Suur vend. Lionel Shriver
Читать онлайн книгу.
ei laienenud ja mind hämmastas, kui kergesti nii kaaslased kui ka õpetajad tema pindmist enesekindlust uskuma jäid.
Pidin Tanneriga ette vaatama. Kui märkisin, et tema välimus „tüdrukud” ära võlub, siis oleksin pidanud täpsustama, et tema vanuses oleksin ma ise olnud üks neist tüdrukutest. Mitte et mul oleks olnud kiusatus temaga flirtida; lõpuks võisin ikka veel aimata teatud jooni sellest kahtlustavast, enesessesulgunud kümneaastasest, kes mulle tookord üle anti ja keda tuli valguse kätte meelitada nagu kassi voodi alt. Ent siiski tundsin oma teismelises kasupojas ära just seda sorti enesekindla, laheda, iseteadliku noormehe, kellesugustesse ma olin keskkooli ajal kõrvuni armunud olnud, ise koridorides kössitades ja palvetades, et mind lihtsalt rahule jäetaks. (Klassikaaslased Verdugo Hillsis tegidki seda suurima rõõmuga. Erinevalt Edisonist kasutasin mina ikkagi Halfdanarsoni perekonnanime, mille olin sündides saanud; ma ei reetnud iialgi, et olen Travis Appaloosa tütar.) Ettevaatlik pidin Tanneri juures olema hoopis vastureaktsiooniga. Mul tekkis kiusatus iseenesele demonstreerida, kuidas sellised sullerid mind täiskasvanud naisena enam ära ei peta, ja ma ei tahtnud anda järele raevukale, pisut õelale tungile ta paljastada.
Abielu turvalisusest vaadatuna oli mu kuni varaste kolmekümnendateni kestnud kalduvus vastamata kirgedele ära tasunud. Tanneri-sugused ei olnud ehk küll ei märganud, et ma olemas olen, aga kui noormehega kunagi juttu ei tee, ei selgugi iial pettumust valmistav tõsiasi, et ta armastab Bee Geesi. Olin oma armumisi salajas pidanud, nad sedaviisi rikkumatuna hoidnud, ja nüüd ei olnud mul tarvis jahmunud uskumatusega meenutada tervet rodu hullumeelseid hurmusi. Maratonivääriline pühendumus muutis mu emotsioonid kestlikuks, erinevalt Tannerist, kes tegi aastas kolmneli pruudisprinti. Kartsin, et mu kasupoeg ei õpi mitte naisi armastama, vaid põlgama naisi, kes teda armastavad.
„Kui sa oma saia peale nii palju moosi lätserdad,” urises Fletcher, kes läks klaasi vett võtma, „võiksid niisama hästi juba kooki süüa.”
„Täisterajahust!” ütles Tanner. „Ja ikka ta õiendab.”
„Vabandust, aga ma ei söö piiiiiiiiimatooteid!” Meie kolmeteistaastane, Cody, oli klaveri harjutamise katki jätnud, et nöörist käima sikutada rääkiv nukk, kes istus sööginurgas keskmise riiuli peal, juhuks kui on tarvis isa nokkida. Nukk oli nelja aasta tagune esimene katsetus, toona ainult naljatlev jõulukink. Olin selle Fletcheri ootamatu tervislikkusesööstu peale ise kokku õmmelnud. Käsitöö oli mind ka rahustanud – see kujustas minu püüdu suhtuda naljaga sellesse, et mees ei olnud enam nõus minu paljukiidetud manicotti᾽t puutumagi.
Täistopitud kaltsupuntral oli seljas Fletcheri tavapärase musta fliisi tilluke koopia, mille külge olin liiminud iseloomulikku saepurupudi. Nukul olid süsimustad teksad ja ta oli kiilakas, kui välja arvata paar karedalt ülespoole turritavat niidikest. Poolde säärde ulatuvad nahksaapad olid tehtud ühe ärakulunud täissuuruses paari keeltest ja tallaks oli neil kummiriba, mis mõne veoauto küljest E36 kiirteele oli kukkunud. Traatraamis klaasid olin väänanud alumiiniumkirjaklambritest ja otsaesisele õmmelnud pideva pahameelekurru. Üks käsi pigistas peos meislit (tegelikult minikruvikeerajat), teine vahtkummist kuubikut, mille kohta pidin seletama, et see on tofu. Kangas hakkas juba hargnema, aga ametialases mõttes oli minu jaoks nüüd oluline, et sisemine mehhanism töötas veel korralikult.
„Jalad käsipuu pealt maha, Tanner! Bumerang võttis mul kolm kuud!”
Kuna olin kohe algusest peale naljas kaasosaliseks teinud oma parima sõbra Oliver Allblessi, rääkis lindistus tema häälega ja oli selgunud, et ta oskab suurepäraselt oma tooni turtsakaks ja kriitiliseks peenendada. Nuku rindkerre peidetud elektrooniline aparaat sisaldas kahtekümmet korraldust ja hüüatust. Ma ei olnud aimanud, et minu ulakas väike kätetöö õige pea koletiseks muutub.
Lapsed olid Fletcheri-nukust esimesest hetkest saadik vaimustuses ja isa võimukaid käske pilkavad lindistused tegid kasuema neile lähedasemaks. Fletcher suhtus aasimisse sõbralikult ja teda liigutas see, kui palju vaeva ma olin näinud, lastes koguni Oliveril viimase moe järgi digitehnika valmistada. (1960. aastate Chatty Cathyde sees plastmassist plaate ja kettaid jooksutanud regulaatorrihmad ei olnud palju rohkem kui kummipaelad ja katkesid kergesti – sellepärast ongi nii vähesed neist haruldustest töökorras.) Külalistel ei saanud nööri sikutamisest kunagi küllalt. Järgmisel aastal oli Solstice anunud, et ma valmistaksin samasuguse karikatuuri tema uuest peikast, kes lakkamatult kordas moeväljendeid, nagu „Valmis ta ongi!” ja „Minu viga!”, nii et see teda hulluks ajas. Mina tõrkusin. Ma juhatasin ikka veel Leivakorvi. Et asi niisama hästi välja tuleks, oleks nukk pidanud matkima peika kehaehitust ja rõivastumisstiili. Taibates, et ma kõhklen, pakkus Solstice, et maksab mulle. Nimetasin kõrge hinna, et õde taganeks, aga samal päeval saatis ta mulle meiliga fotod ja nimekirja mehe lemmikfraasidest.
Suusõna ei tähenda enam üle lattaia latramist ja internetis sai tellimise peale tehtud rääkivatest nukkudest sensatsioon. Sama aasta lõpuks olin Leivakorviga otsad kokku tõmmanud ja Tillukesel Tüütusel – kuigi tänu Fletcheri pilkenimetusele arvasid paljud kohalikud, et firma tõeline nimi ongi Tilluke Totrus – oli New Hollandi lähistel peakorter ja täisajaga töötajaskond. Valem oli vastupandamatu: pilge üheskoos kiindumusega. Ja kuigi nukke oli kallis valmistada, oli neid osta veel palju kallim. Pealegi ei oleks nad odavana nii menukad olnud. Tillukese Tüütuse nukk, mis maksis niisama palju kui KitchenAidi mikser ja kõige parem Dyson kokku, oli muutunud staatusesümboliks, mis pealegi üleüldise arvamuse kohaselt valmistas inimestele rohkem rõõmu kui keskmine tolmuimeja.
Täpselt isa ja poja viimase sõnavahetuse vaimus teatas nukk, kui Cody kolmandat korda nöörist tõmbas, üleva võltsvagadusega: „Ma tahan KUIVA saia! Ma tahan KUIVA saia!”
Mõlemad lapsed puhkesid ohjeldamatult naerma.
„Ma tahaksin teada, miks see nali kunagi ära ei kulu,” ütles Fletcher.
„Vahet pole, miks,” ütles Tanner, püüdes end sirgu ajada. „Need on kogu aeg naljakad, aina naljakamaks lähevad, ja sellepärast Pandora ongi rikas.”
„Me ei ole rikkad,” ütlesin mina. Isegi kui mitte arvesse võtta mu kasupoja liiga suurejoonelist hinnangut meie pere majanduslikule seisule, oli „rikas” sõna, mis käib teiste inimeste kohta, üldiselt selliste kohta, kes ütlejale ei meeldi. „Meil lihtsalt läheb normaalselt. Ja ära sa oma onu kuuldes midagi sellist ütle.” Parandasin silmi pööritades: „Kasuonu.”
„Miks mitte?” küsis Tanner.
„Rahast rääkida on ebaviisakas. Ja paistab, et sinu onu Edisonil on rasked ajad. Ei taha ju seda talle nina alla hõõruda.”
Tanner kõõritas kasuema poole. „Ei taha, et ta sinu käest raha hakkaks lunima.”
„Seda ma ei öelnud.”
„Polnud vaja öeldagi.” Tanner ehk küll ülehindas oma kirjanduslikku annet. Aga ta oli päris taibukas.
Cedar Rapidsi lennujaama sõites mõtlesin, kuidas küll sai möödunud olla neli aastat, kõige pikem aeg, mis Edison ja mina kunagi lahus olime olnud. Olime rääkinud telefonitsi – kuigi mitut puhku ei olnud tema numbriga võimalik ühendust saada. Ta vahetas alatasa elukohta ja viibis tihti ära tuuril Euroopas, Lõuna-Ameerikas või Jaapanis. Minu ülesandeks jäi tema jälgi ajada, helistades teistele muusikutele, nagu Slack. Ei olnud mõtet ahastada sellepärast, et vend meie suhte säilitamiseks midagi ei tee. Tundus, et tal on alati hea meel mu häält kuulda, ja see oligi peamine.
Kangarullide ja puuvilltäidise pallide tellimise virvarris ei olnudki ehk ime, et ma Edisoni näinud ei olnud. Kuni ma kontorit sisse seadsin, lindistuste jaoks näitlejaid palkasin ja üha uusi alluvaid tööle võtsin, et tellimustega hakkama saada ja kindel olla, et tüüakas kõvakübaraga nukk, kes nõuab: „Kus mu lobi on?”, läheb Lansingisse Michiganis ja mitte Lansingisse Idahos, oli keeruline olnud koguni Fletcheri, Tanneri ja Cody eest hoolitseda, rääkimata siis kaugel viibivatele pereliikmetele helistamisest. Kuigi üks kolme aasta tagune telefonikõne oli olnud kriipsukese kahtlane. Minu toode oli just hakanud rahvamasside teadvusse jõudma ja ma olin ikka veel põnevil: paistis, et mu rääkivad nukud on venna kodulinna kõrgkihi hulgas viimane mood, kuna New York Magazine oli neist äsja teinud esikaaneloo