Avastasin selle puht juhuslikult. Kui olin umbes neliteist või nii, sobrasin ühes pisikeses vanas kohvris, mis sisaldas isa vanu peredokumente, ja leidsin kirja, mille minu vanaema oli isale enne surma kirjutanud. Kui seda isale näitasin, ilmus tema näole kummaline ilme ja ta ütles mulle, et ta polnud seda pärast kättesaamist hiljem kordagi uuesti lugenud. Ta avas kirja ja hakkas mõne hetke pärast nutma. See oli ainus kord, kui nägin isa nutmas. Hiljem rääkis ta, et pisarad polnud mitte ainult ema kaotamisest, vaid ka kohutavast süütundest, kuna ta oli ema viimase nelja eluaasta jooksul viibinud eemal Indias ja Kaug-Idas. Suhtlemine ja reisimine käisid toona nii aeglaselt, et ta ei jõudnud hüvastijätuks tagasi. Isa uskus, et oli ema alt vedanud; et ema võis mingil kummalisel moel tunda, nagu oleks poeg ta hüljanud. Isa näitas mulle viimast lehekülge ema viimasest kirjast ja seda, kuidas naise allkiri lehe alumise otsa poole vajus, pikk, õhuke, võbelev joon, mida isa tõlgendas kui allaandmist. Suutsin isegi nii noores eas mõista, et isa oli kandnud seda valu eneses peaaegu kolmkümmend aastat ning et just sel põhjusel ei maininud nad emaga kordagi minu vanaema nime.

      Ma mitte ainult ei näinud isa enam kunagi nutmas, vaid ei kuulnud teda ka eales vihaselt häält tõstmas või kasutamas sõna „persse”. Ta oli džentelmen selle sõna parimas mõttes: loomulikult mitte kasvatuse poolest, vaid olles ise õppinud käituma teatud väärtuste kohaselt, mida ta hindas, need, mis olid omased inglise džentelmenidele. Sõjaväe ajal ja pärast seda Indias ja Kaug-Idas õnnestus tal jälgida mõningaid selle tüübi parimaid esindajaid ning talle avaldas nii suurt muljet nende viisakus, lahkus, tagasihoidlikkus, muretus, julgus, ausus ja pidev tõrksus koormata teisi oma probleemide või raskustega, et ta üritas muutuda ise samasuguseks.

      Aga kui isa Bristolis sündis, aastal 1893, jäi see kõik veel tulevikku, sest tema perekond oli selgelt madalamast keskklassist. Noor Reggie käis Saint Brendani katoliku koolis mitte seepärast, et Cheese’id oleksid olnud katoliiklased, vaid seepärast, et direktor oli üks tema isa parimaid sõpru. Reggie oli hea kiire taibuga, kuid temas puudusid akadeemilised huvid, nii jättis ta varakult kooli ja asus tööle kindlustusbüroosse. Talle oli iseloomulik täielik ambitsioonitus, mis seletab päris hästi, miks ta jäi kogu ülejäänud eluks kindlustusärisse. Teiseks põhjuseks oli, et ta oskas suurepäraselt arvutada ja peast päris keerulisi summasid leida. See tuli tal välja niivõrd loomulikult, et ta läks Saint Brendanis tülli oma matemaatikaõpetajaga, kes käis peale, et ta peaks oma oskusi näitama. Reggie ei näinud sellel mõtet.

      Olen kindel, et isa oli järgmiste aastate jooksul asjalik ametnik. Võttes arvesse tema aritmeetilisi oskusi, eeskujulikke kombeid ja head inimestetundmist, ei saanudki teisiti olla. Veel enam, talle polnud omane võtta raha, ilma et oleks täie summa eest vastu andnud. Kuid ta oskas kombineerida kohusetundlikkust muretusega. Elu, mida ta elas, täis sõpradega visatud nalju, vempe ja narrimisi, kõlas täpselt nagu see, mida kirjeldatakse tema lemmikraamatus „Kolm meest paadis”. Nad viskasid isegi kindlustusbüroo klientidele vimkat, määrides jalutuskepi siirupiga, et abivalmis inimesed, kes korjasid selle neile ulatamiseks üles, said kleepuvad käed. Väljaspool kontorit olid nad veel metsikumad, kuid mitte kunagi õelad või vähimalgi määral vägivaldsed. Weston kui lähim mereäärne kuurort oli tihtilugu nende veiderduste sündimispaik. Näiteks sõitsid nad eesliga, võtsid kõik eri suuna ja jätsid eeslid inimeste aedadesse lilli sööma. Nende silmapaistvaim vemp seisnes mitme kitkutud kana näppamises kohalikust lihaärist, nendega Winter Gardensi keskuse rõdule hiilimises ja siis märguande peale lindude õhku viskamises, nii et kanad maandusid orkestrisse, kes mängis taustaks, kui peenem rahvas pärastlõunast teed rüüpas.

      Isa elas vanematega kuni kahekümne teise eluaastani. I maailmasõja puhkemisel 1914. aasta suve lõpus üritas ta vabatahtlikult armeega liituda, kuid ei läbinud arstlikku kontrolli, sest ei suutnud silmaarsti plakatil neljandat rida lugeda. Hilisematel sõjaaegadel polnud armee enam nii valiv, kuid enne seda jõudis isa veel korra vabatahtlikult end välja pakkuda. Seekord palus ta endast järjekorras koha võrra eespool oleval mehel jätta meelde rida, mida isa polnud suutnud lugeda, ning öelda talle väljudes, mis kirjas oli. Säärane kavaldamine lubas tal ühineda tapatalgutega Prantsusmaal, kuigi mitte enda nime all; tal oli kõrini kääritatud piimamassiks narrimisest, nii muutis ta h-tähe l-täheks. Ma ei saanudki kunagi täpselt aru, mida ta sellega saavutada üritas; mind kutsuti alati Cheese’iks juba sellest hetkest, kui kooli läksin. Võib-olla puudus tema rügemendil Gloucesteril kujutlusvõime, et neid kaht asja omavahel ühendada.

      Pärast väljaõppe lõppu anti talle nooremleitnandi tiitel, mis oli Briti armee hierarhias madalaim määratletud auaste. Ta ei saanudki teada, miks teda ohvitseriks määrati, kuid eeldas, et põhjuseks oli tema grammatiliselt korrektne inglise keel. Saabunud 1915. aastal Prantsusmaale, sai ta vaid nädalate pärast šrapnelliga selga ja õlgadesse haavata (armid olid ligikaudu kolmkümmend aastat hiljem ikka veel nähtavad). Ta kirjutas oma käsuülemale taandumisest teatava kirja (armee oli noil päevil väga džentelmenlik nähtus), naasis Inglismaale