Suur vend. Lionel Shriver
Читать онлайн книгу.
fännidele muljet avaldada. Nähtavasti korrutas Edison sama nimekirja ka iseenesele.
„Viimasel ajal käib mulle New Yorgis tõeliselt ajudele see,” jätkas ta, suunurgad parmesaniga koos, „kuidas „traditsioonis” kinni ollakse. Mõned nooremad tüübid kõlavad nagu tõelised lubjakad. Muudkui õpivad oma akorde ja intervalle, nagu need ohmud medresetes Koraani tuubivad. Ornette, Trane, Bird – nemad olid traditsioonilõhkujad! Neid ei huvitanud reeglid, vaid reeglite rikkumine! Mina isiklikult süüdistan džässiharidust. Sonny, Dizzy, Elvin – neil ei olnud mingeid kraade. Aga need paipoisid, kes Berkleest ja New Schoolist tulevad – need on nii kuradi viksid. Ja tõsised. See on täitsa haige, mees. Nagu taotleksid läbikukkumise alal doktorikraadi.”
Harilikult me õhtusöögi kõrvale veini ei joonud, aga täna oli eriline sündmus. Edison oli lahti teinud teise pudeli – mille peale Fletcher hambad kokku surus – ja see seletas, miks ta kaashäälikuid vahele jättis, täishäälikutega puterdas ja hakkas rääkima venitades nagu neeger, kelleks ta ennast au pärast pidas. Suurem osa džässi rajajaid olid mustanahalised ja Edison väitis, et valge nahavärv tuleb selles valdkonnas kahjuks, eriti Euroopas, kus „päris” džässimuusikud pidid ka vastavad välja nägema.
„… Sest kui Wynton džässi Lincolni keskusse tõi, muutis ta selle žanri elitistlikuks. Kõrgkultuuriks, kõrgkunstiks. Elististlikuks, kujutate ette? Vormi, mis sai alguse sellest, et valgetele olid eraldi joogikraanid? Aga nüüd käibki asi nii, mees. Keskealised buumerid hakkavad bluusi panema, kui nad ajast nii maha jäävad, et hiphopiga hakkama ei saa, ja leiavad, et neil tuleb popi asemel millegi peenemaga tegelema hakata. See on ju võlts, mees …”
Mul läks mõte uitama ja ma hakkasin kokku panema teksti Edisoni-nuku jaoks:
Ma oleksin kuulsaks saanud, mees, kui ma ainult must oleksin!
Ma olen päris suurte isadega mänginud.
Džässigeenius või asi! Sinclair Vanpelt ei osanud „Koerapolkat” ka mängida.
Jah, Travis Appaloosa õigupoolest on küll mu isa.
Täiesti uskumatu, et keegi seda Harry Connickiga jämmi üles ei võtnud.
Õu, anna juustu.
Hüva, see viimane repliik oli uuema aja asi. Korjasin taldrikud kokku ja Edison hiivas ennast pruunist lamamistoolist üles, et – jälle – terrassile suitsetama minna. Nii pidi Tanner veel kord püsti tõusma, tooli laua alla lükkama ja eest ära manööverdama. Septembri lõpu kohta oli jahe ja iga kohmakas väljaminek-tagasitulek alandas temperatuuri viie kraadi võrra. Keskküte ei pannud sellele vastu ja Cody pidi üleval ära käima, et meile mõlemale kampsunid tuua. Mina olin leppinud, et Tanner ja Cody peavad toime tulema maailmaga, kus suitsetatakse. Kuivõrd mu vend mitte ainult ei hingeldanud kogu aeg, vaid oli ka ise päris suur isa, ei olnud ta neile tõenäoliselt eeskujuks. Aga Fletcher tõmbus iga kord pingesse, kui filtrita Cameli nimel kogu see jant läbi tuli teha. Ta ei tahtnud, et keegi laste nähes suitsetaks.
Tõin oma pekaanipiruka lagedale. Fletcher seda muidugi ei söönud, aga lapsena oli see mu venna lemmikmagustoit. Pirukas oli juba tehtud, mis siis, et nõretas maisisiirupist; pealegi kui teda vaadata, mis vahet seal enam oli? Kuigi arvatavasti ütles ta ise endale kogu aeg sedasama.
„Edison, kas sa jäätist ka juurde tahad?” hõikasin ma kaeblikult. Aga ma teadsin vastust ette.
Mina lamasin voodis, kuni Fletcher oma rõivaid kokku voltis – kuna pruuni lamamistooli ei olnud, pidi ta need öökapile virna panema. Viimaks ütlesin ma: „Mul ei olnud aimugi.”
Linade vahele lipsanud, jäi ka Fletcher pärani silmi tardunult lebama. Nähtavasti kannatasime mõlemad koduse posttraumaatilise stressi all, nagu toibuksime isetehtud lõhkeseadme plahvatusest õhtusöögilaua all.
„Mul on kõht tühi,” ütles Fletcher.
Natukese aja pärast ütles ta: „Ma sõitsin täna viiskümmend miili.”
Lasksin tal maha rahuneda. Veel paari minuti pärast ütles ta: „See polentapann oli hiiglasuur. Ma arvasin, et meil jääb seda lademetes üle.”
Ma ohkasin. „Sa oleksid võinud pirukat võtta. Enne kui Edison selle kõik nahka pistis.” Panin pea mehe rinnale. Ometi kord tundus tema kehaehitus mitte etteheite, vaid imeteona.
„Mis temaga juhtus?”
Jätsin Fletcheri küsimuse õhku. Mul läks mitu kuud, enne kui oskasin kuidagigi vastata.
„Mul on kahju,” ütles Fletcher mu pead silitades. „Mul on vägaväga kahju.”
Olin tänulik, et ta hukkamõistu asemel kaastunnet avaldas. Kaastunnet kellele? Ennekõike oma naisele. Muidugi ka Edisonile. Aga võib-olla – olukorras, kuhu ma teadmatult meid asetanud olin ja mille omal algatusel nii kohutaval kombel määramatuks olin kavandanud – meile kõigile.
viies peatükk
Kui ma järgmisel hommikul, pühapäeval, alla loivasin, leidsin Edisoni köögist, mille Fletcher ja mina olime eelmisel õhtul suurte raskustega puhtaks küürinud ja kus nüüd valitses jälle segukausside mäsu.
„Hommikust, Pandakaru! Mõtlesin, et teenin väheke oma ülalpidamist välja. Hommikusöök maja kulul.” Ta oli kuumaks ajanud meie malmpanni ja tilgutas sinna dramaatilisest kõrgusest tainast. Kui laar särisema hakkas, tõmbas ta ahjust küpsetuspanni, millel oli kuhi pannkooke – šokolaaditükkidega, nagu ma hiljem avastasin.
Harilikult sõin ma tüki röstsaia.
„Aitäh, Edison, see on väga – lahke.”
Tanner ei olnud veel üleval ja Fletcher oli keldrisse põgenenud. Nii istusin ma Cody kõrvale, kelle ees laiutas viiene koogihunnik. Seni oli ta ülemise koogi küljest üheainsa riba saaginud ja taldrikuservale asetanud. Viisakuse mõttes lõikas ta riba küljest nuku mõõtu ampsu ja näris seda hoolikalt. Peale pannkoogilisandite – mooside ja hapukoore – oli laual ka kauss jahtuva munaroaga, nii suur, et sinna olid ära kulunud mõlemad karbid. Kui ma röstsaia tahtsin, oli pakkuda ka seda – terve virn, või juba peale määritud. Näksisin üht kolmnurka. See nõretas.
„Ohoo,” ütlesin ma jõuetult, kui saabus minu hunnik – peal veel võid, vahtrasiirupist läbi imbunud. Mu leidlik vend oli avatud pudelile otsa peale teinud ja sahvrist varud üles leidnud. „Kas kohvi ka on?”
„Kohe tuleb!” Ta kallas mulle tintmusta kruusitäie.
Vupsasin püsti ja vaatasin külmkappi. Ma jõin kohvi piimaga. Tühi plastpakk seisis laua peal.
„Mis sa otsid?” Edison oli juba hakanud meie kööki suhtuma omanditundega.
„Koort.” Harilikult võtsin ma sealt piimale lisaks väikese törtsu, aga täna tuli leppida ainult sellega.
„Palun vabandust,” ütles Edison. „Mul läks endal kah väheke kohvi vaja, et jõuaks pannakad ära küpsetada. Palju ei olnud järel, nii et ma tegin otsa peale.”
Eelmisel hommikul olin uue paki lahti teinud. „Ega siis midagi. Ma joon mustalt.” Pöördusin tagasi pannkookide juurde, mida ma ei tahtnud, püüdes äkilist pahurust alla suruda. See, mida ma tahtsin, oli oma tavaline piimaga kohv, mitte see maohaavu tekitav vedelik. Ütlesin endale, et ta üritab lihtsalt kena olla, aga väga kena tunnet see küll ei tekitanud.
„Mis sa arvad, kas viin Fletcherile kah hunniku?”
„Ei, tema neid ei puuduta. Need on valgest jahust, ja pealekauba šokolaaditükkidega.” Mu toon oli pisut terav.
„Pole hullu, ma võin veel ühe laari teha, täisterajahu ja metspähklitega. Siis peab lihtsalt piima juurde tooma.”
„Ei, palun ära tee enam pannkooke!”
Edisoni kulp peatus õhus; oleksin nagu talle vastu vahtimist andnud. Etteheide kõrvus kõlamas, tundsin kahetsuspuhangut. Mu vend oli äsja kohale jõudnud, temaga oli kindlasti midagi väga hullu lahti, kui ta selline välja nägi, ja ma tahtsin, et ta tunneks, et on oodatud ja armastatud, sest ainult nii saab