Tüdruk kaljunukil. Lucinda Riley
Читать онлайн книгу.
Abikaasad teadsid alati, kus teinepool parasjagu viibib. Tundus, et nad elavad ühist elu; see oli tervik ja nemad teineteisest lahutamatud.
Ja liimiks, mis nad teineteise külge köitis, olid nende lapsed.
Kui Grania ja Matt kaheksa aastat tagasi kokku kolisid, pidasid mõlemad enesestmõistetavaks, et ühel heal päeval sünnivad ka neile lapsed. Nagu kõik kaasaegsed paarid, olid nemadki laste saamiseks sobiva hetkeni võtnud oma elust ja karjäärist viimast ning elanud täiel rinnal, kuni arvasid selleks aega jätkuvat.
Aga ühel hommikul oli Grania ärganud, jooksupüksid jalga ja kapuutsiga pusa selga tõmmanud, mööda Hudsoni jõe kallast Battery pargini sörkinud, seejärel Winter Garden Atriumi paviljonis peatuse teinud ning piimaga kohvi ja soolakringlit nautinud. Just siis oligi see juhtunud: kohvi rüübates oli ta korraks kõrvallaua juures seisvasse lapsevankrisse piilunud. Selles magas sügavat und tibatilluke vastsündinu. Äkitselt haaras Graniat vastupandamatu soov beebi vankrist välja võtta, pehme nagu udusulgedega kaetud pea oma rinna vastu suruda ja laps magama kiigutada. Kui lapse ema oli talle närviliselt naeratanud, püsti tõusnud ja vankri tema pealetükkivate pilkude alt kaugemale lükanud, sörkis Grania teda sügavalt liigutanud tundepuhangust jahmununa tagasi koju.
Lootes, et see soov ununeb, oli ta terve päeva ateljees veetnud ja mõelnud, kuidas järeleandlikust pruunist savist oma viimast tellimistööd vormida, aga see tunne polnud kadunud.
Kell kuus oli ta ateljeest lahkunud, duši all käinud ja veidi pidulikumad rõivad selga pannud, sest pidi õhtul ühe kunstigalerii avamisele minema. Kallanud endale klaasi veini, astus ta akna alla, kust avanes vaade Hudsoni jõe teisel kaldal vilkuvatele New Jersey tuledele.
„Ma tahan last.”
Grania oli võtnud tubli sõõmu veini. Äsja kõlanud sõnade absurdsus oli ta naerma ajanud. Seejärel oli ta sõnu korranud, et endas kindel olla.
Öeldu oli ikka veel tundunud õigena. Mitte üksnes õigena, vaid täiesti loomulikuna, justkui oleks see mõte ja vajadus saatnud teda kogu elu; kõik põhjused „mitte sünnitada” olid äkitselt haihtunud ja naeruväärseks muutunud.
Grania oli läinud galerii avamisele ning seda laadi üritusi korraldava kunstnike, kunstikogujate ja nende assistentide tuttava seltskonnaga tühjast-tähjast vestelnud. Oma mõttes aga oli ta kaalunud veidi aja eest tehtud elutähtsa otsuse plusse ja miinuseid. Kas nad peaksid teise korterisse kolima? Lähiajal tõenäoliselt mitte – nende TriBeCa katusekorter oli avar ning Matti töötoa ehk külalistetoa sai hõlpsasti muuta lastetoaks. Mees kasutas seda ruumi haruharva, sest eelistas viia sülearvuti elutuppa ja töötada seal. Nad elasid küll viiendal korrusel, aga kaubalift oli piisavalt suur, et lapsevanker sisse mahuks. Battery park kõige vajalikuga varustatud laste mänguväljaku ja värske jõeõhuga asus vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel. Grania töötas ateljees, mis paiknes sisuliselt kodu kõrval, nii et kui neil oligi tarvis palgata lapsehoidja, võis tema vajaduse korral vaid paari minuti jooksul koju jõuda.
Hiljem oli Grania suurde tühja voodisse roninud ja ärritunult ohanud, sest pidi mõneks ajaks teda haaranud elevuse ja tulevikuplaanid ainult enda teada jätma. Matt oli viimase nädala kodunt ära olnud ja teda polnud enne paari päeva tagasi oodata. Tegu polnud sedasorti uudisega, mida justkui jutujätkuks telefoni teel teatada. Viimaks oli ta vastu hommikut magama jäänud, vaimusilma ees Matti uhke pilk, kui ta mehele nende vastsündinud lapse ulatab.
Kui Matt koju jõudis, sattus ta Grania mõttest sama suurde vaimustusse nagu nainegi. Nad olid sedamaid imetoredat plaani teostama asunud ning mõlemale oli meeldinud tõsiasi, et nüüd ühendab ka neid salajane projekt, mis paneb nende suhtele sama kindla aluse, nagu lapsed olid pannud Grania vanemate abielule. See oligi puudu olev lüli, mis pidi nad igaveseks liitma vastastikuses sõltuvuses olevate osadega ühtseks tervikuks. Ühesõnaga, perekonnaks.
Grania lamas kitsas lapsepõlvevoodis ja kuulas talumaja tugevate kiviseinte taga vihaselt ulguvaid tuuleiile. Ta sirutas käe pabertaskuräti järele ja nuuskas häälekalt nina.
Nüüd oli sellest möödas terve aasta. Ja nii kohutav, kui see tõde ka polnud, aga nende „ühisprojekt” ei suutnud neid ühendada. See oli nende suhte hävitanud.
2
Kui Grania järgmisel hommikul ärkas, oli eelmise öö tormituul nagu mälestus haihtunud ja hallid pilved endaga kaasa viinud. Talvel nii haruldane päike oli välja ilmunud ja valgustas tema akna taga lahti rulluvat maastikku, muutes talu ümbritsevate lõputute põldude roheluse, mida mitmekesistasid karjamaal söövate lammaste villa valged laigud, selgepiiriliseks.
Grania kogemused kinnitasid, et tõenäoliselt asjade seis kauaks selliseks ei jää; Lõuna-Corki päike oli nagu temperamentne diiva, kes põgusalt välja ilmudes korraks lava kaunistab, et kuulsusesäras kümmelda, siis aga kaob sama kiirelt, nagu oli ilmunud.
Et lakkamatult kestnud vihm oli viimase kümne päeva jooksul takistanud Granial tavapärast hommikust sörkjooksu teha, hüppas ta nüüd voodist välja ja sobras oma lahti pakkimata reisikotis, otsides kapuutsiga pusa, sääriseid ja tenniseid.
„Vaata aga vaata, sina nii vara hommikul rõõmsalt üleval,” kommenteeris ema, kui Grania allkorrusele kööki jõudis. „Putru soovid?”
„Kui tagasi jõuan. Ma lähen jooksma.”
„Ära end üleliia väsita. Minu meelest näed sa kuidagi kahvatu välja, põskedel pole jumet ollagi.”
„Just seda ma loodangi tagasi saada, emps,” ütles Grania naeratust alla surudes. „Nägemiseni!”
„Ära end ära külmeta, eks!” hüüdis Kathleen tütre kaugenevale seljale. Ta astus akna alla, et vaadata, kuidas Grania eemaldus mööda mördita laotud kivimüüri vahelist kitsast põldude poole viivat teed, mis lõpuks suurele maanteele ja sealt edasi kaljurajale suundus.
Kaugelt koju saabunud tütre välimus oli Kathleeni tõsiselt ehmatanud; talle jäi mulje, et nende viimasest kohtumisest möödunud kolme aasta jooksul on tema imearmas ja kaunis tütar – alati pilkupüüdev, kreemikarva virsiku jumega, lokkis juuste ja elavate türkiissiniste silmadega – oma elujõu kaotanud. Nagu ta ütles oma abikaasale Johnile, sarnanes Grania praegu ereroosa pluusiga, mis on eksikombel koos tumedate asjadega pesumasinasse visatud ning sealt oma endise olemuse tuhmi hallikarva variandina välja tulnud.
Kathleen teadis ka põhjust. Kui Grania talle New Yorgist helistas ja küsis, kas võib mõneks ajaks koju tulla, rääkis ta emale, milles asi. Loomulikult oli Kathleen nõustunud ja ootamatu võimaluse üle tütart jälle näha rõõmustanud. Aga Grania motiivi Kathleen ei mõistnud – kahtlemata oleks tütar pidanud praegu olema Matti juures, et nad saaksid teineteist leina ajal toetada, mitte laskma poolel maakeral end lahutada.
Armas Matt helistas igal õhtul ja soovis Graniaga rääkida, aga too keeldus kangekaelselt mehe kõnedele vastamast. Kathleenile oli mees algusest peale kohutavalt meeldinud; korrektse välimuse, kerge Connecticuti aktsendi ja laitmatute maneeridega nägus Matt oli talle meenutanud filmitähti, keda ta oli tüdrukuna igatseva pilguga vaadanud. Noor Robert Redford – just temaga sarnanes Matt Kathleeni meelest kõige enam. Miks Grania temaga juba aastate eest abiellunud polnud, sellest ei saanud ta senini aru. Ja nüüd ähvardas tema lapsest saadik kangekaelset tütart oht mees alatiseks kaotada.
Kathleen ei teadnud eriti palju mujal maailmas valitsevatest kommetest, küll aga mõistis ta hästi mehi ja teadis nende enesehinnangut. Mehed polnud sellised nagu naised, nad ei suutnud kaua tõrjuvat suhtumist taluda, ja kui Kathleen üldse milleski kindel oli, siis selles, et peagi igaõhtused helistamised lakkavad ning Matt annab alla.
Kui just nende vahel ei juhtunud midagi sellist, millest Kathleenil aimu polnud …
Hommikusööginõud kokku korjanud, ladus ta need ohkega valamusse. Grania oli tema lemmiktütreke – nende Ryani suguvõsast ainus, kes oli varakult pesast põgenenud ja teinud kõik, et kodused, eriti aga ema, tema üle uhkust saaksid tunda. Ta oli laps, kelle käekäigu vastu tundsid huvi kõik sugulased; nad uurisid ajalehtedest välja lõigatud artikleid, mis Grania postiga koju oli saatnud ja milles räägiti tema näitustest New