Suur vend. Lionel Shriver
Читать онлайн книгу.
teisele poole asus. „Mis onu Edisoniga juhtus?”
„Ma ei tea, kullake.”
„Kas ta on haige?”
„Kui viimaseid teooriaid uskuda” – me vinnasime tooli maast lahti – „siis jah.” Kuigi mina isiklikult ei olnud päris kindel, mis kasu on rasvumise nimetamisest „haiguseks”.
„Kas ta sööb liiga palju?”
„Ma arvan küll.”
„Miks ta järele ei jäta?”
„See on hea küsimus.” Me seisatasime trepi juures.
„Ta teeb mind kurvaks,” ütles mu kasutütar.
„Mind ka.” Hoidsin oma häält tüdruku pärast kindlana. „Vägaväga kurvaks.”
Olin otsustanud ettevõtmisest mitte suurt numbrit teha, aga lamamistool oli raske, ja et seda trepimademel keerata, pidime tooli külje peale kallutama. Küllap kostis kööki veidi ähkimist ja Fletcheri uratatud juhtnööre. Kui me tooli sisse lohistasime, pidas Edison parasjagu tööpinnale nõjatudes Tannerile loengut. Mul oli kahju, et ta pidi nii kaua seisma, kuna see oli tema jaoks kindlasti väsitav. Pähklid olid otsas.
„Ega ma Wynton Marsalise kohta midagi ei ütle,” leidis Edison. „Temaga on kõvasti krõbisevat kaasa tulnud, kui ka mitte enamat. Aga Wyntoni häda on see, et ta pressib seda nostalgia pedaali, nagu et džässiga on läbi, kui sa aru saad, mis ma mõtlen. Nagu see oleks muuseumis, klaasi all. Standardeid elus hoida on ju kena asi, kuni sa kogu teemat üheks suureks igavaks dokfilmiks ei muuda. Sest värk areneb edasi, mõikad? Ma tahan öelda, et teatud osa on sihuke mõttetu pasane free jazz, mis rahvale ei meeldi, ja need paar venda, kes üldse džässi kuulavad, ajab see veel sügavamale mineviku persse. Need, kes täitsa suvalt mängivad, ei saa aru, et isegi Ornette᾽i riffidel oli struktuur all. Aga ülejäänud postbopi isad on vinged. Isegi mõned Milesi kaasaegsed mängivad ikka veel, mõtlevad ikka veel uusi asju välja: Sonny, Wayne …”
„Mineviku persest rääkides,” ütles Tanner, pilk klaviatuuril. „Mis värk nende „isade” ja „mehe” ja „mõikamisega” on? See oli vist siis juba vanakraam, kui sina veel laps olid.”
„Õu, igal ametil on oma argoo,” ütles Edison.
„Tõsi jah, nad tõesti räägivad nii,” lisasin mina, kui olime lamamistooli kööki maha pannud. „Ma olen su onul mitu korda New Yorgis külas käinud ja kõik teised džässimuusikud räägivad samamoodi. Nagu ajaränd. See on kohutavalt naljakas.”
Kui Edison suitsud välja võttis, juhatasin ta terrassile. Meil ei olnud lubatud majas suitsetada.
„Jumal küll, ta nagu üritaks kõigest väest džässimuusiku muljet jätta,” nurises Tanner, kui Edison oli õue looberdanud. „Nagu mõni džässimuusiku stereotüüp, kes eluloofilmis ei veenaks, sest ta on nii klišeelik. Ära tule mulle ütlema, Pando, et ta juba üles kasvades jive᾽i puhus.”
„Lihtsalt sellepärast, et sa midagi täiskasvanud peast ära õpid, ei pea see veel võlts olema,” nähvasin mina. „Sa võiksid natuke kenamini käituda. Näiteks meile appi tulla, sest me vist peame lauda nihutama.”
Tooli laua otsa seadmine oli suur operatsioon, kuna see ei mahtunud elutuppa viiva astme ette enne, kui lauda jala võrra terrassiukse poole nihutati – mis tähendas, et Tanner pidi oma tooli otse vastu klaasi lükkama. Kitsamates oludes istet võttes tundus ta tujust ära ja see süvenes, kui ta pidi uuesti püsti tõusma, et Edison sisse lasta. Kui mu vend ilmse kergendusega pragulisele nahkpadjale vajus, märkasin, et Fletcher vaatleb ruumi rahulolematult. Ta oli oma kodu üle uhke. Nüüd oli tuba tasakaalust väljas ja määrdunudpruun peletis ei sobinud tema söögilauale taustaks.
„Kuule, Pando, mul läks peaaegu meelest ära,” ütles Tanner, ise klahvidel klõbistades just nii palavikuliselt, nagu olin kartnud. „Mingi fotograaf helistas, kui sa ära olid, Bloomberg Businessweeki sessiooni uue aja pärast. Palun võta oma totakat nutitelefoni vastu. Märkmikku käsitsi teate kirja panemine on sama hea, nagu uuristaks midagi koopaseina sisse.”
„Jumal küll, järjekordne fotosessioon,” ütlesin ma, enne kui taipasin, kuidas see kõlab. „Ma vihkan neid,” rääkisin edasi, ja „neid” tegi asja veel hullemaks, kuna just mitmus oligi probleem. „Ma ei kannata seda, kui ma pean otsustama, mida selga panna, ja vahet ei olegi, sest ma näen alati jube välja,” kaevasin sõnaga „alati” oma hauda üha sügavamaks. Kuna see oli enam-vähem tõsi, siis tuhinas end veel kuidagi halvustada ja sessiooni häbistavat tõika kinni mätsida, oleksin peaaegu lisanud, kuigi sain sõnasabast kinni, et viimasel ajal mõtlen ajalehes oma pilti nähes ainult selle peale, kui paks ma välja näen.
„Alati ei tulegi nii hullusti välja,” ütles Tanner. „Mäletad seda New York Magazine᾽i kaant, kus sulle selja peale nöör pandi? See oli lahe.”
„Samas veits labane,” kuulutas Edison oma uuelt troonilt ja kummutas õlle põhjani. „See seitung on põhja käinud. Peaaegu Entertainment Weekly valmis.” Millegipärast taipasin alles nüüd, et see kaanelugu võis Edisonile tunduda sissetungina. New York oli tema ala.
„Kas sina oled kunagi New York Magazine᾽is olnud?” nõudis Tanner mu venna käest.
„Eih. Ma olen rohkem Downbeati tüüpi.”
Kui ma tema kõrvalt salvrätikuid võtsin, pomises Tanner: „Tundub nagu rohkem lihtsalt taun.” Lootsin, et Edison ei kuulnud teda.
Oleksin pidanud rõõmustama, et Tanner minu eest välja astus, aga ma ei tahtnud, et minu peale langeks vastutus olla inimene, kelle poole ta alt üles vaatab. Tilluke Tüütus oli olnud õnnelik juhus. Ma ei olnud seda ettevõtmist planeerinud ega isegi mitte tahtnud, ammugi ei olnud ma selle nimel rasket tööd teinud, kui see mulle sülle kukkus. Enda meelest andsin ma halba eeskuju.
„Igatahes peaksime me kõik sellest rõõmu tundma, kuniks seda on,” ütlesin ma lauda kattes. „Tillukese Tüütuse nukud on moeasi. Mood ei kesta. Nagu kivid lemmikloomaks – täiesti napakas kingitus, mida teie, lapsed, isegi ei mäleta. Asi kestis umbes viis minutit. Selle viie minuti jooksul teenis keegi hunniku raha. Aga kui ta ei oleks tark olnud, oleks talle kätte jäänud mitu laotäit totakates väikestes karpides kive. Mul on kõvasti vedanud ja te kõik peaksite valmis olema selleks, et see vedamine lõpeb otsa. Tellimusi on juba hakanud vähemaks jääma ja mind ei üllataks, kui neid nukke varsti sadade kaupa eBaysse tekiks.” Tellimusi ei olnud hakanud vähemaks jääma.
„Issi nukku me küll eBaysse ei pane!” ütles Cody.
„Pando, mis värk sul kogu aeg selle oma firma allalaskmisega on?” küsis Tanner. „Kellelgi siin peres hakkab viimaks ometi äri minema, ja sina ei oska muud kui ainult vabandust paluda.”
„Tänan väga, Tanner,” ütles Fletcher pliidi äärest.
„Mööblit täis kelder näitab, et siin majas on ainult üks jätkuvuseeldusega ettevõte,” ütles Tanner.
„Kvaliteetseid asju ei osteta enam.”
„Tänan väga, Fletcher,” ütlesin mina.
See oli kehv katsetus harrastada perekondlikku nokkimist – sellist kiiret lustakat sõnavahetust, mis meil neljal mõnikord tõesti õnnestunud oli, aga mis minu arust enamasti toimus ainult telekas. Kuna olin üles kasvanud sellise instseneeritud perekondliku tolatsemise vahetus läheduses, oleks võinud arvata, et oskan seda paremini järele teha. Aga sestsaati, kui olin uksest sisse astunud, Edison kannul, oli meie vestlus kunstlik.
Ometi kord ei hakanud keegi ohkima, kui ma käskisin lastel enne sööki käed ära pesta; tähendusrikkaid pilke vahetades lippasid nad minema, ning mõlemad otsustasid lähima vannitoa asemel teise korruse kasuks. Läksin väikese viivitusega neile järele. Ma ei olnud kindel, mis ma neile noomituseks öelda tahan – arvatavasti midagi lamedat ja mõttetut selle kohta, kuidas tuleb katsuda viisakas olla. Kui ma ukse taha jõudsin, ei olnud nad vaevunud katteks isegi kraani lahti keerama.
„Ja siis ta nagu pillab paar pähklit