Igatahes…. John Cleese
Читать онлайн книгу.
nagu oleksin jäsemest ilma jäänud. Just täielik ebaõiglus oli see, mis mind nõnda endast välja viis. Ühel hetkel ütlesin: „Tere, Jänku-härra!” ja naeratasin looma armsale pisikesele näole ja naljakatele loppis kõrvadele. Järgmisel hetkel kargas see põrguline mulle kallale. See näis nii tänamatu. Küsisin eneselt, mida olin ma sellele jänesele teinud, et niisuguse pöörase vastuse ära teenisin.
Kuid sellest veel asjakohasem küsimus on, miks ma olin selline möku. Ilmselgeks vastuseks on tõsiasi, et olin oma liigkaitsvate vanemate ainus laps. Mul on selle kinnitamiseks mälestus (nr 3). Olen nüüd umbes kolm ja Red Cow’ kõrtsis, Brent Knolli keskel tukslevas südames. Mingil moel õnnestub mul oma käsi ära lüüa ja hetk enne nutma puhkemist tõstan käe üles isa poole ja ulun: „Issi, vaata! Ma olen oma kallile pöidlale haiget teinud!” See teenib minu suureks hämmastuseks suure naerupahvaku. Kas minu pöial polegi siis kallis, mõtisklen. Isa arvates kindlasti on. Kui olukord nõuab, ütleb ta alati: „Oi, sa oled teinud haiget oma kallile … [lisada siia sobiv kehaosa nimetus].”
Kritiseerin isa suure kõhklusega, sest võlgnen kogu oma terve mõistuse tema armastavale lahkusele. Aga pole kahtlustki, et ta hellitas mind, ja seesugune varajases eas poputamine oli üks põhjus, miks minust sai möku. Koolipoisi päevil ei tundnud ma end eales kuigi meheliku, tugeva, viriilse, jõulise või heas mõttes agressiivsena. Vältisin koolis mänguväljaku kampu, sest ma ei mõistnud, miks peaks keegi tahtma sedasi käituda. Mulle meeldisid pallimängud, kuid minus tekitas alati vastikust näiteks see, kui karm näis ragbi, isegi sellises turvalises kauguses, mida mina hoidsin, teeseldes selle mängimist. Kui olin seitseteist, võttis Cliftoni riigikooli majaülema asetäitja Alec MacDonald mind viimaks ette, et õpiksin blokkima. Kirjeldanud minu pingutusi hälbega haldja tantsimisena, käskis ta pealt vaadata, kuidas õigesti blokeerida. Ta palus esimesest XV tiimist ühel mängijal, Tony Rogersil enda poole tormata. Härra MacDonald jõudis Rogersini ja ründas karmilt just sel hetkel, kui vastane üritas temast kõrvale põigata. Tagajärjena põrkus härra MacDonaldi pealagi teravalt vastu Rogersi paremat puusa. Härra MacDonald ei andnud sel pärastlõunal enam tunde; tegelikult ei ilmunud ta järgmised nelikümmend kaheksa tundi välja. Viimaks, kui ta uuesti kooli tuli, olin liiga argpüks, et meenutada talle, kuidas ta oli mulle öelnud: „Kui karmilt ründad, ei saa kunagi haiget.” Nii et alati, kui näen rahvusvahelisi ragbimeeskondi Twickenhami väljakule sammumas, silmitsen neid aukartusega, kuid samas ka tundega, et minu ja nende geenid on sootuks erinevast killast. Mina ei sündinud mehiseks meheks ja olen leppinud oma seesmise mittemehelikkusega suurema kaeblemiseta. Pealegi näib mulle, et argpüksid tekitavad väga harva pahandusi, mis võib olla ka üks põhjus, miks nende hulgas leidub neid, kelle on lasknud maha pahanduste tekitajad.3
Aga kõik see ei tähenda, et minu lapsepõlve mökulikkus oli mingilgi moel imetlust väärt. Ent kuigi ma olin vaieldamatult üks selgrootu väike pätakas, leidus sellel ka hea pool: vähemalt polnud minus osadele noorukitele omast arutut agressiivsust. Parem möku, kui hullumeelne, seda ma ütlen, ning ma tunnen uhkust, et pole kunagi suutnud end sundida puurikaklusi vaatama.
Kui muist minu viletsast väljavaatest elule tuli isa poputamisest, moodustas kenakese hulga sellest ka minu keeruline suhe emaga. Selles kontekstis meenub järjekordne varajane mälestus.
Leban voodis poolunes, kui üks hääl sunnib mind pöörama ja ma näen oma magamistoa poolirvakil uksest varje. Need on minu tülitsevate vanemate varjud. Isa on tahtnud minu tuppa tulla ja ema hakanud teda ründama, saatnud tema suunas löökiderahe, mida isa tõrjuda üritab. Nad ei räägi – usun, et nad ei taha kumbki mind äratada – ja see mälestus ei kanna endaga emotsioone, kuigi on väga selge. Ainult varjud, mis mõne sekundi jagu näha ja … vaikus. Seda kirja pannes tunnen kõris kerget pitsitust. Vägivald, mida kirjeldan, on üpris leebe: pole ogalisi tokke või mootorsaage, ainult alamkeskklassi rusikavõitlus, mis ei ähvarda tekitada raskeid kehavigastusi, nagu Inglise seadusele seda nimetada meeldib. Aga sellest hoolimata ründab minu armastatud isa, lahket ja korralikku inimest see seletamatu olend, kes on kuulu järgi minu ema.
Väikestel lastel on vähe elukogemust, mispärast eeldavad nad paratamatult, et see, mis nende ümber toimub, ongi õige. Mäletan, kui minu tütar Cynthia oli väga väike ja avastas enda suureks üllatuseks, et osade tema sõprade isad ei töötagi televiisoris. Nii oleks ka minul olnud keeruline väita, et mu suhe emaga on probleemne, sest mul polnud aimugi, mida sõna „emalik” enamiku inimeste jaoks tähendas. Isa kirjeldas mulle kord, kuidas ta oli näinud I maailmasõja ajal kaevikus üht haavatud sõdurit, kes hüüdis ema järele. „Miks ta küll tema järele peaks hüüdma?” imestasin. Kui sõbrad hakkasid mulle järgnevate aastate jooksul rääkima, kuidas ema on neil parim sõber, keegi, kellega nad on harjunud oma igapäevaelu arutama ja kellelt nad vaimset tuge otsisid, mõtlesin vaid: „See võib olla imeline …”
Ärge palun arvake, et sildistan ta siinkohal rutakalt halvaks emaks. Ta oli mitmeski mõttes hea ema, mõnikord väga hea. Kõigis igapäevatoimetustes oli ta erakordselt usin: valmistas häid sööke, vaatas, et oleksin korralikult riides, saapapaelad kinni, soojas ja kuiv, hoidis maja puhtana ja käitus minu suhtes eriti kaitsvalt. Kerge hüpnoosi all meenus mulle kord üks Saksa õhurünnak, lähenevate pommitajate hääl, ema suure köögilaua all mulle peale viskumas. Isegi kui see mälestus polnud tõene, oleks ta igatahes niimoodi käitunud.
Ema (vasakul) ja mina.
Nii et praktilisest vaatenurgast näis ema laitmatu. Aga ta oli ka enesekeskne ja närviline, ning see võis temaga kooselu tõepoolest väga ebamugavaks muuta.
Üheks enesekesksuse põhjuseks uskusin alati olevat tema erakordselt viletsad üldteadmised. Kui ta kord 80. aastate lõpus Londonis käis, valmistati lõunaks salatit, mis sisaldas vutimune. Ta küsis, mis sorti munad need on, ja mina selgitasin, et need on mutimunad, ja kui me neid tahame, peame minema väga vara hommikul Hamstead Heathi, kuna mutid munesid oma munad öö jooksul uru sissepääsu juurde, seejärel munad ära korjama ja vaatama, et need samal päeval nahka pistaksime, enne kui pojad jõuavad välja kooruda. Ema kuulas suurima tähelepanelikkusega, samal ajal kui mu perekonna suud vajusid ammuli, ja leidis, et need munad on imemaitsvad. Hiljem samal päeval jäi talle kõrvu šotlaste kuninganna Mary nimi. Perekond taas kuulamas, läksin veel kaugemale ja rääkisin emale, et Mary oli glasgowlasest noolemängutšempion, kes Blitzi ajal hukkus. „Kui kahju,” arvas ta.
Olin pisut üleannetu, seda küll, aga tahtsin samas oma perele tõestada, et kommentaaril, mille ma olin varem ema kohta õhku paisanud ning mida nad uskuma ei jäänud, oli tõepõhi all. Ütlesin neile nimelt, et emal polnud vähimatki aimugi neist asjust, mis tema elu lähitulevikus kuidagipidi ei mõjutanud; ja et seetõttu puudusid tal üldteadmised sootuks – ja kui ma ütlesin üldteadmised sootuks, ei pidanud ma silmas, et neid ikka väheke on. Loomulikult arvasid nad, et ma liialdan.
Selle põhjuseks polnud mitte rumalus, vaid see, et ta elas niivõrd suures ärevuses, pideva paanika piirimail, et suutis keskenduda vaid sellele, mis ähvardas tema elu otseselt mõjutada. Nii pole vaja mainidagi, et ta kannatas sealjuures tavaliste foobiate all, sekka ka mõned ebatavalisemad (näiteks albiinode ja silmaklappi kandvate inimeste foobia). Aga ta ei piirdunud sellega. Tegelikult viskasin ikka nalja, et ema kannatas kõigefoobia käes – nimeta vaid, ja tal on selle ees surmahirm. Tõsi, ma ei näinud kunagi, et ta oleks olnud leivaviilust, kampsunist või toolist häiritud, ent kõik, mis vähegi keskmisest suurem ja võimeline natuke ringi liikuma, kujutas ohtu ja iga pisutki valjem heli ehmatas teda täiesti uskumatul moel. Koostasin kord nimekirja sellest, mis ema hirmutas, ning see sai üpris kõikehõlmav: väga vali norskamine; madalalt lendav lennuk; kirikukellad; tuletõrjeautod; rongid; bussid ja praamid; müristamine; karjumine; suured autod; enamik keskmise suurusega autosid; lärmakad väikeautod; vargaalarmid; ilutulestik, eriti paugutid; vali raadio; haukuvad koerad; hirnuvad hobused; lähedalseisvad vaiksed hobused; üleüldiselt kõik lehmad; valjuhääldid; lambad; vahuveini pudelilt lendavad korgid; mootorrattad, ka väga väikesed; õhupallide purunemine; tolmuimejad (mitte tema enda kasutuses); asjade kukkumine; õhtusöögi kell; papagoimajad; peerukotid; tirisevad uksekellad; haamriga koputamine; pommid; sireenid;
Argpükslikkust defineerib kõige läbinägelikumalt Ambrose Bierce: „Isik, kes mõtleb ohtlikus olukorras oma jalgadega.” See tunnus näib mulle niivõrd nutika vastusena ohule, et selgitab kenasti ära, miks kindralid tahavad argpükside surma; kui nii poleks, hakkaks mõte lihtsalt jalga laskmisest teistele nii ruttu külge, et ladvik jääks üleöö tööta – või vähemalt peaksid nad ise võitlema hakkama, aga see ei kuulu nende töökirjelduse juurde.