunud ämma kingitud teemantkamm. Mind tabas paanika. See oli pulmakink, üks harvadest osavõtlikkuse hetkedest naiselt, kes ei varjanudki oma vastumeelsust, et ma tema pojaga abiellun, kuid oli sellest hoolimata piisavalt liigutatud, et kinkida see mulle vaid sekundeid enne seda, kui Hank mind altari ette viis.
„Minu arust me peaksime seda tegema,“ ütles Ellis.
„Muidugi,“ vastasin rõõmsalt. „Hüppame lihtsalt järgmise…“
„Tõsiselt,“ ütles ta teravalt.
Tõstsin pilgu, tema hääletoonist ehmunud. Ta kiristas hambaid. Ma ei teadnud, millal see täpselt juhtus, kuid ta tuju oli muutunud. Me ei mänginud enam.
Ellis piidles mind ärritunult. „Mida? Miks mitte?“
„Sest on sõda,“ vastasin õrnalt.
„Haara päeva ja muu taoline jama. Sõda on seikluse osa. Jumal teab, et mingil muul moel ma sõjale lähedale ei pääse. Hank samuti mitte.“ Ta tõmbas harali sõrmedega läbi juuste, millest jäi üks salk püsti turritama. Ta nõjatus mulle lähemale ja vidutas silmi. „Sa ju tead, kuidas nad meid nimetavad?“ küsis ta. „4F-ideks.“
Ellis ja Hank olid kohalviibijatest ainsad 4F-id. Mõtlesin, kas keegi halvustas teda, kui ta jooke käis toomas.
Hank suhtus oma lampjalgsusesse külma kõhuga, nagu enamikesse asjadesse, kuid Ellist muserdas sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks tunnistava 4F-staatuse saamine. Keegi polnud tema värvipimedust märganud, kuni ta püüdis teenistusse astuda ja sai eitava vastuse. Ta proovis veel teinegi kord teises kohas, kuid lükati taas tagasi. Ellisel oli õigus, et kuigi värvipimedus polnud mingi moel tema süü, mõistsid inimesed ta hukka, ja ma teadsin, kuidas see teda haavas. Hukkamõist oli ühtaegu armutu ja sõnatu, nii et ta ei saanud end isegi kaitsta. Ta oma isa, Esimese maailmasõja veteran, kohtles teda uudist kuuldes varjamatu halvakspanuga. Ja selline ebaõiglus oli seda valusam, et me elasime koos mehe vanematega, kes olid jonnakalt välistanud igasuguse põgenemisvõimaluse. Kaks päeva pärast Pearl Harbori ründamist kahandasid nad Ellise elatusraha kahe kolmandiku võrra. Ämm tegi selle meile enne õhtusööki elutoas teatavaks, kuulutades ennasttäis rahuldusega, et meil on kindlasti hea meel teada, et kuni „see õudne afäär läbi saab“, ostetakse selle raha eest sõjaosakuid. Pealtnäha võiski raha kuluda osakutele, kuid oli täiesti selge, et asja tõeline eesmärk oli Ellise karistamine. Tema ema maksis selle eest kätte, et Ellis oli julgenud minuga abielluda, ning tema isa – noh, seda me päriselt ei mõistnud. Ta kas ei uskunud, et Ellis on tõesti värvipime, või ei suutnud talle seda andestada. Otsuse luupainajalik tagajärg seisnes aga selles, et me olime sunnitud elama nende inimeste pideva kullipilgu all, nii et hakkasime neid lausa oma vangistajaiks pidama.
„Tead, kui raske see on,“ jätkas Ellis, „kui kõik mind jõllitavad ja imestavad, miks ma teenistuses ei ole.“
„Keegi ei jõllita…“
„Ära räägi minuga nagu lapsega! Sa tead väga hästi, et jõllitavad!“
Tema