Suur vend. Lionel Shriver
Читать онлайн книгу.
amatult, uskumatult rõõmus kõige hea üle, mis minuga iial juhtus, ja kelle ägeda, fantastilise, hämmastava elu kõrval kahvatub iga väljamõeldis
I:
üles
esimene peatükk
Ma ei teagi, kas minu rohkem kui neljakümne eluaasta tõelistest kõrghetkedest on mõni olnud seotud toiduga. Ma ei mõtle pidulikke õhtusööke ja head seltskonda; ma mõtlen süljeeritust, mälumist, soolte tööd. Nii igapäevase tegevuse puhul on kummaline, et mul ei ole detailideni meeles kuigi palju söögikordi, samas kui märksa lihtsam on meenutada lemmikfilme, ustavaid sõprussuhteid, koolilõpetamisi. Siit järeldub, et filmid, inimlik lähedus ja haridus on minu jaoks olulisemad kui õgimine. Tubli laps, ütlete teie. Aga kui ma ausalt kokku arvutan kogu aja, mis ma toidukord korra järel olen kulutanud söögisedeli kokkupanekule, toidu ostmisele, töötlemisele ja valmistamisele, laua katmisele ja köögi koristamisele, siis omal moel pisendab see juhuslikuks ääremärkuseks minu kiindumuse filmisse „Koht südames”; sama kehtib kiindumuse kohta kõigisse inimestesse, isegi nendesse, keda väidan armastavat. Ma olen veetnud vähem aega oma abikaasa peale mõeldes kui lõunasöögi peale mõeldes. Paneme juurde veel aja, mis olen veetnud kahetsedes, et sidrunibeseega sai liialdatud, ja tõotades homne hommikusöök vahele jätta, või avades külmkapiust, keelates endal sealt järelejäänud kõrvitsapudingit võtta ja siis ust jälle kõvasti kinni pannes; ning paistabki, et ma ei ole huvi tundnud eriti millegi vastu peale toidu.
Niisiis kui tuleb välja, et toit on minu jaoks olnud piinlikult oluline, siis miks ei ole mul eredalt meeles tervet rodu imelisi toidukordi?
Nagu enamik inimesi, mäletan ma kõige elavamalt lapsepõlvelemmikuid, ja nagu enamikule lastest, meeldisid mulle lihtsad asjad: röstsai, küpsetuspulbriga küpsised, kreekerid. Täiskasvanuna avardus mu maitsmismeel, aga mitte iseloom. Ma olen valge riis. Ma olen alati olemas olnud selleks, et põnevamad road paremini välja paistaksid. Ma olin taustajõud tüdrukupõlves. Ma olen taustajõud ka nüüd.
Ma ei usu, et see minu kimbatust eriti leevendaks, aga mul on ka väike vabandus, miks ma toitumise mehaanilist aspekti ülemäära tähtsustan. Üksteist aastat pidasin ma toitlustusfirmat. Siis võiks ju arvata, et mul on meeles vähemal mõni üksik võidukas juhtum aktsiaseltsist Leivakorv. Ega ei ole. Kui välja arvata ülikooli akadeemikud, kes on seiklushimulisemad, on iowalased konservatiivsed sööjad ning üksluise vabrikulindi porgandikookide, lasanje ja hapukoore-maisileivaga suudan ma silme ette manada küll. Aga peensusteni mäletan ma ainult neid roogi, millega juhtus õnnetus: riisijahuga paksendatud India roosiveepudingit, mis muutus vintskeks, venivaks kleebiks, millega võinuks tapeeti seina panna. Ülejäänu – selle või tolle ümber keeratud lõhefileed, nii- või naasugused vokiroad sihukese või mihukese maitsenüansiga – see kõik on üksainus udu.
Kannatust; ma lähenen teemale. Mina pakun välja, et toit on loomu poolest tabamatu. Toit on rohkem mõiste kui aine, see on mõte rahuldusest, mis on palju võimsam kui rahuldus ise, ja sellepärast võibki dieet saavutada samasuguse mõjuvõimu nagu religioon või poliitiline fanatism. Meid ei sunni rohkem sööma mitte toidu vastupandamatu maitse, vaid selle suutmatus meid rahuldada. Kõige luksuslikum seedimiselamus leiab aset vahepeal: siis, kui sa meenutad viimast suutäit ja igatsed järgmist. Tegelikku söömist just nagu ei toimugi. See peaaegu täielik võimetus ootusi täita muudabki lauarõõmud nii peibutavaks, ja ühtlasi nii ohtlikuks.
Tühine? Ma ei ole päris kindel. Me oleme ju loomad: palju rohkem kui teisejärguline seksiküsimus, tõukab peaaegu kogu inimtegevust tagant söömistung. Kõige lihavamad meist on silmanähtavalt võitnud võistluse ressursside nimel ja kujutavad endast seetõttu võimsaid bioloogilisi edulugusid. Aga nagu teab iga juhuslik hirvekari, kes on liiga suureks kasvanud: loodus karistab edukaid. Kui ettenägelik see teatud mõttes ka ei oleks, et me vaistlikult mustadeks päevadeks säästame, et me pika talve eel kõige turvalisematesse ja salajasematesse paikadesse käbisid peidame, kui hästi see ka darvinismi riuklikkust ei näitlikustaks, see teeb mu riigile otsa peale. Sellepärast ei olegi ma kindel, kas toiduküsimus ikka on muiduküsimus. Tõsi, vahel tekib mul kahtlus, kui palju ma tegelikult oma riigist hoolin. Aga ma hoolin oma vennast.
Kõik lood, mis räägivad õdedest-vendadest, algavad muidugi väga kaugelt, aga käesoleval juhul hakkab minu venna elu kõige lähemat uurimist vajav peatükk sobival kombel peale lõunasöögiga. Arvatavasti oli nädalavahetus, kuna ma ei olnud veel läinud oma tootmisettevõtte kontorisse.
Nagu tol perioodil tavaliselt, oli minu abikaasa Fletcher kaunis varakult ülakorrusele tulnud. Ta ärkas viimasel ajal hommikuti kell viis, nii et lõunaks oli tal hundiisu. Ta oli eraettevõtjast tisler, kes valmistas kauneid, kuid ülemäära kalleid, ainukordseid mööbliesemeid, teekond tööle tähendas tema jaoks alla keldrisse minekut ja ta võis tõusta, millal iganes tahtis. See koidukiirte-totrus oli edvistamiseks. Fletcherile meeldis, et see laskis aimata rangust, jättis mulje jäigast, raevukast distsipliinist ja isetusest.
Mind ajas see üles-ja-tööle-suhtumine marru. Toona ei olnud mul veel elutarkust niisuguse väikese erimeelsuse üle rõõmu tunda, kuna varsti pärast seda muutusid Flethceri äratuskella sätted meie kõige väiksemaks mureks. Aga see kehtib kõigi „enne”-piltide kohta, muretu mulje jätavad need ainult tagasivaates. Siis ärritas mind tõsimeeli see uhkus, millega ta voodist minekut tegi. Mees läks kell üheksa õhtul magama. Ta sai kaheksa tundi põõnutada nagu normaalne inimene. Mis siin isetut oli?
Nagu paljude oma abikaasa pealetükkivate iseärade puhul, keeldusin mina kaasa mängimast ja olin hakanud kauem magama. Ka mina olin omaenda peremees, ja varahommikuid ma ei sallinud. Iiveldama ajav aovalgus meenutas keeduplaadil soojendatud lahjat filtrikohvi. Kui oleksin kell üheksa põhku pugenud, oleksin ennast tundnud nagu laps, kes on oma tuppa pagendatud, samal ajal kui täiskasvanud lõbutsevad. Ainult et need, kes lõbutsevad, sealjuures mõõdutundetult, oleksid olnud Tanner ja Cody, teismelised, kes ei kavatsenudki oma isa võltsi põllutööliserežiimi omaks võtta.
Niisiis kuna mina olin alles äsja oma röstsaia- ja kohvinõud ära koristanud, ei olnud ma lõunaks näljane – kuigi pärast tunni aja tagust telefonikõnet oli mu isu ka muudel põhjustel kadunud. Mul ei ole meeles, mida me sõime, aga küllap pruuni riisi ja brokolit. Tol ajal sõime me alati pruuni riisi ja brokolit nii- või naasuguses igavas teisendis.
Alguses me ei rääkinud. Kui me seitse aastat varem kohtusime, oli meie valmidus vastastikku vaikida olnud kütkestav. Üks asi, mis mind enne abielu juures heidutas, oligi lakkamatu lobisemise väljavaade. Fletcher oli sama meelt, kuigi tema vaikimine oli teistsuguse koega kui minu oma: tihkem, rohkem keskendunud – kaalutlev ja tuunjas. See tegi tema hääletuse rammusaks ja see sobis nagu valatult minu jahedama, siledama rahuga. Minu vaikimine kõlas nagu vallatu ümin, isegi kui ma tegelikult ei ümisenud; kulinaarses mõttes meenutas see kerget külma suppi. Fletcheri oma, tumedam ja juurdlevam, oli rohkem nagu punase veini kaste. Tema maadles probleemidega, mina lihtsalt lahendasin neid. Üksiklastena ei arendanud me kunagi vestlust lihtsalt niisama. Me klappisime hästi.
Ometigi oli tolle keskpäeva vaikus täis pelgu ja viivitust. See oli lödise tekstuuriga nagu minu õnnetu roosiveepuding. Harjutasin oma alguslauset mitu korda, enne kui valjusti teatasin: „Slack Muncie helistas hommikul.”
„Kes on Mack Muncie?” küsis Fletcher hajameelselt.
„Slack. Üks saksofonimängija. New Yorgist. Ma olen teda mitu korda näinud. Teda vist peetakse heaks – aga nagu sellised ikka, tuleb vaevalt ots otsaga kokku. Peab mängimas käima pulmas ja restoranis, kus kõik muusika taustal juttu ajavad.” Kõik see oli just niisugune „vestluse arendamine”, mida ma äsja väitsin mitte tegevat.
Fletcher tõstis kahtlustavalt pilgu. „Kust sa teda tunned?”
„Ta on Edisoni vana sõber. Tõeline kamraad.”
„Sel juhul,” ütles Fletcher, „peab ta väga kannatlik olema.”
„Edison on nüüd tema juures elanud.”
„Mina arvasin, et su vennal on oma korter. Oma džässiklubi kohal.” Fletcheri sõnad „oma džässiklubi” nõretasid skepsisest. Ta ei uskunud, et Edisonil kunagi mingi džässiklubi on olnud.
„Enam ei ole. Slack ei tahtnud pikemalt rääkida, aga sellega on mingi … lugu.”
„No