Suur vend. Lionel Shriver
Читать онлайн книгу.
ärrituse pärast niivõrd süüdi, et nägin selle varjamiseks kõvasti vaeva, sundides ennast ise pakkuma, et ta sõitma läheks, näiteks et välja elada mingit meelepaha Tanneri üle, „kuna sul läheb siis olemine palju paremaks”. Aga liiga hoogne falsett reetis mu teeskluse. Mis kõige kummalisem: talle meeldis, et rattasõit mind ärritab.
Täiesti ilmselt olin ma halb abikaasa. Aeroobne treening ju pikendab inimese eluiga. Pärast seda, kui tema endine naine Cleo kentsakal kombel täitsa hulluks läks, hakkas Fletcherit üha enam vaevama kontrollivajadus ja kinnisideena oli rattasõit kahjutu. Treenides ja ranget dieeti pidades oli mu mees lahti saanud väikesest rasvavoldist keskkohas, milles olid süüdi olnud minu kartulipuder ja muffinid. Ja ometi oli see voldike mulle meeldinud, kuna oli teda muuski mõttes pehmemaks teinud. Kerge liiasus, mis nõudis leebet suhtumist, oli justkui omakorda leebust levitanud.
Seda leebust läks ka mul enesel mõnevõrra tarvis. Viimase kolme aasta jooksul olin vist küll oma kakskümmend naela1 juurde võtnud (ma ei tihanud kaalule astuda ja konkreetse numbriga silmitsi seista). Leivakorvi pidamise aegu olin päris kõhn.
Toitlustusäris muutub toit omamoodi vastikuks; pütitäit toorjuustu on raske eristada laarist krohvist. Aga mu järgmises ettevõttes tõid mehhiklastest töötajad kogu aeg töö juurde vaagnate kaupa tamale᾽sid ja enchilada᾽sid. Süüa olin valmistanud püstijalu; nüüd istusin kontoris. Nõnda raiskasin juba õõvastavalt suure osa oma aega selle peale, et andsin vaimus tühje lubadusi piirduda ainult ühe söögikorraga päevas või piitsutasin end tulutult, kuna olin lõunasöögi ajal võtnud kaks täidetud paprikat. Mingil alateadlikul kõrgsagedusel pidid teised inimesed kindlasti kuulma selle alandava oravaratta kriuksumist mu peas, läbitungivat kila, mida levis pooltest naistest, keda ma Hy-Vee riiulivahedes kohtasin.
See ei olnud õiglane, aga ma süüdistasin neis kahekümnes naelas Fletcherit. Ma olin ehk küll vaiksevõitu ja hoidsin seina äärde, aga see ei tähendanud tõugata-tõmmata olemist. Ma olin seda sorti inimene, keda võib sõrmega ähvardada ja sõidelda, kes ei hakka vastu vaidlema, kes kuulab igasuguse kärkimise ära ja võtab selle pealtnäha alandlikult vastu nagu pai laps kunagi, nii et teine minema kõndides mõtleb: „Nüüd ma talle alles näitasin,” ja siis lipsan mina minema ja teen süüdimatult just seda, mida äsja keelatud.
See trotslik loomujoon oli tagasilöögi andnud, kui ma hakkasin söögikordade vahel meelega näksima just selle toidugrupi aineid, millest Fletcher oli viimati lahti öelnud. (Kui ta juustust taganes, oli see hukatuslik. Järgmisel päeval pärast vastavat teadaannet tulin poest koju poole ratta Brie᾽ga.) Kui ta põlgas ära toidud, mis olid teda hurmanud meie kurameerimise ajal ja abielu alguses – banaanikreemipiruka, kodus tehtud pannipitsa –, solvas see mind. Ma ei oleks pidanud toitu ja armastust ühte patta panema, aga naised on seda viga sajandeid teinud ja kuidas siis minagi teisiti sain? Samuti tundsin puudust toiduvalmistamisest, mis tegevusena mind rahustas. Sellepärast küpsetasin vahel ikka mõne kookospähklitordi, mida Fletcher ei puudutanudki, ja ka lapsed hoidsid sellest eemale, kuni isa neid kõrvalt põrnitses. No keegi pidi selle koogi ju ära sööma. Paratamatult hakkas mul temast kahju.
Vähemalt olime me jõudnud rituaalsele kompromissile. Igast keelualusest küpsetisest lõikasin ma ampsumõõtu suupiste ja asetasin selle vahukoorega ehitult ning mündi ja paari värske, karge vaarikaga garneeritult suurele portselanist magustoidutaldrikule, kõrval kiiskav hõbekahvel. Selle jätsin ma keset kööki laua peale, nii nagu lapsed jõuluvanale küpsiseid välja panevad, ja hoidsin siis ise eemale. Kuni ma pealt vaatasin, ei neelanud Fletcher kunagi sööta alla; ja ometi oli minu jaoks kirjeldamatult oluline, et need keelatud proovipalad, mida ta nüüd „kahjulikuks” pidas, tunni ajaga haihtusid.
Rangelt võttes oli mu abikaasa toitumisnatsina välimuselt ahvatlevamaks muutunud, aga mind oli ta enne rohkem ahvatlenud. Pealegi tungis temas nüüd rohkem esile teatav vahedus. Tal oli kõrge laup ja piklik ovaalne nägu; püssikuulikujuline pea oli pügatud torkivasse tüükasse, et kiilanemine välja ei paistaks. Tema pikk tugev nina nägi profiilis välja nagu pastakaga tehtud linnuke ning traatraamis prillid lisasid professorlikku teravust. Laiade õlgade ja kitsaks jäänud piha kolmnurkne joon oli hakanud mõjuma kuidagi rangelt ja kriitiliselt, nii et juba tema füüsiline juuresolek tekitas tunde, nagu heidetaks mulle midagi ette.
Kui ma nõusid kokku korjasin, häiris mind, et Fletcher ei olnud jäänud kööki koristama, mis ei olnud üldse tema moodi. Harilikult viisime koristustöö läbi sujuvas koostöös nagu sünkroonujujad. Üheskoos töötasime me kõige paremini – kumbki meist ei mõistnud ega hinnanud „jõudeaega” – ja mu kõige soojemad mälestused olidki just niisugusest koristustööst suuremas mastaabis. Kui me käima hakkasime, seadis Fletcher neil õhtuil, kui ma olin suurt toidutellimust täitnud, Tanneri ja Cody magamiskottidega minu elutoa põrandale sisse, et saaks köögis abiks olla. (Kui ma esimest korda nägin, kuidas ta kraanikausi kohal käsi raputab – sõrmi allapoole rapsides, silks-silks, pisike vaistlik liigutus, et mitte nõuderätiku juurde käsi kuivatama minnes üle kogu põranda vett tilgutada –, sain aru, et selle mehega ma abiellun.) Tööpindade küürimise, jääkide ärapanemise ja tohutute segukausside loputamise juures ei kurtnud ta kunagi; talle ei tulnud kunagi käske kätte anda. Ta tegi pause ainult selleks, et minu selja taha hiilida, kui ma nõudepesumasinast järjekordse portsjoni sooje klaase välja võtsin, ja mind kaelale suudelda. Uskuge või ärge uskuge, aga see koristamine, plekilised põlled ees, oli romantiline, parem kui šampanja ja küünlavalgus.
Niisuguste mälestuste juures ei kõlvanud kuidagi vimma kanda sellepärast, et pidin pärast kaheinimeselõunat ise brokoliauruti üle lobistama. Meenutasin meie vestlust. See oleks võinud ka halvemini minna. Fletcher oleks võinud ise teatada, et „ainult üle tema laiba”; olin selle salakavalalt tema eest ära öelnud. Mina ei olnud kordagi otse küsinud: „Kas sobib, kui mu vend natuke aega meie juures elab?” Tema ei olnud kordagi vastanud ei jah ega ei.
Meie juures. Muidugi, maja oli meie oma.
Terve elu üürikates elanud, ei olnud ma veel lahti saanud tundest, et see maja Solomon Drive᾽il kuulub kellelegi teisele; hoidsin tube paaniliselt korras, nagu võiksid õiged omanikud iga hetk ette teatamata sisse astuda. Maja oli suurem kui meil tarvis; ohtrad köögikapid ärgitasid ostma masinaid pasta valmistamiseks ja leiva küpsetamiseks, mida hiljem kasutasime vaid korra. Meie kodu, mida võinuks põlastavalt nimetada McMõisaks, oli ülepingutatud reaktsioon kitsikusele Fletcheri tüüpüürikas, seesuguses „ajutises” pelgupaigas, kuhu mehed pärast lahutust kolivad ja kust nad iial ei lahku, kui uus naine seda ei nõua. Olin tundnud ülevoolavat uhkust, et saan viimaks enesele lubada majaostu, liiatigi ilma laenuta, ja mõnes mõttes ostsin selle lihtsalt sellepärast, et see oli võimalik.
Samuti olin tahtnud Fletcherile tööruumi leida. Mööbel oli tema kirg, niisiis maksin ma selle rahuldamise kinni. Rahaasjus naiivsena ei võinudki ma ette teada, kui väga ta seda mulle pahaks hakkab panema.
Meie abielu algul oli Fletcher töötanud põllumajandusettevõttes, mis tootis geneetiliselt muundatud seemneid. Olin väga tahtnud võimaldada tal sealt ära tulla, kuna ta ei olnud loomu poolest müügimees – mitte keskkonnateadlikust vastumeelsusest loodusega susserdamise vastu, ega ka mitte poliitilisest nördimusest, et korporatiivne Ameerika tahab patendi alla panna selle, mida varem võis sõna otseses mõttes maast korjata. Mul ei olnud tugevaid põhimõtteid. Ma ei näinud neil mõtet. Kui mina oleksingi olnud idanematu, haiguskindla maisi tootmise vastu, oleks seda ikka edasi müüdud. Minu meelest kujutas suurem osa veendumusi endast meelelahutust, nende harrastamine oli edevus, seepärast lugesin ma ka harva lehti. Kui mina Liibanonis toimunud mõrvast teada saan, ei ärata see ohvrit ellu, ja kuivõrd uudised ennekõike võimendavad abitustunnet, üllatas mind, et neid nii laialdaselt jälgitakse. See, et ma keeldusin sotsiaalsetel eesmärkidel mingeid vaateid teesklemast, tegi minust igava inimese, aga mulle meeldiski igav olla. Olin eluaeg tahtnud mitte kellelegi mitte vähimatki huvi pakkuda.
Samamoodi ei olnud mingit iseloomu ka meie neokolonialistlikul tellismajal. See oli äsja ehitatud, vahtrapuust põrandad olid kriimudeta. Ma jumaldasin selle ehtimata lagedust. Pistikud olid korralikult elektrivõrku ühendatud ja kõik töötas. Ma ei olnud kunagi ihanud olla iseloomukas,
Üks nael ≈ 0,45 kg. Järelikult räägib peategelane ligi kümne kilo allavõtmisest. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)