Tüdruk kaljunukil. Lucinda Riley
Читать онлайн книгу.
teadis Kathleen ka seda, et kellegi elu pole täiuslik. Ta polnud eales arvanud, et põrandal paterdavad pisikesed jalad võiksid Graniat heldima panna, ning oli sellega leppinud. Oli tal ju kena tugev poeg, kes talle ühel heal päeval kindlasti lapselapsed kingib. Nüüd aga hakkas talle tunduma, et on selles suhtes eksinud. Granial oli küll suurejooneline elustiil ja elukohaks New York, mida Kathleen pidas universumi keskpaigaks, aga tal puudusid lapsed. Ja naine teadis, et senikaua, kuni neid pole, ei saa tema tütar õnnelikuks.
Kathleen ei saanud lahti mõttest, et selles on tütar ise süüdi. Viimasel ajal olid küll olemas ülipopulaarseks saanud ravimid, mis pidid looduse ime sünnile kaasa aitama, aga miski ei asendanud noorust. Tema ise oli Graniat sünnitades olnud üheksateist. Ja pulbitsenud energiast, mida jätkus kahe aasta pärast veel ühe lapse jaoks. Grania oli juba kolmkümmend üks. Ja tänapäeva karjäärinaised võisid uskuda mida iganes, aga võimatu oli saada kõike korraga.
Muidugi tundis Kathleen tütrele tema kaotuse pärast kaasa, aga tal oli kombeks leppida sellega, mis tal olemas oli, ja mitte taga nutta seda, mida polnud. Selle mõttega ronis Kathleen trepist üles voodeid korda tegema.
Grania vajus niiske samblaga kaetud kaljurahnule, et korraks hinge tõmmata. Ta ohkis ja ähkis nagu pensionär; küllap mõjusid nii nurisünnitus ja hiljutine kehalise koormuse puudumine. Grania surus pea põlvede vahele, et hingamine ühtlustuks, ja togis tenniseninaga jalge alla jäänud karme rohututte. Need keeldusid kangekaelselt lahti laskmast tugevatest juurtest, mis neid sügaval maa sees kinni hoidsid. Oleks vaid tema sees hiljuti alguse saanud elu teinud sedasama …
Neli kuud … just siis, kui nad olid Mattiga veendunud, et oht on möödas. Oli ju üldteada fakt, et nii kaugele jõudnud raseduse puhul võib end turvaliselt tunda. Sinnamaani peaaegu paranoiliselt käitunud Grania oli maha rahunenud ja hakanud emaks saamisest fantaseerima.
Nad olid Mattiga uudise teatanud ka mõlemale tulevaste vanavanemate paarile; Matti vanemad Elaine ja Bob olid nad kutsunud L’Escale restorani, mille lähedal, ülejäänud maailmast müüriga eraldatud Belle Haveni kogukonnas Greenwichis, asus ka nende hiigelsuur kodu. Bob oli keerutamata pärinud, millal noored – arvestades asjaolu, et Grania ootab last – kavatsevad kauaoodatud abiellu astuda. Lõppude lõpuks oli tegu nende esimese lapselapsega ja Bob oli jultunud otsekohesusega neile selgeks teinud, et laps peab saama nende perekonnanime. Grania, kes ei kavatsenudki lasta end mõjutada – nurka surutuna tõusid tal alati vihast kuklakarvad püsti, eriti suheldes Matti isaga –, oli vastanud, et seda pole nad Mattiga veel arutanud.
Nädal hiljem kuulis ta nende TriBeCa korteris, kuidas all välisukse juures hõigati uksetelefoni, et kohale on jõudnud Bloomingdale’si kaubik terve lastetoa sisustusega. Grania, liiga ebausklik, et lasta asjad katusekorterisse tuua, oli transporditöölised juhatanud keldrisse, kus kogu kraam jäi ootama sünnituse-eelset aega. Vaadates pealt, kuidas kõik need kastid nurka virna laoti, mõistis Grania, et Elaine polnud midagi kahe silma vahele jätnud.
„Tähendab, meie plaan sõita Bloomingdale’i kaupsi ja valida lapsele voodi ning osta selle firma mähkmed, mis mulle meeldivad, on vastu taevast lennanud,” oli Grania sama päeva hilisõhtul Mattile tänamatult pomisenud.
„Ema tahab meid ainult aidata, Grania,” oli Matt ema kaitseks välja astunud. „Ta ju teab, kui vähe ma teenin, ning et sinu sissetulek on küll suurem, aga juhuslik. Võib-olla peaksin ma lapse sünni pärast siiski kaaluma võimalust papsi firmasse tööle minna.” Matt oli osutanud Grania tillukesele, ent juba märgatavale kõhukesele.
„Ei, Matt!” oli Grania vastu vaielnud. „Me ju leppisime kokku, et sa ei tee seda. Kui sa oma papsi heaks tööle hakkad, pole sul enam kübetki vabadust. Sa ju tead, kui võimukas su isa võib olla.”
Grania loobus katsest rohututid juurtest lahti kiskuda ja jäi üksisilmi merele vaatama. Mõeldes sellele, kui palju ta Mattiga rääkides ütlemata jättis, ilmus naise suule sünge naeratus. Tegelikult oli Bob tõeline kontrollifriik kõiges, mis puudutas tema poega. Grania mõistis pettumust, mida Bobile pidi valmistama teadmine, et Matti nende suguvõsa investeerimisfirma ülevõtmine ei huvita, aga ta ei saanud aru, miks meest ei huvita poja elukutsevalik ja miks ta selle üle uhke pole. Matt oli omal alal vägagi edukas ja lastepsühholoogia vallas üks tunnustatuimaid autoriteete. Ta töötas Columbia ülikoolis õppetooli juhatajana ning teda kutsuti sageli külalislektoriks paljudesse Ameerika Ühendriikide ülikoolidesse. Bob kohtles üleolevalt ka Graniat ja tegi alailma tema kasvatuse ja haridustaseme kohta süütuna näivaid iroonilisi märkusi.
Sellele ajale tagasi mõeldes tundis Grania kergendust vähemalt selle üle, et nad olid keeldunud Matti vanematelt raha vastu võtmast. Juba siis, kui tema oli püüdnud saavutada tunnustust skulptorina, Matt psühholoogiadoktori kraadi taotles ja neil oli vaevu õnnestunud ära maksta oma pisikese ühetoalise korteri üür, oli ta Matti vanemate suhtes paranoiline olnud. Ja põhjusega, mõtles nüüd Grania; säravad laitmatult rõivastatud Connecticuti tüdrukud, kellega ta oli tutvunud tänu Mattile ja tema perele, moodustasid ülisuure kontrasti tema kui eluvõõra kloostrihariduse saanud tüdrukuga, kes oli üles kasvanud väikeses Iiri külakolkas. Ehk oli nende suhe saatuse poolt nurjumisele määratud …
„Tere.”
Ootamatut häält kuuldes Grania võpatas. Ta vaatas ringi, aga ei näinud kedagi.
„Ma ütlesin tere.”
Hääl kostis otse tema selja tagant. Ta pööras end 180 kraadi, et näha hääle omanikku. Tema taga seisis Aurora Lisle. Õnneks olid tüdrukul nüüd jalas teksad, seljas kõhna keha ümber lotendav tuulepluus ning peas villane müts, mille alt paistis üksainus võrratu punane lokike. Tüdruku kaunis nägu oli tibatilluke ja südamekujuline, tema hiiglaslikud silmad ja täidlased roosad huuled olid ebaproportsionaalselt suured võrreldes miniatuurse lõuendiga, millele need olid maalitud.
„Tere, Aurora.”
Grania tervituse peale tekkis Aurora silmadesse üllatunud pilk. „Kuidas sa mu nime tead?”
„Ma nägin sind eile.”
„Nägid või? Kus?”
„Siinsamas kaljunukil.”
„Päriselt või?” Aurora kortsutas kulmu. „Ma ei mäleta, et ma eile siin käisin. Ja ma olen kindel, et sinuga ma pole rääkinud.”
„Minuga sa tõesti eile ei rääkinud, Aurora. Ma lihtsalt nägin sind, rohkem ei midagi,” selgitas Grania.
„Kuidas sa siis tead, mis mu nimi on?” Aurora hääletoon oli kõrge ja ta rääkis tüüpilise Inglismaa aktsendiga, lõppe alla neelates.
„Ma küsisin emalt, kes on see ilusate pikkade punaste juustega väike tüdruk. Ja tema ütles.”
„Huvitav, kust tema seda teab?” päris laps kõrgilt.
„Ta on selles külas elanud kogu oma elu. Ta rääkis, et mitu aastat tagasi kolisite te siit ära.”
„Kolisime jah. Aga nüüd oleme tagasi.” Aurora vaatas merele ja sirutas käed laiali, justkui tahaks rannajoont emmata. „Ja ma armastan seda kanti. Kas sina siis ei armasta?”
Granial oli tunne, et Aurora küsimus on pigem väide, millele pole lubatud vastu vaielda. „Muidugi armastan. Ma olen siin sündinud ja üles kasvanud.”
„Selge.” Aurora sättis end graatsiliselt Grania kõrvale muru peale istuma ja tema sinised silmad puurisid naise nägu. „Mis sinu nimi on?”
„Grania. Grania Ryan.”
„Hm, ei saa öelda, et ma sinust midagi kuulnud olen.”
Grania püüdis tõsiseks jääda, ehkki Aurora täiskasvanulik väljendusviis ajas teda naerma. „Arvatavasti pole põhjust, miks sa oleksid minust kuulma pidanud. Ma olen siit ligi kümme aastat eemal olnud.”
Aurora nägu lõi rõõmust särama ja ta plaksutas oma pisikesi käsi. „Sellisel juhul oleme mõlemad samal ajal tulnud tagasi kohta, mida me mõlemad armastame.”
„Tundub nii.”
„Tähendab, me võime teineteisele seltsiks