Tüdruk kaljunukil. Lucinda Riley
Читать онлайн книгу.
ei vastanud ega pööranud pilku ema portreelt.
„Ja kes see siis on, Aurora?”
Nende selja tagant kostnud mehehääl pani Grania võpatama. Naine ei teadnud, kui palju nende vestlusest ootamatu sissetungija oli pealt kuulnud, aga kui ta oli end ringi pööranud, jäi tal hing kinni.
Ukse juures seisis – Grania kirus end mõttes nii kulunud fraasi pärast, aga see vastas tõele – kõige ilusam mees, keda ta elus näinud oli. Pikka kasvu – kindlasti üle 180 sentimeetri – ja paksude eebenipuu värvi juustega, mis olid kenasti kammitud, aga õige veidi välja kasvanud, mistõttu lokkis juukseotsad keerdusid kaunilt kuklale. Mehe huuled olid täidlased, aga mitte nii lopsakad, et neid oleks võinud pidada naiselikuks, ja sügava pilguga meresinist silmapaari ümbritsesid tihedad tumedad ripsmed.
Nagu Graniat oli koolis õpetatud, püüdis ta mehe välimust meelde jätta, imetledes samal ajal tema veatut nägu; tüdruku isal olid habemenoana teravad põsesarnad, karm lõuajoon ja täiuslik nina. See oli nägu, millest Grania soovis meelde jätta viimast kui üht pisiasja, et see hiljem skulptuuriks voolida.
Ja kogu see ilu paiknes saleda täiuslike proportsioonidega keha kohal. Naise pilku püüdsid peened tundlikud sõrmed, mida mees rusikasse surus ja siis lõdvestas, andes märku sisepingetest. Kogu vaatepilt mõjus ülielegantselt ja seda omadust polnud Grania harjunud meessooga seostama. Oli üks mis kindel, et ruumi astudes tõmbab see mees endale kohe kõigi, nii sookaaslaste kui naiste tähelepanu.
Grania ohkas tahtmatult – ta oli küll kindel, et tema kui elukutselise kunstniku hinnang tuleneb vaid mehe füüsilisest täiuslikkusest, ja ometi muutis tema enda loomupärane naiselik reaktsioon sellisele ilule ta mõneks ajaks tummaks.
„Kes te olete?” küsis mees uuesti.
„Issi, see on minu sõber Grania,” katkestas Aurora Grania kergenduseks vaikuse. „Mäletad? Ma rääkisin sulle, et kohtasin teda eile kaljul. Me tegime täna hommikul köögis ajalehepaberist ja liimist kaussi ja saime hästi palju nalja. Kui kauss on ära värvitud, kingin ma selle sulle.” Aurora läks isa juurde ja võttis tal ümbert kinni.
„Kullake, ma olen rõõmus, et sul oli lõbus.” Mees silitas hellalt tütre juukseid ja saatis Graniale ebaleva naeratuse, milles oli kerge kahtlusevarjund. „Ja kas teie, Grania, olete Dunworleys kellelgi külas?”
Mehe tumesinised silmad mõõtsid teda hindavalt. Grania püüdis end kokku võtta, aga tundis, et suu kuivab, ja neelatas, et saaks vastata: „Tegelikult olen ma külast pärit ja seal ka sündinud, aga viimased kümme aastat elanud välismaal. Ma tulin siia oma perele külla.”
„Või sedasi.” Mehe pilk rändas põrandast laeni kõrguvatele akendele ja aia taga paistvale fantastilisele merevaatele. „See on haruldane ja maagiline paik. Ja ka sina armastad seda, Aurora, on ju nii?”
„Sa ju tead, et armastan, issi. Siin on meie päriskodu.”
„Jah, seda see on.” Mehe tähelepanu pöördus tagasi Graniale. „Vabandust, ma polegi end veel tutvustanud.” Aurora ikka veel puusade külge klammerdumas, astus mees Grania juurde ja sirutas talle käe. „Alexander Devonshire.” Tema pikad saledad sõrmed surusid naise sõrmi.
Grania pingutas kogu väest, püüdes maha suruda tunnet, et toimuv stseen on täiesti sürrealistlik. ”Devonshire? Kas teie perekonnanimi polegi siis Lisle?”
Tume kulmupaar tõusis vaevumärgatavalt kõrgemale. „Selles suhtes on teil õigus, et see siin on Lisle’i suguvõsa maja, aga mina tulin siia elama pärast abiellumist. Minu abikaasa,” Alexander vaatas vilksamisi maali, „oli Dunworley House’i pärijanna ja ühel heal päeval saab sellest meie tütre pärandus.”
„Vabandust … selle peale ma ei tulnud.”
„Teate, Grania, tegelikult olen ma sellega juba harjunud, et mind siinkandis härra Lisle’iks kutsutakse.” Mõttesse vajunud Alexander tõmbas tütre endale lähemale.
„Ma peaksin nüüd minema hakkama,” lausus Grania kohmetult.
„Oh, issi, kas ta tõesti peab juba minema? Kas ta ei saaks meie juurde lõunale jääda?” Aurora vaatas isale anuvalt otsa.
„Aitäh kutse eest, aga mul tõesti aeg minna.”
„Loomulikult,” lausus Alexander. „Teist oli väga kena minu tütre seltsis aega veeta.”
„Tead, issi, ta on palju toredam kui vana lapsehoidja. Miks tema ei võiks minu eest hoolitseda?”
„Kullake, ma olen kindel, et Granial on palju tähtsamatki teha.” Alexander saatis naisele üle Aurora pea vabandava naeratuse. „Ja me ei tohi rohkem tema aega raisata.”
„See polnud sugugi tüütu kohustus, tõesõna. Ma tegin seda hea meelega.”
„Kas sa saaksid homme, kui kauss on kuivanud, tagasi tulla ja värvid kaasa võtta?” palus Aurora.
Grania vaatas heakskiitu oodates Alexandri poole ja sai selle. „Muidugi, ma proovin värvid üles leida.” Kui Grania ukse poole suundus, astus Alexander tema kõrvale ja sirutas talle veel kord käe.
„Tänan, Grania. See oli teist tõesti väga kena, et te minu tütre lõbustamiseks aega leidsite. Te võite julgelt iga kell läbi astuda. Kui mind parasjagu kodus pole, kannab Aurora eest hoolt proua Myther, kes elab samuti siin.” Aurora käe otsas, juhtis mees Grania võõrastetoast välja ja nad sammusid läbi esiku köögi poole. „Aurora, palun otsi proua Myther üles ja ütle talle, et me mõlemad oleme valmis lõunat sööma.”
„Jah, issi,” vastas tüdruk kuulekalt. „Head aega, Grania, homseni!” Aurora keeras neile selja ja kadus trepist üles.
Alexander sammus Grania ees läbi köögi tagaukse juurde. Ukse avanud, pöördus ta naise poole. „Palun pidage meeles, et Aurora võib väga veenev olla. Ärge laske tal endale auku pähe rääkida ja ärge veetke temaga rohkem aega, kui teile sobib.”
„Nagu ma juba ütlesin, tegin ma seda hea meelega.” Et ust lahti hoidev Alexander oli Graniast vaid mõne sentimeetri kaugusel, lülitus naise mõistus välja.
„Lihtsalt olge ettevaatlik. Ma tean, missuguseks ta võib muutuda.”
„Olen.”
„Hästi. Ma olen kindel, et varsti kohtume. Head aega, Grania.”
„Head aega.”
Kui Grania oli üle siseõue läinud ja mööda jalgrada taas rannakaljule viiva väravani jõudnud, võitles ta tugeva sooviga selja taha vaadata, et näha, kas mees seisab ikka veel uksel. Väravast väljas, kiirendas ta kaljurajal sammu, kuni oli oma lemmikkivi juurde jõudnud. Seal varises ta kokku, hingetu ja meeltesegaduses.
Ta toetas pea kätele ja püüdis rahuneda. Aga tema vaimusilma ees püsis Alexandri nägu. Tõsiasi, et mees, kellega ta vaevu viis minutit koos oli olnud, talle nii tugevat mõju avaldas, masendas teda ja ajas hirmu nahka.
Ta tõstis pea ja vaatas merele. Täna oli see rahulik ja tüüne – magav koletis, kes võis iga hetk ärgata ja vaid paari minuti jooksul tõelise kaose tekitada.
End püsti ajanud ja kodu poole teele asunud Grania mõtiskles selle üle, kas see võis käia ka mehe kohta, kellega ta äsja tutvunud oli.
„Tervitus, mina siin. Kas sa laseksid mu sisse?”
„Loomulikult.” Matt vajutas sissepääsunuppu ja pöördus nukralt tagasi pesapallimängu juurde, mida ta oli pingsalt jälginud.
Charley ilmus lävele ja sulges oma selja taga ukse. „Ma tõin meile hiina restoranist kiirtoitu. Krõbe pardiliha, sinu lemmik, kallis,” lisas ta köögi poole suundudes. „On sul kõht tühi?”
„Ei ole,” väitis Matt, aga Charley oli juba köögist paar taldrikut hankinud ja avas kaasa toodud veinipudeli.
„Sa pead sööma, muidu jääd kõhnaks.” Pilk mehel, asetas naine tema ette kohvilauale taldrikud toiduga. „Palun.” Charley keeras Hoisini kastmega