Tüdruk kaljunukil. Lucinda Riley
Читать онлайн книгу.
ema siin. Kas ma tohin üles tulla?”
„Muidugi.” Ootamatust külaskäigust üllatunud, avas Matt ukse. Tema vanemad austasid seda linnaosa oma külaskäiguga harva ega teinud seda kunagi ette teatamata.
„Kullake, kuidas sul läheb?” Elaine andis poja mõlemale põsele musi ja astus tema järel tuppa.
„Kõik on hästi,” vastas Matt, tundes end liiga kurnatuna, et vastusega rohkem vaeva näha. Ta vaatas pealt, kuidas ema lasi kasuka põrandale langeda, korrastas kiire pearaputusega kergelt triibutatud juukseid ja sättis oma täiusliku number kolmkümmend kuus suurusnumbriga keha elegantselt diivaniservale. Matt lükkas kähku tossud ja paar tühja õllepudelit ema pisitillukestest tikk-kontsaga kingakestest kaugemale. „Mis sind siia tõi?”
„Ma olin linnas ühel heategevuslikul lõunasöögil ja kodutee viis siit mööda,” seletas Elaine naeratades. „Ma tahtsin näha, kuidas mu suur poeg elab.”
„Minuga on kõik hästi,” kordas Matt. „Soovid midagi juua, ema?”
„Klaasist veest piisab.”
„Loomulikult.”
Elaine saatis pilguga poega, kes läks külmiku juurde ja täitis veeklaasi. Matt nägi välja kahvatu ja kurnatud ning tema kehakeel reetis, kui õnnetu ta tegelikult on. „Tänan,” lausus ema veeklaasi vastu võttes. „Kas Granialt on uudiseid?”
„Ma helistasin talle paar päeva tagasi ja me vestlesime lühidalt, aga selge on, et praegu ei taha ta minuga rääkida.”
„Kas sa said teada tema lahkumise põhjuse?”
„Ei.” Matt kehitas õlgu. „Ma ei tea, mis ma talle kurja olen teinud. Taevas halasta, ema, see laps tähendas tema jaoks kõike.”
„Kui me teda sel päeval haiglasse vaatama läksime, oli ta tõesti vaikne, ning kui ta vannitoast välja tuli, jäi mulje, et ta võib iga hetk nutma puhkeda.”
„Jep, ja kui mina järgmisel päeval pärast tööd teda vaatama läksin, oli ta lasknud end just välja kirjutada. Kodunt leidsin eest kirja, milles Grania teatas, et lendab tagasi Iirimaale lapsepõlvekoju ja jääb mõneks ajaks oma vanemate juurde. Sestsaadik pole ma temaga kordagi avameelselt rääkida saanud. Ma tean, et tal on valus, aga ei suuda välja mõelda, kuidas teda lohutada.”
„Kindlasti on ka sinul valus, kullake. See polnud ainult tema, vaid ka sinu laps,” tähendas Elaine, kes ei suutnud pealt vaadata, kuidas tema kullakallis poeg ihuüksi on jäetud ja nii hullusti kannatab.
„Eriti lõbus mul jah praegu pole. Meist pidi saama perekond. See oli ka minu unistus … kurat! Vabandust, ema.” Matt pingutas kogu hingest, et mitte nutma hakata. „Ma armastan teda nii väga, ja ma armastasin ka seda vaest väiksekest, kes vastu ei pidanud, kes oli osake meist mõlemast … ma …”
„Oh, kullake.” Elaine tõusis ja haaras poja embusse. „Mul on nii kohutavalt kahju. Kui ma saan sind kuidagi aidata …”
Matt soovis, et ema teda nii raskel hetkel ei näeks. Ta üritas kokku koguda kõik oma jõuvarud, et enesevalitsus tagasi saada. „Ma olen juba suur poiss, emps. Kõik saab korda, ausalt. Ma tahaksin ainult teada, mis sundis Grania põgenema. Sellest ei saa ma kuidagi aru.”
„Mis oleks, kui sa mõnda aega meie juures elaksid? Mul on raske harjuda mõttega, et sa siin päris üksi oled.”
„Aitäh, ema, aga mul on tohutu palju tööd. Ma lihtsalt pean uskuma, et kui Grania haavad on paranenud, tuleb ta tagasi. Ta on alati põikpäine olnud. Arvatavasti just sellepärast ma teda nii väga armastangi.”
„Loomulikult on ta hästi omapärane,” nõustus Elaine. „Ega paista põrmugi hoolivat reeglitest, millest enamik meist kinni peab.”
„Võib-olla sellepärast, et teda pole nende reeglite järgi kasvatatud,” pareeris Matt, kes polnud põrmugi kõiketeadvate vanemate etteheidete lainel ega soovinud kuulda oma armsama valiku kohta vihjeid stiilis „ma ju ütlesin”.
„Oh ei, Matt, sa said minust valesti aru,” lausus Elaine rutakalt. „Ma olen alati imetlenud Graniat ja sind selle pärast, et te teistest erinete ja olete koos vaid seepärast, et teineteist armastate. Ausalt! Võib-olla peakski hoopis rohkem olema inimesi, kes elavad südame ja mitte lapsest saadik tuttavate reeglite järgi.” Elaine ohkas. „Ma pean nüüd minema. Isa kutsus oma golfikaaslased külla, et nendega iga-aastast hooaja lõpupidu pidada.”
Matt tõstis põrandale heidetud kasuka üles ja aitas selle viisakalt emale selga. „Aitäh, et läbi astusid, emps. Ma olen rõõmus, et sa tulid.”
„Nii tore oli sind jälle näha, Matt.” Naine surus poja põsele musi. „Sa ikka tead, et ma olen sinu üle uhke, mis? Ja kui sa tahad minuga rääkida, siis sinu jaoks olen ma alati olemas, kullake, ausõna. Ma ju mõistan … kuidas sa end praegu tunned.” Tema silmadesse ilmus põgus kurbusevari, mis kadus sama kiirelt, nagu oli tekkinud. „Nägemiseni, Matty.”
Kui Matt oli tema selja taga ukse sulgenud, mõistis ta, et ema kaastunne oli siiras. Ta tundis heldimust ja taipas esimest korda elus, kui vähe ta tegelikult teab sellest naisest, kes end alati särava ja Connecticuti arusaamade järgi täiusliku abikaasa ning ema maski taha peitis.
4
Kui Kathleen järgmisel hommikul Clonakiltysse iganädalasele osturetkele sõitis, läks Grania kõrvalhoonesse, kus hoiti vanu ajalehti, ning võttis neid suure pataka kaasa. Seejärel tuhnis ta läbi isa segamini töökoja ja lahkus sealt võidurõõmsalt, käes hallitusega kaetud tapeediliimikarp. Saak kilekotis, suundus Grania mööda kitsast teed rannakaljude poole. Ta oli otsustanud, et kui Aurora välja ei ilmu – eelmisel päeval polnud nad kohtumisaega kindlaks määranud, järelikult oli see vägagi tõenäoline –, tuleb ta lihtsalt koju tagasi.
Edasi jalutades mõtiskles Grania teda haaranud tuimuse üle. Ta justkui elas kellegi teise elu, liikus suhkrusiirupi sees ega pääsenud kuidagi oma tunnetele ligi. Ta ei suutnud nutta ega sundida end Mattiga silmitsi seisma, ka ei osanud ta arvata, kas tema käitumine oli olnud loogiline. Vastus oleks tähendanud võitlust valuga ning kõige turvalisem ja parem lahendus oli vaikimine. Mis tehtud, see tehtud, ja miski ei saa olnut olematuks muuta.
Istunud kivirahnule, kust avanes vaade merele, Grania ohkas. Kui nende sõprade suhted üksteise järel liiva jooksid ja nemad kahekesi seda pealt nägid, oli ta tõesti uskunud, et nendega läheb teisiti. Kui ta nüüd oma ja Matti halvustava alatooniga vestlustele mõtles, pidi ta piinlikkusest punastama. Sellised fraasid nagu „meiega ei juhtu seda iial” ja „oh nad vaesekesed, aga küll meil on teineteisega vedanud” lausa põletasid nüüd. Ka nendest olid saanud selle ohtliku, igaveses muutumises oleva veekeerise ohvrid; mehe ja naise püüdlustes harmoonilise kooselu järele tuli seda ette.
Grania silmitses ainiti halli külma merd ja tundis järsku tohutut austust oma vanemate vastu. Mingisuguse imenipiga oli nendel õnnestunud võimatuna näiv ülesanne lahendada – nad olid osanud kompromisse teha, arvestanud teineteise seisukohtadega ja, mis kõige tähtsam, suutnud kolmkümmend neli aastat õnnelikud olla.
Võib-olla oli see nende jaoks nõnda lihtne sellepärast, et sel ajal pidid nad vastama suurematele ootustele. Tänapäeval oli see hierarhia paigalt nihkunud. Enam ei pidanud abielupaarid muretsema selle pärast, kas neil on võimalik oma laste kõhud täis sööta, kust selleks raha saada. Ka polnud tarvis muret tunda selle pärast, kas nende maimukesed jäävad ohtliku lastehaiguse läbipõdemise järel ellu. Nüüd ei vaevatud enam pead, kuidas pika talve jooksul sooja saada, pigem oli küsimus, millise disaineri rõivaid töö juures kanda. Viimasel ajal oli lääne ühiskonnas vähe naisi, kes pidid andma oma lahingusse minevale abikaasale hüvastijätusuudluse, teadmata, millal või kas üldse nad neid veel näevad. Ühesõnaga, enam ei pidanud ellujäämise pärast võitlema.
„Nüüd me nõuame õnne. Me usume, et oleme seda väärt.” Grania ütles need sõnad valju häälega välja, pigem oma vanemate olukorraga leppimist ja stoilisust kadestades, mitte neile kaasa tundes. Neil polnud suurt varandust ja nende silmaring oli kitsas. Üsna tähtsusetud asjad tõid